ta niisama, tubli poiss on,“ torkab Edison Vassiljevitš vahele.
„Meil on käsk kõik raadioaparaadid kirja panna,“ teatab Raimond. „Lääs on hakanud edastama saateid, mis sisaldavad imperialistlikke provokatsioone. Ei ole hea, kui need häirivad töötavaid inimesi.“
Bogdan kehitab kolmandat korda õlgu ning seekord ei naera keegi.
„Seltsimees, me ei hakka ju rohkem kordama!“ ütleb Raimond jahedalt. Ehkki Edison Vassiljevitš püüab märku anda, et ehk pole vaja, lähevad mehed pimehoovi kaudu majja. Majast suuremas laudaosas, mis täidab ka hobusetalli aset, korskab valjusti hobune, ammub kaks lehma, röhivad sead – need on ammu kirja pandud. Veel sõja ajal oli loomi rohkem, kuid need on maha löödud või määramata ajaks ära antud, et vältida kulaku, rikkurist külakurnaja nimetust ja sellega kaasnevaid kohti. Teiselt poolt Peipsit-merekest on küllalt kuuldud, milliseid repressioone võib liigse ettevõtlikkuse eest kaela saada.
Nüüd kamandab miilitsamees hoopis raadioaparaate ette näitama. Ohtu ei saa iialgi lõpuni välistada.
Tuppa pääsemiseks tuleb kõigepealt astuda puust trepikest mööda laiale platvormile. Selle nurgas on lauake kruustangide, puutööriistadega, ukse kõrval pööninguredel, teises nurgas solgipang. Miilits uurib kõike silmadega, jätab meelde. Saapad pühitakse korraliku, linna moodi uksemati sisse puhtaks. Esimene ruum, kuhu astutakse, on köök – kohe ukse kõrval peremehe magamisase, kardinakesega muust ruumis eraldatud. Suur pliit – külmal talvel keedetakse siin loomadelegi rokka, muidu käib see haisev töö sauna pajas. Söögilaud on pikk, hoolega mahutades saab kogu pere istuda, kuigi tavaliselt süüakse kordamööda.
Keset maja on hiigelsuur Vene ahi, mida köetakse köögist – samast ahjusuust käib sisse pada, lükatakse puust labidaga leivad küpsema. Ahjusuu kõrval on pliidiosa, mille ees askeldab vanema venna naine Taisija, prullakas, kõht ees. Ahi on äsja kütte pandud, köögis heljub veel suitsu. Laes parte peal on sibulakotid, kalapüügiriistad. Keskmine tuba on juba puhas ruum, selle sisemine sein on lesoga truup, millel kõlgutavad jalgu kaks särgiväel last. Akendega seinas on voodid, uksepoolne neist riidekapiga eraldatud. Tagumisi tube on lausa kolm – suur tuba ja kaks kitsukest. Siseuksi ei ole, ainult kardinad.
Vähene mööbel on mõeldud vaid peamiste vajaduste teenimiseks – pikk pink, taburetid, kirjutuslaud, petrooleumilambid. Elektrit ei ole majja pandud. Kummutil seisab kohmakas raadio, kõrval must ümmargune metalltaldrik – kõlar – ja puust raami sisse ehitatud suur patarei, mida käiakse küla peal laadimas.
„Selline siis… Ja kus õige raadio on?“ küsib Raimond.
„Milline õige?“ imestab Bogdan. „See on Philips, mis, ei meeldi?“
„Aga sina, ära naljata minuga,“ pahandab Raimond. „Peitsite ära? Kui tarvis, otsin maja läbi. Leian – tuleb pahandus!“
„No on teine veel, pööningul,“ tunnistab Bogdan.
„Näita ette.“
Edison Vassiljevitš ronib esimesena üles.
Hämaras toimetab Serafima, seob sarika küljest lahti üht viimastest möödundsuvistest kasevihtadest.
„Oo, Serafima Arhippovna, tervist!“ ütleb Edison Vassiljevitš ja teeb tüdrukule silma.
Rasked jalad ajavad tolmu üles. Edison Vassiljevitš aevastab valjusti.
„Oi, aga kes see on?“ imestab Serafima.
Piirkonnavolinik Raimond rapsab riided sirgemaks, annab kätt. Katusepraost maja ja pimehoovi vahel langeb peotäis valguskiiri tüdruku juustele, helgib silmades. Häbenemata võtab Serafima tervituse vastu. Soojade sõrmede puudutus toob miilitsamehe kätte imeliku värina.
„Tulge,“ kutsub Bogdan kolihunniku vahelt.
Minnakse pööninguakna juurde. Lauakesel seisab uuem raadioaparaat. Piirkonnavolinik klõpsutab lülitit, keerab nuppu. Raadio vaikib.
