siis ikka, mõtleb Serafima, varem või hiljem pidi see tulema, on tulnud teistel, tuleb ka temal. Eks ole ju isal õigus, et elu tahab elamist, seda ei tee keegi teine meie eest ära. Olgu nii, kuid külapoisid ei ole julenud vist mõeldagi Arhipi väimeheks hakkamisest. Mida kauem Serafima sauna eesruumi pikal pingil istub – aga sääsed ega loomasöögipajast toituvad kärbsed, kellest mustendab saunapliidi valgeks lubjatud soemüür, ei häiri teda sugugi – ja lahtisest uksest helendavasse öhe vaatab, seda tugevamaks kasvab mõte mitte anda ennast täiesti, vaid võtta edasisse ellu kaasa üks ainuski tõeline saladus, enne kui on liiga hilja.
SÜNNIPÄEV
Nemad ei ole sugugi joobnud, nagu te arvate, on ju alles kell üheksa hommikul.
Punaseid mägesid näevad ainult need, kes tulevad merelt. Need, kes tulevad merelt, ei mõtle kunagi, et see on tegelikult järv – olgugi et põhi madal ning teravad lained ja tujukas jää nõuavad igal aastal inimohvreid. Piki kõrget punast liivakivipaljandit sirguvad üsna tavalised Peipsiveere külatänavad. Kusagil aetakse lehmi, kaagutavad kanad, kuid siiski on asula, kohalike poolt ammusest ajast Krasnõje Gorõks17 ristitu, linnaõigustega. Eestlased kutsuvad toda lihtsalt Kallasteks.
Teisel pool ojakest langeb kõrge kallas madalamaks. Väikeses lahesopis on paadisadam, töökoda ning jääkeldriga kaubahoov, kus varemalt kala kokku osteti. Praegu lehvib kaubahoovil punane plagu. Räägitakse, et varsti ehitatakse uus kalatööstus, aga seni pole suveks jäädki lõigatud. Poolpidused mehed tõrvavad suurt mootorpaati. Olemisest on näha, et mitmed neist on Peipsi-tagused sisserännanud, rusmanid, nagu neid tagaselja kutsetakse.
Pimen ja Merkul kinnitavad paadi kai külge. Ehkki mõlemad on harjunud aerutama, tulitavad pihud siiski. Noormehed lükkavad mütsid kuklasse ja võtavad kasti suitsukalaga kahevahele. Sammu võimalikult väärikaks seades astutavad nad kesklinna poole, kus juba sadakond aastat on turgu peetud.
Teed ääristavad tolmused sirelipõõsad, mis pole veel päris ära õitsenud. Tahaks süüdata plotski, heljuda sulgkergelt üle liivaste tänavate, teha juttu naiste ja tüdrukutega, kes riputavad pesu kuivama, söödavad kanu, vinnavad kaevust vett. Hulkuda vile suul, sihi ja soovita. Hulkuda ning võibolla naasta koju alles hommikul, kui siiski. Kui pööraks hoopis otsa ümber, võtaks paadi ja sõidaks järve pidi üles! Teisel pool Punaseid Mägesid tulevad Kodavere ja Omedu – sealsed heledapäised eesti tüdrukud vaatavad esiti kõrgilt ja külmalt, aga kui saaks nüüd kohe kusagilt mandoliini, tinistaks, laulaks! Omedu sadamas olevat sakslaste laevastik põhja lastud – Merkul ei ole seda näinud. Aga teisel pool Omedut on pikad staroveride külad ning linnake, Tšornõi Posad, kust vanasti oli kombeks naist otsida ning kust tulid poisid-uljaspead, valmis riidu kiskuma ja tüdrukuid võluma. Sõda on suhtlemist vaigistanud, olgugi et paljudel on seal kaugemaid ja lähemaid sugulasi. Kui läheks ja vaataks, kuidas seal elatakse, mida räägitakse?
Nii palju tahaks teha, kuid koduseid käske ei julge murda, seda enam, et plaanides ka väikene omakasu sees. Kesklinna jõudes kõnnivad noormehed heitunult, kiirustades. Pole nad ühegi tüdrukuga nalja visanud, üleannetute pilkudega punastama pannud. Ei ole varasuvisel päeval hea mõtelda, et tuleb veel kaubelda, otsida seda ja teist. Mida sa hulgud ja unistad, kui pole tubakatki, et suitsu keerata.
Kauplused, apteek, loomaarsti maja, politseijaoskond ja veel hulk tähtsamaid hooneid on põlenud, seisavad vaid korstnad ja müürijäänused. Elu, mis turuplatsil kihas, on kuhtunud vaeseks, hädapäraseks olemasoluks. Ei ole linnakaupade salapära, kirjute sallide kuhjasid, nikerdatud peaga nuge ja läikivaid lante, mida Pimen ja Merkul lapsepõlvest mäletavad. Ei pakuta võõramaist tõugu kanu ja jäneseid, puuduvad hobusemustlased, näha pole ikoone ja peenikesi vahaküünlaid.
