see ime tuleb, et teie pere ka prae ajaks kohale jõuab!” nähvas tädi Anne. „Võtke riidest lahti ja istume kohe lauda! Aga kus siis teie memme on? Haigeks jäi või?”
Vaatasime tataga teineteisele otsa.
Oli mis oli – oma süüd tuli tunnistada.
„Ma olin paha laps ja memme läks meie juurest ära,” püüdsin oma ülestunnistusega hästi kähku hakkama saada.
Tädi Liilia hakkas naerma – tal on selline eriline naer, nagu raputaks keegi plekkpurki hernestega.
„Olete teie aga naljahambad!” ütles ta ning tõmbas esikuukse lahti: „Helmes, tule tuppa! Esimene aprill on juba möödas!”
Korraks tuli mul tunne, et memme võiks tõepoolest esikus peidus olla. Aga ei olnud. Ei olnud trepilgi, kuhu tädi Liilia ka igaks juhuks vaatas.
„Seda et… meie memme läks tõesti natukeseks ära,” lausus tata. „Noorte särtsakate vene poistega – kes neile jaksab vastu panna!”
„Mis sa jahud!” hüüdis tädi Anne vihaselt „Teete siin oma lolle nalju, ise haritud inimesed!”
Tata ei lausunud sõnagi.
„See pole õige asi!” arvas tädi Liilia. „Terve pika sõjaaja jaksas Helmes sind oodata, nüüd siis äkki. Kust see noor poiss siis välja ilmus?”
„Lapsesuu ei valeta,” ütles tata nukralt muiates. „Ära läks jah, Vene püssimeeste vahel – nagu ta emagi kaks aastat tagasi…”
Hetkeks jäi köök nii vaikseks, et kuulda võis vanaisa kabinetis tiksuva vana seinakella häält: tii-iik, taa-aak, tii-iik, taa-aak…
„Issand jumal!” ohkas tädi Liilia, pani praevaagna köögilauale ja vajus ise taburetile istuma. „Issand jumal, jälle uus küüditamine!”
„Ei olnud küüditamine,” lausus tata neelatades. „Arreteeriti… Esialgne süüdistus oli kodumaa reetmine… Oma Nõukogude kodumaa reetmine.”
„Mismoodi see kooliõpetaja kodumaad saab reeta?” raputas tädi Liilia pead. „Helmes polnud ju Eesti ajal ka üheski erakonnas, tema ei tegelnud üleüldse poliitikaga…”
Tata sõnas vaikselt: „Eks ta õpetas lastele Eesti hümni ja käis nendega vabadussõjalaste haual laulmas… Sinimustvalge oli meil pesukapis voodilinade vahel – selle leidsid ka üles! No ja peale selle rääkis uurija veel, et Helmes on ju kulaku tütar ja Eesti ohvitseri õde… Ähvardas, et eeluurimisega võib veel teisigi süüasju juurde tulla…”
„Kuradi kommunistid!” näitas tädi Anne akna suunas rusikat. „Kuradi venelased – kasigu minema, mingu oma isamaale Stalini peed lakkuma!”
Ja siis läks korraga ümberringi kõik mustaks, nagu oleks suur vares oma tiiva üle köögi laotanud. Vanaema Minna Katariina seisis ukseavas, mustad tiivad laiali. Muidu tundus vanaema oma suguharu kõrval päris pisikesena, aga nüüd oli ta minu meelest tohutult suur ja kohutav. Must läikivate lilledega suurrätik, mille ta pidude puhul õlgadele laotas, varjutas väikese akna ja laelambi valguse. Ning sellest, mida ta ütles, ei taibanud ma ainsatki sõna. Sõnu justkui polnudki, oli ainult ähvardav, susisev ja sisisev hääl, justkui ilma viisita laulmine… See nagu polnudki vanaema Minna Katariina, vaid hoopis hirmuäratav kuri nõid, kes seal sajatas…
„Vanaema, kas sa räägid vene keeles?” küsisin julgust kokku võttes. Natuke nagu oli vene keele moodi see susisemine…
Vanaema jäi korrapealt vait. Ta heitis mulle ehmunud pilgu, vaatas siis teisi köögisolijaid, laskis tiivad lösakile ja vajus korvtooli ukse kõrval – hagijas Kai jõudis solvunult niutsatades õnneks veel põrandale hüpata. Nüüd paistis vanaema jälle väikesena – pisemana kui kunagi varem, kui ta seal koera toolis lösutas, käed silme ees, ja nuttis suure häälega. See polnudki õieti nutt, vaid lausa ulgumine! Tädi Liilia ruttas vanaema juurde ja püüdis teda kallistada.
