lõkke keskele pandud vana männijuurikas. Hariton, Pimen, Olimp, Jeremei, Varlam ja Merkul seisavad tule ümber. Ainus pudel, mida enne ringi lasti, on tühjaks saanud. Lumi pükstel on ihu ja tule soojuses sulama hakanud. Püksid on niisked, kleepuvad vastu nahka. Ka säärikud kipuvad seest lirtsuma, olgugi et enne pidu on neid hoolega viksitud.
Merkul on hoogu täis: „Noh, poisid, kuidas? Kas lähme Voronja omadega sein seina vastu nagu vanasti?
„Ah, jäta see,“ pahandab Olimp. „Nüüd on kõigil muresid rohkem, kui hobune vedada jaksab.“
„No, a kuidas siis patud andeks saab, kui nina veriseks ei löö?“
„Jumal on meid isegi karistanud, surmani jagub.“
„Vot, tuli baatjuška10 välja,“ ütleb Merkul pettunult. „No aga läheme siis laiali. Ega me enam lapsed ei ole, et siin lumes mängime. Kõik kodusid mööda, pannkooke pakutakse, viskame leso11 peale nagu vanakesed…“
Teised keeravadki Merkulile selja, hakkavad vaikides minema.
„Ee,“ hõikab Merkul, „ärge nüüd pahandage – tulge, lähme meie poole. Mul ema teeb selliseid pannkooke – suured nagu päike! Meega määrib ja kaneeli paneb peale.“
„Või kaneeli?“ teeskleb Varlam imestust. „Oi, Merkul, siis me küll tuleme ja vot veel jäämegi teile elama. Ja sina ka, Olimp, ära nüüd ole õekene meile. Käime ära.“
Aga Merkuli emal on kaneel otsa saanud ja uut pole kusagilt osta. Ametimehed on tulnud saaniga, automaatrelvadega miilitsad kaasas, ja kaupluse kinni pitseerinud ning vähegi väärtusliku kraami kaasa viinud. Poodnik istub kodus, kohver pakitud – rahustab naist, aga endal värisevad käed, sest küllap tullakse varsti järele. Kuhu, hing, põgened – metsa või linna –, ikka jääd nälga, võetakse kinni või lastakse maha.
SERAFIMA
Kust tuleb siis tarkus ja kus on arukuse asupaik?
See on varjul kõigi elavate silmade eest, peidetud taeva lindudegi eest.
On 1945. aasta mai esimesed päevad. Berliinis uurivad Nõukogude sõjaväearstid Adolf Hitleri söestunud säilmeid. Ameeriklased ei ole veel arreteerinud Hitleri hambaarsti Hugo Blaschket, kelle teadmiste järgi saaks lõualuu sajaprotsendiliselt tuvastada, kuid niigi on selge, et Saksamaa vägevusest on alles varemed ja räsitud Lääne-Euroopat ootab ees ülesehitustöö.
Kuigi Vaikse ookeani piirkonnas sõda alles jätkub, varjutab Peipsiveere inimeste muremõtteid iga-aastane küsimus, millal saab taas järvele ja miks tänavu nii hilja. Uljamad heidavad õue minnes mütsi tagasi varna ja tõesti, järv hakkabki lahti minema. Mitu nädalat ei ole enam juletud kaldast kaugemal käia, sest päevasest sulamisest ja öisest külmumisest kihiliseks muutunud pinnases jooksevad pikad praod. Tuulega ronivad jääservad üksteise peale, murduvad, tekivad lahvandused. Igal aastal elab järv sama rütmi järgi, kuid siiski on jääminekus alati midagi oodatult ootamatut. Jää on nagu sõber, kellest teinekord on suure tüliga lahku mindud, ilma tematagi päris hästi elatud, kuid veel paremini siis, kui ta on tagasi, järv kaetud, jääaukudest sisse aetud võrgud ja riviõnged toovad kõva saaki ning kala püsib värske. Nüüd on tal jälle plaanis minna, paukudes ja susisedes nagu vanajumala samovar, kuhjudes mägedena randa otsekui selleks, et näidata, mida ta suudab korda saata, kui rahva peale tõeliselt pahaseks saab.
Veel natuke ja jääst pole märkigi järel. Loksuv, lainetav, suuri kive neelav ja liivakivisse koopaid uuristav vesi ei meenuta enam sugugi valget kõrbe, mille pinnal keerutab tuul peenikest lund vaaludesse. Järv, mis siinkandis elule rütmi annab, sünnib uuesti. Algab paatide aeg, suurte põhjamõrdade panemine. Tuuled saavad tagasi tähtsuse, mille kinnisjää oli neilt näpanud.