Kümmekond kalapakkujat igavleb, käib aeg-ajalt uudistamas kehva, kopituse järele lehkavat riidekraami, mille harjuskid on turulaudadele laiali laotanud. Keegi vanamoodsates linastes riietes talumees müüb kärjemett.
„Hiljaks jäime, hiljaks,“ ütleb Pimen pead vangutades. „Varahommikul vast käidi, aga nüüd…“
„Tõmmanud siis kõvemini – ega aerud pole makaronid, et pooleks lähevad,“ turtsatab Merkul.
„Küll mina oleksin tõmmanud,“ suurustleb Pimen. „Kartsin, et võtan sul hinge välja. Ei tule meil pidu ega midagi, niisama saame vanaks.“
Kuid ei jätku tuju isegi kisklemiseks.
Ei ole Punastes Mägedes kala järele suurt nõudmist. Olgugi et sõda on mehi viinud, ikka leidub mõni sugulane või tuttav, kes heast südamest kala lauale toob. Kõige valusamalt on kataklüsmid löönud peenema rahva pihta, kes ise järvel ei käi ja kellel kala vastu vaid puhast raha pakkuda. Veel Saksa ajal jagus taoliseid tublisti, nüüd tiirutavad turul kehvad eidekesed, rätikusse keeratud pirakad või ainult punt rohelisi sibulapealseid vahetuskaubaks ühes.
Pimen ohkab, Merkul sülitab maha. Püha Mikola olgu tunnistajaks, ei ole ilusamaid siiakalasid seal platsil! Süües pead peenikeste rootsudega ettevaatlik olema, aga liha, see täidab suu suitsumaitselise õrnusega, on parajalt rasvane ja parajalt kerge, vetruv nagu noore tüdruku piht, mahlane nagu valge klaari õunad augusti viimasel nädalal. Kui leiduks ometi mõni mõistlik inimene, kes imekalade vastu raha või, veel parem, suhkrut ja jahu annaks – kuidas muidu tähistada sünnipäeva, mis neil juhtumisi on samale suvealguse päevale sattunud? Aga kangesti kena on sel ajal midagi sõbraga koos tähistada. Ei saa ju ütelda, et Pimen on sama nimi mis Merkul või Olimp sama mis Jeremei või Varlam, et siis korraga nimepäeva pidada.
Lootus on kadumas, pole õieti ärganudki, kuid viimaks sõidab ette tolmune Emka, juht hüppab välja ning avab aupaklikult ukse. Nõukogude ohvitser sirutab jalgu, uudistab kaupa, jääb Pimeni ja Merkuli juures pidama.
„Noh, kala on kuidas?“
„Kõige parem!“ ütleb Pimen ja imestab ise ka, et nii ladnalt välja kukub.
Ohvitser küsib hinda. Merkuli kõhklevast pilgust hoolimata nimetab Pimen üpris krõbeda summa. Ohvitser kehitab paremat õlga, otsib rahakoti. On märgata, et tema vasak käsi ei taha hästi liikuda. Autojuht tõstab kalakasti esimesele kõrvalistmele ning hetke pärast võtab masin kohalt.
„Aga kast?“ ütleb Merkul.
Pimen ei vasta.
„Kuule, aga kes see oli, marssal või? Pagunid puha kuldsed, triipudeta.“
„Ei mina neid tea,“ rehmab küsitu. „Otsime parem suhkrut.“
Kuid ka krabisevad paberrahad ei tee imet. Hädavaevu õnnestub noormeestel ühelt vilavate silmadega mehelt paari kilo jagu klaaskomme välja kaubelda. Kommid jagatakse silma järgi pooleks ja pakitakse ajalehe sisse. Talumees, kellelt magusalisaks kärjemett ostetakse, ei kosta sõnagi. Veel õnnestub hankida tatratangu, kehvasti puhastatut, musti kestasid täis.
Suure pärna all igavlevad kohalikud pätid, suitsud suus. Lehed sahisevad, valguslaigud mängivad tolmus ja passijate nägudel.
Merkul võtab julguse kokku, vahetab rahapaberi tubaka vastu. Pimen loeb taskupõhjast raha ning ulatab kahetsedes oma jao äritsejale. Enne veel, kui jõutakse minekule seada, viipab pätt kõrvaltänavasse, sirelipõõsa taha, pilgutab silma. Põõsastes, pehkinud kaevukaane all, lebavad poolküliti pudelid, hägune vedelik sees ja paberist punn tihedalt peale topitud. Pätt pakub maitsta – puskarihais tõuseb ninna, võtab silmad vett jooksma. Hind, mida pätt küsib, on soolasevõitu.
„Klapime või?“ küsib Merkul.
Pimen rehmab käega, hakkab minema.
„Oota nüüd, pidu ju!“
„No mis valu sul, annad hinge kuradile, maksad peale ka veel,“ pahandab Pimen.
„Nojah, mis see sulle ikka tähendab, aga minul on üheksateist.“
„No olgu, kah mul asi. Ja mis mul siis on?“
Pahaselt