ja inglise keeles… Ei ole teada, millistest korteritest, kuurialustest ja antikvariaatide ülejääkidest ta neid toob või miks need Bogdani erksas mõistuses nii tähtsa koha on vallanud. Ei jõua ka hiired ja rotid, kes laudast loomade söögimollide juurest vahel pööningule põikavad, neid lõpuni järada – uusi raamatuid tuleb üha juurde.
Bogdan loeb ning just siis, kui tundub, et kohe-kohe annab „Oera Linda“ ennast kätte, kostab redeli poolt kihistamist. Ta paneb raamatu käest ning on valmis segajat sõitlema – kuid see on Serafima, ainus inimene maailmas, kes näeb Bogdani südamesse.
„Vennas, kas me tohime?“ küsib neiu.
„Lugupeetavad, tundke ennast nagu kodus,“ ütleb Bogdan galantse peanoogutuse saatel.
Serafimal on kaasas Apollinaria – Poljakene. Sõbrannad on ikka ninapidi koos, kihistavad naerda, seitsmeteistkümneaastased – pole tütarlastel teineteise ees saladusi. Kõik vanad ja uued laulud on neil peas. Kui viisi üles võtavad – lust kuulata, ka tuimad inimesed heldivad, ja kui lauldakse murest, mida eile ei olnud, või kadunud kuldsetest aegadest, pühib nii mõnigi pisara.
Bogdani nad suurt ei tülita, vaid tõstavad katte pruunikaks tõmbunud gloobuselt. Keerutavad, ja kuhu näpp juhtub, sinna rändamisest unistavad. Mis siis, et sõda tuli vahele – kuus klassi külakooli on neil kenasti käidud, maateaduski õpitud. Pole muidugi eitede asi merede taha tahta, ent kes hakkaks tüdrukute unistusi keelama, kui nad neid õige salaja endas hoiavad ja ainult pööningul sõnadesse panevad.
„Oi, Australie13 tuli!“ prahvatab Apollinaria natuke liiga valjusti, surub käe suule ja jätkab tasakesi: „Austraaliasse mina ei taha – kuidas sa seelikuga pea alaspidi käid, siis on kõigile näha, mis sul seal on.“
„Ah, mine nüüd, lollike, ei käi seal keegi pahempidi,“ teab Serafima.
Apollinaria hakkab naerma: „Tean ju küll, aga huvitav on mõtelda.“
„Mida, et kõik sul näevad?“
„Noh, kasvõi seda,“ ütleb sõbranna, ja nüüd naeravad juba mõlemad.
Gloobus on tõesti uhke, vist uhkemgi kui maakera ise – varre messingist otsad läigivad ikka veel, tumedast puust alus on kriimuline, kuid pragunema ei ole hakanud. Kui üks tüdrukutest tõstaks raske gloobuse üles, võiks teine selle all märgata messingplaadikest monogrammiga „H. dB.“. Ei tea enam ükski elav hing, et gloobuse näppas keegi ammustel aegadel Alatskivi teemajas peatunud uhke voorivankri koormast. Vana postitee Liivimaa kubermangu pealinnast Riiast Venemaa pealinna pühasse Peterburgi käis toona Peipsiveere kaudu – ei hakanud ka kirjanik Honoré de Balzac teiselt poolt järve läbi soode minema.
Serafima lemmik on lapiku naeri kujuline Amérique Meridionale14. Ta ei suuda unustada, kuidas kõhn vuntsikestega noormees, asendusõpetaja, rääkis, et Brasiilias tantsivad ja laulavad inimesed ka kõige rängemat tööd rabades ning tulevad kokku värvikirevateks karnevalideks, mille rongkäik vonkleb kilomeetreid – ehk lausa nii palju, kui on Voronjast Tšornõi Posadi. Eestikeelse kooli õpetaja ütles muidugi „Varnjast Mustveele“, sest nõnda kutsutakse neid kohti eesti keeles.
Juba mitmel aastal on tüdrukud uusaastahommikul lepjoška, kaku küpsetanud ja õue jooksnud – vahest tuleb meesterahvas vastu, annad talle, siis saadki varsti mehele. Mine tea, äkki juhtub võõras, võtab kaasa, viib tundmatutesse, võõrastesse paikadesse? Kuidas siis vennad ja õed, vanemad ja vanavanemad, sugulased ja naabrid? Ei, Serafima ei taha tegelikult kuhugi minna, ja Apollinaria – tema ammugi mitte, liiga harjunuks on saanud Haritoni tugev, kuigi ettevaatlik embus. Apollinaria on Serafima peale natuke kade, sest lepjoškaga vedas tänavu just tollel – mis siis, et kaku sai endale üheksakümneaastane Akim-vanamees – ikkagi mitte naine.
Aga Serafima on nii ilus, et vanamoorid küla peal räägivad juba – kuidas selline mehele saab, sellist ei julge keegi kabistadagi.