Tuuli, mille järgi Peipsi järve kaldal ühes reas seisvate Suur-Kolki ja Väike-Kolki, Sofia, Kazepeli ning Voronja rahvas elab, on mitmeid. Kui puhub maa poolt, edelast või läänest, kutsutakse seda mokrik, märg tuul – see toob tihtipeale vihma ja, öeldakse, viib kalad ka potist minema. Siis tuleb podsevernik, loodetuul, mis tavaliselt pöördub põhjakaarde, ja sellest saab kompassituul severnik, kõige karmim tuul, millest pole midagi head oodata. Seal kusagil järve ülemises otsas on Narva jõgi, mis jätkab järve poolt seatud Eesti ja Venemaa looduslikku piiri, kuni jõuab Soome lahte. Silmi Venemaa poole pöörates puhuvad vasemale põsele staatšen ja meženets, mõlemad kirdetuuled. Päris Venemaalt puhub vostotšnaja, idatuul, mida talvel kutsutakse soplivõi, tatine – see kisub sulale. Tolle tuule poolt tulid staroverid 17. sajandil Venemaalt Eestisse maapakku, ära inimeste ja vanade raamatute põletamise, laste riigile võtmise, tsaari sõjaväeteenistuse eest, Antikristuse küüniste vahelt. Räägitakse, et kui puhub soojem lõunatuul tjeplak või talle järgnevad keskpäevane ja nurgatuul, võib selles tunda eriliste Piirissaare sibulate lõhna ning kuulda päris kaugelt Pihkva ja Novgorodi turukauplejate väljakutsuvaid hõikeid, millesse seguneb riigikiriku kellahelin, tiine uue õigeusu ja Vene impeeriumi jõulisest ühtimisest.
Peipsi, vene keeles Tšuudide järveks12 kutsutu, on straroveridele armu andnud. Eestis, mida kogu Tsaari-Venemaa aja valitsesid valdavalt germaani päritolu Balti mõisnikud, saavad staroverid ka kurja tsaari Nikolai I ajal, kui nende palvemaju suletakse ja lapsi ümberristimiseks käest võetakse, siiski oma usule ja kommetele kindlaks jääda. Kõige rammusamad ajad tulevad poolsada aastat pärast kurja Nikolai surma – aastal 1905 kuulutab Nikolai I kolmanda põlve järeltulija Nikolai II välja usurahu. Kasvav Peterburi linn tahab toitmist ning kui Peipsi sibulast ja kalast ei piisa, veavad staroveride artellid oma paadid tohutule Laadoga järvele, püüavad seal, et naasta koju raha ja tingimata ka ikooniga. Voronja küla keskele ehitatakse suur palvemaja – tehakse tellistest ja põllukivist, ja kuigi mõni ütleb, et nii ei ole kombekohane, püsib palvemaja ka siis, kui sõjatuli kümned ümberkaudsed puumajad sootumaks nahka paneb.
Tsaari-Venemaa aeg saab 1917. aasta revolutsiooniga ümber. Aasta hiljem kuulutatakse välja Eesti vabariik ning eestlased peavad Nõukogude Venemaaga võiduka Vabadussõja. Too sõda starovere ei puutu, kuid pärast Tartu rahulepingu sõlmimist jääb suletuks rammusalt leiba andnud turg – Peterburi, mis nimetatakse ümber Petrogradiks ja hiljem Leningradiks.
Ikka kõrguvad staroveride kitsukestel aialappidel köögiviljapeenrad, millel jämedad sibulavarred ja käharpäised sigurid seisavad uhkelt, justkui öeldes umbrohule – ennäe, vaata meid, me oleme jumalale lähemal! Ikka kuivavad laiadel varjualustel lavatsitel sibulad ning hallikaks tõmbunud lippidest taradele seatakse märjad kalavõrgud.
Kuid praegu on mai algus, jää koguneb kuhjadesse ning varahommikul katab poriseks tallatud külatänavat kirmetis. Labidad on teritatud, varred korralikult kinnitatud – kohe tuleb need tumedasse mulda lüüa.
Hooviväravad on valla. Tädi Varvara puistab kanadele teri. Nende söögikoht, mis talvel asus loomadest soojendatud laudas, on nüüd pimehoovi esimesse otsa tõstetud, nii et keskpäevane päike peale paistab. Kuldab päike, tulevad ka munad kollasemad. Vastu suve võib teri julgemalt ette anda – veidi veel ja kanad leiavad õuest niisamagi nokkimist. Kanadel on ükskõik riigikorrast ja inimeste mõtetest, nemad on rahul, kuniks jätkub süüa ja sooja.
„Tere, perenaine!“ hõikab keegi käredal, veidi vinguval häälel. „Ilusad kanakesed teil!“
Võidunud karvamüts pihus ja päike helkimas sinetaval pealael, mida kattev hõre juus on lühike nagu seaharjas, seisab väravas lühike ebamäärases vanuses habemik. Näha on, et sõjas käinud – punnis vatijope alt ulatub välja sinel, kõveravõitu jalgu katmas koredast riidest püksid, kaitsevärvi ja määrdunud.
Varvara võtab tervituse mokaotsast vastu – kes teab, mida tahab, endalgi nappus majas. Kuid võõras ei soovi palju, uurib ainult, kus asub täitevkomitee. Varvara näitab suuna kätte – mine küsi Edison Vassiljevitši, tema tegeleb sinuga.
Valla