ajastu ebapraktilistesse hõlstidesse, võõpan näo valgeks, kirjutan talvises pakases kuuvalgel luuletusi, leian sinu ja enese.
Olen pidanud end maailma ainsaks inimeseks, keda sa kõnetad. Olen kujutanud ette, et olen väljavalitu, näen midagi sellist, mida teised ei näe. Olen arvanud, et ainult minul on see side, vähemalt müstiline, ja et sellepärast suudan mõista sinus midagi sellist, mida keegi teine pole kunagi mõistnud.
Kirjutan selle vähese ja vale info muretu südamega teatmeteose-stipendiumi taotlusesse, mille saadan arvukatesse instantsidesse. Pärastpoole selgub, et ma ei tea sel oktoobrikuisel pärastlõunal mitte kui midagi.
II
Tööl on šokeeriv olla. Olen põletanud enda järel sildu, tülitsenud ülemustega, käitunud halvasti. Motivatsioon on läinud, mingi piir on ületatud. (Burnout, ütleb mu sõber Buz.) Üritame allesjäänud kolleegidega meeleolu ülal hoida ja läheme sääriste, punutud peapaelte ja lõhkirebitud pusadega varustatult vaatama filmi „Fame”. Venitame enne seanssi nagu kord ja kohus lihaseid. Tiina lubab mulle kududa kaheksakümnendate stiilis kaelasoojendaja ja me käime ostmas varvaskingavärvilist siidiselt pehmet kašmiirlõnga.
Pärast jõule ei suuda ma oma õnne uskuda: ma saangi selle osaliselt tasustatud puhkuse! Kõik käib arusaamatu kergusega, ja ehkki olen õnnelik, mõtlen tahes-tahtmata: järsku tunnevad kõik minust lahti saades lausa kergendust?
Siis tabab mind paanika. Augusti algusest koidab aastapikkune vabadus. Mida ma siis õigupoolest teen? Kas ma pean aastaga tegema ära kõik asjad, millest ma olen alati unistanud? Töötama Borneol orangutanide orbudekodus? Kaitsma Kariibi merel merikilpkonnade munemist? Osalema mõnel Aafrika looduskaitsealal metsloomade loendusel? Õppima Tais sukelduma? Mõne kuu pikkune elamine Kyōtos, mis alles hetk tagasi oli unistuste tahvli märkmepaberile visatud utoopia, saab varsti tõeks. Tuleb hakata oma soovide suhtes ettevaatlik olema.
Aga esmalt tuleb hankida raha. Väikestest säästudest ja puhkusehüvitisest jagub laias laastus aastaseks virelemiseks, juhul kui mõistan end kodutuseisusse ja annan korteri üürile, aga eriti palju lennupileteid selle eest ei saa. Õnneks olen sõbranna Susanna fotonäituse avamisel kokku trehvanud oma kunagise professori Annaga ning saanud nõuandeid stipendiumide taotlemiseks (vaata ka: „saaks mingi ime läbi papi”). Hakkan kirjutama tõsises toonis taotlusi kõikvõimalikele instantsidele, kes mulle aga pähe turgatavad, ehkki samal ajal tunnen häbi ja õudust. Vajutan, silmad kinni, blankettide saatmisnupule ja palvetan, et stipendiumikomisjonis poleks kedagi, kes vähegi selles teemas orienteerub, sest mu plaani abitus paljastuks kohe. Palvetan, et keegi ei märkaks, et ma ei maini midagi oma jaapani keele oskuse kohta. Ja ei mõistaks siis, et seda oskust polegi. Ja et ilma keeleoskuseta on kogu see projekt utoopiline. Mu meeleolu kõigub kõikvõimsa ülemeelikuse ja katatoonilise enesepõlguse vahel.
Püüan hakata kirjutama, kas või päevikut, selle kõige alust, kuid märkan end kannatavat kõnehalvatuse all. Kümme aastat reklaamitekstide kirjutajana on närvutanud mu sõnavara ja lausepikkuse üksnes turunduseks sobivaks. Südantlõhestav dokumentaalfilm. Hinge minev tõsielulugu. Kuidas ma küll selle teemoonaga raamatu kirjutamist ette kujutan?
Seevastu raamatu idee ja vorm – uurimisaasta raport ja päevik – on iseenesest geniaalsed, nagu ma varsti mõistan. Saagu mu plaanidest mis saab, see värk ei saa läbi kukkuda: panen lihtsalt plaanide läbikukkumise kirja. Ja kui ma Sei Shōnagonist midagi jutustamisväärset ei leia, tuleb see vist endal välja mõelda.
Käin endise töökaaslase Mikkoga lõunal ja kuulen, et Pentti Saarikoskiga oli raamatu „Aeg Prahas” kirjutamisel enam-vähem täpselt niimoodi juhtunud. Päevikust, mida Saarikoski samal ajal pidas, ilmnes, et suurem osa raamatu autobiograafilisest reisikirjast on väljamõeldis, sealhulgas pajatused naabritest. Tegelikult oli Saarikoski nii häbelik, et oli kogu Prahas veedetud aja oma korteris redutanud ja kõike seda põnevat üksnes kirjaniku fantaasiaga ette kujutanud. Ka minuga võib Kyōtos samamoodi juhtuda: olen nii häbelik ja keeleoskamatu, et ei räägi kogu selle aja jooksul mitte kellegagi. Mu häälepaelad kärbuvad, ma ei suuda uurimusega tegelda, mingitest jaburatest performance’itest rääkimatagi. Pean kõik ise välja mõtlema. Ja kui ma raha ei saa, ei jõua ma isegi Jaapanisse: pean oma korterist loobuma ja seda kõike Vihtis vanemate laudas ette kujutama.
