ikka edasi ega jäänud rahule enne, kui vanaema mulle imeasja näitas. See oli heleroosa nukupea! Ilusa väikese suu ja suurte helesiniste silmadega nukupea – kerge nagu õhk! Nägu oli sile ja lõhnas teistmoodi kui kõik muu siin vanaisa-vanaema juures. Kaelast allpool oli olemas õlgade hakatuski, ja selles hakatuses ilutses neli väikest auku – igas nurgas üks.
„Kui teised ära lähevad, siis õmblen nukule keha ka!” lubas vanaema.
See juba oli midagi! Päris oma nukk – kes siis seda ei tahaks! Tegin tatale kiiruga kalli ega nutnud üldse, kui ta aknast möödudes mulle lehvitas. Oh et tädid kiiremini nõudepesuga hakkama saaksid ja meid vanaemaga rahule jätaksid!
Ja kui vanaisa võttis nurgast oma kuulsa kirju jalutuskepi, mida ta ise härrasmehe špatsiirštokiks nimetas, ja läks Tallinna suguharu bussipeatusse saatma, võttis vanaema tõepoolest lapikotist tüki valget riiet ning tegi söögilaua puhtaks. Terava seebikilluga joonistas ta riidelapile kriipse ja kaari, klõbistas siis natuke aega kääridega ja pani õmblusmasina tööle. Vanaema käes käis kõik kiiresti: õmblemine, küpsetamine ja koristamine. Ja mis peamine: talle meeldis töötegemise juures ka juttu ajada! Kui memme ja tata kirjutuslaua taga oma paberite ja vihikute juures istusid, siis ei tohtinud ma igast tühjast tüli teha. Aga mine sa võta kinni, mis on tühiasi: kas näiteks see, kui sul on tarvis teada, mis on brigadiri ja frikadelli vahe, on tühiasi? Või mille poolest erinevad ešelon ja odekolonn? Kas jänkid on sama mis jänkud? Igasuguseid keerulisi sõnu võis kuulda nii memme-tata kui ka teiste inimeste suust, kuid tavaliselt polnud mul päeval aega nende asjade üle järele mõelda – õhtuvaikuses, kui võõrad sõnad hakkasid kõrvus kõlisema, oleks olnud ju tore memme-tataga nende üle aru pidada. Aga võta näpust! Nende meelest olid kooliasjad ja igasugused muud igavad paberid tähtsamad kui kõlavate sõnade tähendus.
Vanaema rääkis õmblemise ajal hea meelega igasuguseid jutte. Näiteks sellest, et vanasti olid nukud tavaliselt kaltsudest tehtud, kuid peenematel pupedel olid otsas portselanist pead. Kui vanaema oli väike tüdruk ja elas oma papa-mamma ning suurte vendadega Jekaterinburgi kubermangus, siis oli Vene krahviproua talle nimepäevaks kinkinud imeilusa roosade põskedega nukupea, ja sellele oli ta ema lillelise kleidi õmmelnud. Pupe nimi oli olnud Katja, mis on vene keeles sama mis Katariina või meie Kati.
„Vanaema, kas sina siis väiksest peast ei kartnudki venelasi?”
„Ei kartnud – miks ma oleks pidand neid kartma? Inimesed nagu inimesed ikka – see krahv, kelle juures mu papa töötas, oli hästi kena ja lahke mees! Aadlik mis aadlik! Papa viis talle sünnipäevaks alati esimesi värskeid kurke, need said just märtsi alguseks triiphoones valmis – ja tänutäheks sai ta iga kord krahvilt hõberubla. See oli siis suur raha! Siin Eestis olid Saksa mõisnikud – need olid küll ülbed inimesed! Varangu mõisas, kus sinu tata sündis, oli üks vanatüdrukust Berta-preili – see laskis kõigil, kes talle vastu juhtusid tulema, oma kätt suudelda! See oli küll kole! Kõhn ja krimpsus käsi – ja sina anna sellele kondibuketile suud…” võbistas vanaema õlgu.
„Kas sina andsid?”
Vanaema jättis õmblemise katki ja vaatas mulle pikalt otsa: „Jah, üksainumas kord… Pärast pistsin alati jooksu, kui juba eemalt seda Berta-preilit kuskilt tulemas nägin – olin siis ju noor, natuke üle kahekümne. Aga Annchen – tädi Anne – oli kangekaelne, tema sai papa käest mitu korda vitsu selle eest, et ta Berta-preili kätt ei musitanud.”
„Ma arvan, et praegu on tädi Anne vanaisast tugevam…”
„Noh, ma ei usu, et ta selle pärast papa peale viha kannab,” naeratas vanaema.
„Aga kas tata sai ka vanaisalt peksa?” küsisin väikese hirmuga – sest seda ma küll ei uskunud, et tata oleks mingi kondikubu kätt musitanud.
„Ohoh, sinu tata oli juba väiksest peale nii kiire jooksja, et teda poleks Berta-preili mitte tähelegi pannud,” arvas vanaema.
„Kas tata oli hea laps?”