Augusti algus. Kena valgeks lubjatud kivimaja aknad on avali. Tuul liigutab pitskardinaid. Sees kostab hõbelusika kõlksumist. Põline kalamees Dementi sööb suppi ja haukab kõrvale külmi lihalõike ja kartuleid hapukoorega. Perekond on söömise lõpetanud. Lapsed, roosade põskedega blondid inglikesed, kibelevad õue. Dementi naine vaatab meest. Tema pilgus seguneb tülgastus heldimusega. Dementi lihavale alahuulele on kleepunud oblikaleht.
Igal teisel õhtul, pühapäev ja kirikupühad välja arvatud, silitab Dementi oma aasta-aastalt aina pehmemaks ja mõnusamaks muutuvat naist Miropijat, kuni too leebub, järele annab, ikka poolpahaselt pead vangutades, nagu oleks esimene kord, nagu oleksid nad üldse poiss ja tüdruk ja mitte kakskümmend seitse aastat mehe ja naisena elanud. Dementi suur keha muutub kiiresti higist kleepuvaks, ta hingab raskelt, aga ei kiirusta kunagi üleliia. Kui ta nooruslikult raudkõva riista naise jalgevahesse surub, vahel eest, harvem tagant poolt, on too täiesti valmis ja võtab mehe vastu nagu põua käes kannatanud maa vihmavalingu. Naine oigab, väänleb ja lööb vastu ning kui Dementi aeglaselt, järjekindlalt vallandub, on naine tavaliselt juba kohale jõudnud.
Pärast ühtimist jääb Dementi alati norinal magama, isegi kui tegu on tehtud heade kommete vastaselt suvisel pärastlõunal heinarõugu all või pika igava tuisupäeva lõunal. Kui ei ole õhtu, magab Dementi ainult mõnikümmend minutit. Ärgates on tal alati meeles, mida ja kuidas, ning mõttes ei unusta ta tänamast jumalaema, et too on hoidnud naise nõnda terve, tugeva ja soojana.
Nõnda oli see olnud selgi augustipäeval, õieti juba hommikul.
Tõstnud taldriku viimase tilga neelamiseks suule, heidab Dementi pilgu naisele. Ta teab juba, et kolmandat taldrikutäit ei kiideta heaks. Ja pole isugi, sest sahvris on ehtsate rosinatega saia, millega vabaks jäetud maosopike täis toppida. Vahel tundub Dementile, et ta ei mäleta naise nime, võibolla pole kunagi teadnudki, aga armastab sellegipoolest.
„Enola Gay15,“ hõikab täpselt samal ajal Paul W. Tibbets juunior Mariaani saarte sõjaväelennuväljal. „Me hakkame teda kutsuma Enola Gayks. Minu ema järgi.“
Mõne päeva pärast lõpeb teine maailmasõda.
RAIMOND
Siis nägid Jumala pojad, et inimeste tütred olid ilusad, ja nad võtsid enestele naisi kõigist neist, keda nad välja valisid.
Aasta on möödunud rahutult, peljates tšekiste ja metsavendi, nälga ja haiguseid, elukorralduse muutuseid ja uut sõda. Sügisel kolletasid lehed vara ning kuigi selles polnud midagi üllatavat, sosistasid mõned inimesed pahast endest. Ometi tõi talv kardetust vähem viletsust. Brigaadid käisid järvel ja esialgu ei mõistnud uus võim nende saagiga midagi suuremat ette võtta. Vahel käisid sõjaväelased, mitme templiga order kaasas, ladusid paar-kolm rege kala täis, katsid presendi ja õlgedega ning sõitsid kord Tartu poole, kord mujale.
Peipsiääre valda on kõrgema käsuga loodud kolm külanõukogu. Et ülevalt poolt ei ole vaevutud uusi asjamehi saatma, juhib Kolki külanõukogu esimeheks määratud Edison Vassiljevitš ka Kazepeli ja Voronja külanõukogu – ajutise esimehena. Sofia küla, nagu Kolki ja Kazepeli vahelist piirkonda kutsutakse, ei ole ametlik haldusüksus ning loetakse Kolki hulka. Samuti ei tehta vahet Lahepera järvesopini ulatuval Suur-Kolkil ja sadamast lõuna poole jääval Väike-Kolkil. Ent halduskorraldus ja selle kiired muutused ei lähe rahvale suuremat korda. Piisab, kui on teada, kes on ülemus. Öeldakse lihtsalt „esimees“ või nagu veel harjunum, „vallavanem“.
Edison on tegus inimene – alles laskis ta sadamas suure keldri ära koristada, jääd lõigata ja kala külma panna. Nähtavasti olid kõrgemalt poolt tulnud ettekirjutused, sest esimees on püüdnud korraldada talvist kalasuitsutamist, aga õiget asja sellest ei saanud – surnud puuga küttes küpsesid kalad läbi. Salakesi toimetati kala Tartu turule, küll ise, küll vahendajate kaudu. Linnal polnud palju vastu anda, aga midagi ikka – kui mitte suhkrut, siis natuke sahhariini,