„Sakslased jätsid maha,“ ütleb Bogdan. „Õiget patareid pole kuskilt võtta. Võibolla on üldse nässus – me oleme lihtsad inimesed, parandada ei mõista.“
Miilits vaatab ringi, sirvib raamatuid, vaatab küsivalt Edison Vassiljevitši otsa. Too teeb sõrmega vaevumärgatava liigutuse meelekoha suunas.
„Milleks teile raadio, kui kuulata ei saa?“ küsib miilits.
Bogdani suunurgad venivad laiali, ta tõmbab pea ühele küljele, vaatab võõrale õige lähedalt näkku: „Vaikiv raadio räägib rohkem.“
Edison Vassiljevitš hakkab alla minema. Raimond kõhkleb hetke, vaatab selja taha – Serafima on juba kadunud. Ta lööb käega ning järgneb esimehele.
Bogdan istub vanale voodile, sätib ennast valguse kätte, võtab pooleli jäänud raamatu, kuid ei hakka lugema, vaid vaatab oma kehvade silmadega helendavat punktikest laastukatuses.
Mõne minuti pärast naaseb Serafima pööningule. Natuke sobramist heintes ning võõraste eest ära peidetud raadiopatareid on üles leitud. Ta istub venna kõrvale, kes hakkab tal tasakesi juukseid silitama. Äkitselt haarab käest, lukustab lühinägeliku pilgu tüdruku silmisse.
„Mida?“ küsib Serafima.
„Me kõik oleme tänase vangid, homne aina tuleb ega jõua kohale, mida siin muretseda homse pärast,“ ütleb Bogdan.
„Aga ma ei muretsegi,“ vastab õde.
Tänaval jookseb Edison Vassiljevitš mootorratta käima; piirkonnavolinik hüppab sõidu pealt tagaistmele. Raimond haarab parema käega mütsiservast – külm vastutuul tahab seda endale haarata. Ta vaatab otsatuna paistvat majaderida, järve ja kõrkjariba, mis vilksatab põõsaste, majade ja aedade vahel.
Mida arvata nendest kõrgetest mustavatest peenardest, mille lõhnav muld meenutab pahaendeliselt värsket hauda? Kuidas teada, mida arvavad sinust endast need imelikud Peipsiveere inimesed, kes alatihti peatuvad tänaval, et vahetada üle aia mõni lause? Ehkki teevad lihtsaid töid, räägivad lihtsaid jutte, ühendab neid sõnulseletamatu elutunnetus, mis katab raskesti läbitungitava kilena nende soove, hirme, lootusi ja igapäevast vaeva. Sa võid suruda käe vette ükskõik kui suure jõuga, kuid see voolab pihust välja, tehes sõrmed märjaks ning jättes sellega endalegi loetamatu, kiiresti kuivava märgi. Piirkonnavolinik Raimond tunneb, et vägivallaga võib neid võimu all hoida, nagu inimesi ikka, kuid elutunnetuse kilest läbimurdmiseks ei piisa tulest ja mõõgast. Et teha siinne kant osaks uuest, nõukogude maailmast, tuleb muuta inimeste hinge. Raimond ei tea, kuidas seda teha, ning õieti on tal ka ükskõik, kuni kord on majas ja kõrgemalt tulnud käsud täidetud. Videvikutunnil, asetanud puhastatud säärikud voodi ette kaltsule, tõmmanud niiskust õhkuva teki kurguni ja sulgenud silmad, nihkub argimõtete segipööratud kaardipakk toanurkade pimedusse ning alles jääb ainuke selge ja maine eesmärk – teha Kolki külavanema ilusast tütrest oma naine.
Õhtul on järve ääres kuulda kudevate latikate lobistamist. Teadjamad inimesed noogutavad selle peale pead ja vaatavad üle, et aknad ei jääks ööseks praokile ega lina õue kuivama. Hommikuks ongi torm kohal – jõuline kevadraju, mis rahuneb päeva või paariga ega too halba ilma, vaid veelgi kauneimaid päevi.
„Tere-tere, lugupeetavad,“ käristab Sergei Vassiljevitš katkise viiuli häälega. „Tulin teilt kanaseemet paluma!“
„No mis hullu sa ajad, inimene?“ imestab tädi Varvara. „Feofan, ae, külaline!“
„No seemnekest-munakest, kanakest-kukekest?“ selgitab tulija. „Lahke pererahvas, aidake meid vaeseid! Ei ole Glafira-mutikesel tibupojakestki jäänud, kõik on nahka pannud.“
„Mis ta tahab?“ hõikab Feofan.
„Ei mina tea, tule siia!“ ütleb Varvara käsi laiutades.
Sergei ootab alandlikult, ümiseb midagi omaette.
„Kanad, räägib, on nahka pandud,“ selgitab Varvara Feofanile.
„Just