„Hea laps? Jaa, muidu oli ta väga hea laps, aga selle jooksmise pärast oli temaga tegemist kogu see aeg!” kõneles vanaema ja muudkui tallas oma Singeri-masinat. „Ükskord otsisime teda terve päeva taga – mina kartsin juba, et mustlased viisid poisikese kaasa, aga siis leidis üks karjuspoiss Feliksi rukkipõllu äärest üles. Seda poissi kutsuti Sea-Jüriks – muidu oli ta nagu natuke imelik, aga sinu isa hoidis ta hullupööra: mängisid teised koos puupulkadest tehtud lehmade ja hobustega! Ei tea, mis siis oleks saanud, kui Sea-Jüri poleks taiband põlde läbi otsida – Virumaal olid siis ju tohutud viljapõllud ja rukis kasvas seal nagu müür…”
Vanaema otsis kapist vatti ja toppis nuku keha seda tihkelt täis. Käte-jalgade toppimisel kasutas ta vanaisa pliiatsit, ja kui need olid ilusasti trimmis, siis õmbles ta Kati pea keha külge – need neli auku kaela ja õlgade piiril olidki selle jaoks tehtud, et saaks nukule pea otsa panna. No täitsa nagu päris nukk tuli välja! Varbaid ja sõrmi tal küll polnud, kuid käelaba oli niiviisi peenelt läbi õmmeldud, et paistis, nagu hoiaks nukk sõrmi lihtsalt üksteise vastas.
„Aitäh! Kas sa teed Katile riided ka selga?” küsisin nukku kallistades.
„Ohoh, sul juba nimigi välja valitud?” naeratas vanaema. „Kleidi õmblen talle homme, nüüd hakkame magama sättima. Näed, vanaisal on silm juba loojas – sina tuled minu juurde, eks! Käime nüüd veel kempsus ära ja peseme su puhtaks, siis tuleb hea uni.”
Aga just uni oli see, mis ei tahtnud ega tahtnud tulla.
Öö ja Krakovjak
Paljud asjad, mis päevavalguses on eriti ilusad, muutuvad öösel päris hirmuäratavaks. Näiteks vanaema voodiotste hõbenupud: ma polnud päris kindel, kas need kaks aeg-ajalt pimeduses välgatavat valgusekera üldse olid voodinupud või oli hoopis tohutu suur kuri hunt vanaema voodi juurde hiilinud – välgutas oma suuri silmi ja ootas nüüd parajat aega, et meile kallale hüpata ja meid koos vanaemaga elusalt ja tervelt alla neelata. Nii oli ju ühe teatava lapse ja ta vanaemaga juhtunud… Punamütsikese nime ei tahtnud ma suu sissegi võtta, sest selle nime juurde kuulus lahutamatult see vastik kuri hunt, inimeste elusalt ja tervelt allaneelaja.
Olgu peale: tegelikult polegi ehk kõige hirmsam, kui sind elusalt ja tervelt alla kugistatakse – surnult ja katkiselt oleks asi veelgi hullem, sest siis ei saaks jahimees hundi kõhtu katki lõigates meid vanaemaga päästa.
Tatal oli köögisahtlis hästi terav Soome puss, millega võis isegi juuksekarva täpselt pooleks lõigata – nii ta vähemasti ütles. Tata saaks hundiga hakkama küll!
Aga tata meenutamine tegi mul meele eriti kurvaks. Kurbus tükkis ligi juba siis, kui vanaema mulle õhtupalvet õpetas: ta oli päris jahmunud sellest, et memme-tata („ise ju haritud inimesed”) mulle enne tuttujäämist ainult musi ja kalli-kalli tegid ja õhtupalvest aimugi ei andnud.
„Väsind olen, hingata tahan ma, sest uinun ka,” lugesin koos vanaemaga. „Taevaisa, hoia sa mind nüüd oma armuga.”
Enda arust hingasin ma kogu aeg ka ilma uinumata, aga olgu peale, salm jäi just selle imeliku hingamise koha pärast hästi meelde. Kuid teine salm oli see, mis mu meele nukraks tegi: „Minu sugulased kõik võta oma hoolele. Olgu suur või väikene, kõiki pane tähele.”
Silme ette kerkis meie magamistoa laepilt – see, kus pikad inimesed vööni udus seisid. Kõige pikem neist võis vabalt olla Taevaisa – ja just praegu võttis ta tata ja memme oma hoole alla, aga mind ta ju ei näinud, Jõgisoo on meie kodust nii kaugel…!
Mõtlesin meie lillakirjule köögiuksele – see ei tundunudki enam nii jubedana… Memmest polnud see ikka ilus, et ta niiviisi nende Vene meestega kaasa läks ja meid tataga maha jättis. Ja tatast polnud ka kena, et ta üksipäini Ruilasse tagasi sõitis. Mis siis, kui nad mõlemad – nii memme kui ka tata – mu siia Jõgisoole unustavadki?
„Memme-tata sooja!” hüüdsin õige vaikselt. See oli hüüd, mis tavaliselt mõjus – kuid siin, Jõgisool, polnud sellest lugu.
Vanaisa norskas, vanaema nohises ja aknakardinate vahele oli jäänud pragu, millest paistis