Tädi Anne võttis puhvetkapist pisikese pudeli ja tilgutas sellest lehkavat vedelikku suhkrutükile: „Mamma, võta palderjani! Tee nüüd ometi suu lahti!”
Isa oli teistele selja pööranud ja vaatas aknast välja.
„No kuulge, kas täna süüa ka antakse!”
Vanaisa oli kööki tulnud ja vaatas pahasel pilgul ringi, endal uus helesinine triiksärk seljas ja sõrmed atsakalt triibuliste püksitrakside vahel.
„Papa, kas sa siis ei kuulnud: venelased viisid Helmese minema!” hüüdis tädi Liilia etteheitvalt.
„Miks ei kuulnud!” kehitas vanaisa õlgu. „Ega’s ma kurt ole! Kuulsin seda ka, kuidas siin ühel teataval isikul jälle poola veri välja lõi, aga ega sellepärast siis saa teisi inimesi nälga suretada! Ja võtke laps ka riidest lahti, pea teisel juba märg otsas!”
Nüüd hakkasid tädid minu ümber sebima.
„Mis keelt vanaema rääkis?” uurisin.
„Poola keelt,” teadis tädi Liilia. „See ju ta emakeel, ainult et siiamaani pole mina küll tema suust poola keelt kuulnud – ei teadnudki, et ta seda veel oskab! Peaaegu poolsada aastat pole ta ju oma sugulasi mitte näinudki…”
„Mis sa ajad, mamma vannub küll poola keeli,” vaidles tädi Anne vastu. „Kui mõni asi vussi läheb, siis ütleb ju ikka: „Psa krew!”, kas sa siis tähele pole pannud? See pidi tähendama „Koera veri!” – no kas pole imelik vandumine!”
Tädi Anne riputas mu mantli, mütsi ja muhvi nagisse ning lõi mind lähemalt vaadates käsi kokku: „Tule taevas appi! Laps on nagu juudi jõulupuu! Nagu mustlase tulekahju!”
Tädi Liilia imetles mind, pea viltu, ning hakkas kõristades naerma, ja vanaemagi tõstis uudistades pea ning silmitses mind oma punaste silmadega.
„Kuule, vend, sa oled ikka peast päris segi!” arvas tädi Anne. „Ise veel kunstniku vurffi mees! Tüdruk näeb välja nagu mustlase tulekahju! Kas siis selline võib üks kooliõpetajate laps välja näha! Nagu Vene ohvitseri proua – need käisid suvel tänaval, Marati siidist öösärgid seljas ja froteest saunalinad õlgadel!”
Muidugi lootsin ma oma välimusega vanaisa sünnipäeval küll laineid lüüa, aga see, et mind mustlase tulekahjuga võrreldi, ei paistnud just kiidulauluna. Ometi tundsin hommikul esimest korda, et memme äraolekust võis veidike ka kasu olla… Pärlid, medaljon, pross – kõik need olid memme kõige kallimad aarded, ja tutipaelte pähesidumine võttis tatalt oma pool tundi. Ning kõige selle suure vaeva tulemus oli tädide pilkav itsitamine!
„Daam kasutab oma riietuse juures kahte, kõige rohkem kolme värvi,” õpetas tädi Liilia osavõtlikult. „Ja ka siis tuleb vaadata, et värvitoonid harmoneeruksid, kokku sobiksid.”
„Mina ei olegi daam!” läksin trotsi täis. „Mina olen hoopis seltsimees, vat!”
„Tule taevas appi!” hüüatas tädi Anne pilkavalt. „Minu vennatütrest on kommunist saanud! Väike kommu! Seltsimees!”
„Jätke laps rahule!” lausus vanaema. „Lapsel on isegi raske, mis te ta kallal norite!”
Tänulikult ronisin vanaemale sülle. Muidugi panin tähele, et hagijas Kai, kelle tooli me kahekesi enda alla võtsime, vaatas mind kadeda pilguga, aga ma ei teinud koerast väljagi ning surusin käed ümber vanaema kaela.
„Mida sa enne ütlesid, kui poola keeles rääkisid?” küsisin vanaemale kõrva sosistades.
„Ei mäleta enam isegi,” tunnistas vanaema. „Aga ma needsin ära selle verise võimu ja Stalini ja kõik need kommunistid, kes mu vennad maha tapsid ja noorema poja vangi viisid… Nüüd võtsid nad veel sinu memme ka kinni, no mis kord see on? Sinu memme on mulle väga kallis, kohe nagu lihav tütar…”
„Kuulge, lihavad pojad ja tütred, teeks õige väiksed pitsid!” ütles vanaisa. „Süüa siin majas enam niikuinii ei anta, saaks vähemalt midagi hinge alla!”
„Mamma ütles lihase asemel