Stipendiumitaotlused padavai teele, ja juba ma ootan Kultuurkapitali otsuseid. Panen šampanja külma – sellest on tolku, olgu otsus mis tahes. Mul on kapis pudel roosat Moët & Chandoni, mille olen saanud kingiks aastal 2006. Mul pole neli aastat selle avamiseks ainsatki põhjust pähe tulnud, aga võtan nõuks, et tänavu kevadel peab mingi põhjus olema.
Varsti mõistan, et Kultuurkapitali koha pealt pole pidutsemiseks veel põhjust. Ega ka Avaliku Info Nõuandekomitee stipendiumi koha pealt. Ei Otava kirjastuse raamatufondi ega WSOY kirjastuse kirjandusfondi koha pealt. Ega ka mitte Sasakawa Foundationi koha pealt. Kevad, too aeg, mil märjad kaltsud su nägu tabavad.
Aga, Sei, ärme veel alla anna, sest mul on üks tunne. Ma usun, et meie, sina ja mina, oleme üllatavalt sarnased. Usun, et meil oleks palju kõneainet. Mul on tunne, et ma mõistan sind ja et ka sina mõistaksid ehk mind, kui minuga tutvuda saaksid. Arvan, et sa meeldiksid ka mu sõpradele ja päris paljudele nende sõpradele, ja kui ma tutvustaksin sind siin mõnele, võiksid sa ehk ühtäkki muutuda kõigi lemmikuks, selleks, keda kutsutakse lõunasöökidele, tüdrukuteõhtutele, nädalavahetusteks suvilasse, rongireisidele, kirjandusmessidele ja šampanjabrantšidele, kui nüüd keegi midagi sellist korraldaks. Ma arvan, et kõik tahaksid sinu seltsis tšillida, kui nad vaid oleksid sinu olemasoluga kursis. Aga keegi ei ole.
Seda võin ma küll aimata, et meie elukeskkond on nagu öö ja päev, nii ajaliselt, geograafiliselt kui ka kultuuriliselt teineteisest määratult kaugel. XXI sajandi Soome on X sajandi Jaapanist väga kaugel, ja ehkki ma olen aastaid sinu kodukandi kultuuri harrastanud, ei mõika ma sinu maailmast suurt midagi. Sellest, mis meile sinu maa kohta esimesena pähe turgatab, polnud sinu enese ajal mitte midagi veel olemaski. Ei olnud geišasid, samuraisid ega sušit, ei haikuluuletusi, ikebanat, teetseremooniat, ei ukiyoe-puugravüüre ega kabuki- ja nō-teatrit. Ei olnud tatamimatte, ühissaunu ega tokonoma-alkoove, ei zeni, ei bushidō’t, ei armastuse nimel toime pandud kaksikenesetappe. Tean vaid seda, et Heiani ajajärgu õukonnamaailm oli ilule pühendatud universum, kus valitsesid luule, kalligraafia, muusika ja armusuhted, ja et midagi sellist ei leidunud eales mitte üheski maailma otsas asunud kultuuris.
Sei, mis seal salata: ma pole isegi su raamatut tervenisti läbi lugenud. See tuleb sellest, et ma ei saa sellest enamjaolt üldse aru. Kes on kõik need isikud, kellest sa kirjutad? Mis seltskond see õigupoolest oli? Kõikvõimalikud kantslerid, parem- ja vasakpoolsed ministrid, kohalikud valitsejad, kõrgemad ja madalamad õukondlased, kroonprintsid, preestrinnad, Nende Majesteedid keisrid ja keisrinnad ning, tule taevas appi, „kolmanda järgu keskmised kaptenid” – kui sa kasutaksid vähemasti nende õiget nime, suudaks ehk keegi hetke sinuga sammu pidada. Kuigi ka need lähevad mul sassi: on Michitaka ja Michinaga, Tadanobu ja Nobutaka, Norimitsu ja Yukinari, Fujiwara no see ja teine, ja kui ma ei saa aru, kes need on ja kuidas nad tiitlitest varjunimedega seostuvad, ei saa sündmuste jälgimine tõepoolest kerge olla.
Ja mida te seal õukonnas üleüldse tegite? Kes olid need valitsejad, keda sa nii õndsalt ülistad? (Kuskil mainitakse muuseas pidevalt „kaht võistlevat õukonda”, mida see küll tähendab?) Ma ei saa ka teie õukonnatseremooniatest mitte midagi aru – no palun vabandust, aga nende kirjeldusi on ikka päris igav lugeda. Aga millised olid kõik need keebid, püksseelikud ja peakatted, vankrid, sirmid ja verandad? Miks te küürutasite kogu aeg mingi seina taga peidus ja piilusite toimuvat otsekui salaja? Aga kogu see jura kasinuspäevadest ja ebaõnne toovatest ilmakaartest? Ja terves raamatus pole ju süžeedki, sa hüpled muudkui ühelt teemalt teisele, ei jutusta midagi kronoloogilises järjekorras, ning ka see, mida sa jutustad, ei anna juhtunust kaugeltki ammendavat pilti. Mis mõte sel kõigel on? Miks sa oled kirjutanud sellise kogumiku tekste, mis tunduvad üksteisega vaid lõdvalt seostuvat? Miks sa loetled oma raamatus lilli, puid, linde ja putukaid? Tasandikke, mägesid, postijaamu? Buddhasid, preestreid, aristokraate? Pükse, jahiriietust, Hiina jakke? Lehvikuraame, sirme, muusikariistu,