otsa, millesse ma tahes-tahtmata armun. Need on nimekirjad asjadest, millest ka mina midagi tean, hämmastavalt täpsed tähelepanekud inimloomuse ja inimsuhete, maailma kohta, mis on meie jaoks täiesti ühine ja ilmselgelt muutumatu. Sa loetled võluvaid asju, masendavaid asju, ärritavaid asju. Elegantseid asju, häbematuid asju, haruldasi asju. Asju, mis panevad südame kiiremini põksuma. Asju, mis tekitavad haledust. Asju, mis äratavad meeldiva minevikumälestuse. Asju, mida ei saa võrrelda. Asju, mis ajavad ihu palavaks. Asju, mis on oma väe kaotanud. Asju, mis tekitavad puhta tunde. Asju, mis lähedal olles on kauged. Asju, mis kaugel olles on lähedased. Sa kirjutad sellest, milline on täiuslik armastaja, ja kui ärritav see on, kui mees selline pole. Kirjutad sellest, kus ja millal on armastajat kõige meeldivam kohata, ja mille järgi sa tead, et armastajal on tõsi taga, kui ta tuleb sinuga kohtuma ka siis, kui puhub kõva tuul. Need peatükid kõnelevad otse minuga, üle aastatuhandete, üle keele- ja kultuurierinevuste, üle kogu Aasia mandri iidsest Heian-kyōst XXI sajandi Helsingisse, ja siis on mul tunne, et olen leidnud aarde, mis on jäänud kõigil teistel kahe silma vahele.
Olen öösiti ärkvel ja muretsen rahaasjade pärast. Miks peab inimene olema napakalt sisse võetud Jaapanist, mis on laias laastus maailma kõige kallim maa? Miks ma ei võiks tunda huvi kas või Albaania vastu? Kas juhtub nii, et unistan ümbermaailmareisist, aga jõuan otsaga ikka Vihti lauta?
Aga teisalt märkan muretsemist lõpetades, kuidas see muutus – juba ainuüksi muutuse planeerimine – mu elu mitmel moel mõjutab. Märkan ikebanatundides, et teen teistsuguseid töid: julgemaid, värvilisemaid, kindlamaid, selliseid, millest on näha, et inimene on julgenud otsuseid langetada.
Sei, ikebana tegemine on nagu peeglisse vaatamine.
Ikebanaõpetaja Liisa kutsub mind oma koju härra Yasuda hüvastijätupeole. Kuuldavasti korraldab Liisa sõber Jouni teetseremoonia – see Jouni, kes, nagu selgub, on lisaks kõigele Heiani ajajärgu naiste päevikute spetsialist ning kelle valduses võib olla selle teemaga seotud kirjandust. Nüüd tuleks „Padjaraamatu” asjus mälu värskendada, et ma vähemalt kuigivõrd usutavana mõjuksin. Ja siis peaks veel ainult välja uurima, kes on härra Yasuda.
Appi. Härra Yasuda on Jaapani suursaatkonna kultuuriatašee. Ah et neile spetsialistidele peaksin ma nüüd oma napaka projektiga lähenema või?
Hakkan visandama Seid puudutavaid küsimusi, millele ma praeguses seisus vastust tahaksin saada. Kas Sei kirjatööd olid omal ajal avalikud? Kuidas need avaldati? Kas neid loeti reaalajas nagu blogi? Miks need kirjutati, mis nende mõte oli? Kuidas tuleks tõlgendada Sei märkust, et ta ei plaaninud oma tekste teistele lugeda anda? Kas ingliskeelse tõlke lõikude järjekord ja numeratsioon on algupärane või juhuslik, hilisemate koostajate või uurijate loodud järjekord? Kas käsikiri on täielik? Aga kuidas on lood teose autentsuse või fiktiivsusega? Kas „Padjaraamat” on tänapäeva Jaapanis tuntud? Mida sellest arvatakse?
Hiljem mõistan, et need esimesena mulle pähe turgatanud asjad on küsimused, millele uurijad on aastakümneid, isegi aastasadu üritanud vastust leida. Mõnel puhul asjatult.
Härra Yasuda hüvastijätupidu. Muretsesin ilmaasjata – mis mul küll arus oli? Nägin vaimusilmas jäigalt ametlikke vanemaid onkleid tumedas ülikonnas, kimonoga abikaasad jaapani keelt rääkimas, mina ise nagu kuu pealt kukkunud. Tegelikult on Heiani-Jouni enam-vähem minuvanune ja hästi tore. „Mis sind siis Sei Shōnagonis vaimustas?” küsib ta, otsekui oleksin alles üleeile mingis vägivalla- ja seksiküllases mangakoomiksis selle nime otsa sattunud. Rõhutan sõnu „ülikool”, „kirjandusteaduse õpingud” ja „90. aastate algus” – kust selline pidev vajadus oma (kõrget) vanust ja asjatundlikkust rõhutada? Pärin Sei tekstide omaaegse ilmumise kohta, aga vastus on põrmustav: väidetavalt on selle kohta võimatu midagi teada saada. Ja pealegi on teised tolleaegsed päevikud tema sõnul hoopis huvitavamad. Jouni suudab Seist kuidagiviisi vastikuvõitu mulje jätta ja paistab imestavat, miks ma ometi sellise terava keelega eide vastu nii suurt huvi tunnen.
Ka härra Yasuda koos oma naisega on neljakümnendates aastates teksakandjad – jumal tänatud, et ma endale mingit kimonot selga ei sättinud. Kuna Yasudad on kolimas Ungarisse, otsustan, et ma ei räägi oma projektist neile midagi, kui Liisa juba kuulutab, et ma „kolin Jaapanisse ja kirjutan Seist raamatu”. Yasudad ütlevad kooris oh, really ja uurivad mu plaanide kohta (neid pole), kuhu ma lähen (Kyōtosse), ülikooli või (ei, ma ei räägi jaapani keelt), oh, then you’re in trouble, Japanese don’t speak English! Mu närve rahustab veidike Jounilt saadud vihje ühe ingliskeelse kultuuriuurimisinstituudi kohta Kyōtos, aga mõistan ikkagi, et lähen, labidas peos, lindu püüdma. Ei mingeid ülikoolikontakte, ei mingit keeleoskust – mitte kui midagi. Hull.
Peo lõpus litsuvad japanoloog ja kultuuriatašee koos abikaasaga end mu auto tagaistmele minu murdmaasuuskade vahele ja ma viskan nad raudteejaama.
Läppunud asjad:
Hilistalve rääbakas olemine, mis tuleb sellest, et oled juba mitu kuud järjest kandnud sama talvejopet, samu talvesaapaid, kindaid, villast mütsi, salli ja kampsunit. Suve lõpus ei esine säärast nähtust mitte kunagi.
Armukadedust tekitavad asjad:
Sinu nimekirjad, Sei. Armastan sind just nimelt nende pärast, ja märkan, et ma pole ainus. Kallis Sei, arvasin, et ainult mina tunnen sind, aga sain just teada, et üks soome disainikriitik on kirjutanud sinust oma Glorian Koti kolumnis pealkirja all „Elegantsi definitsioon”. Selgub, et su raamat on maailma iga moeprofi öölaual, ehk lausa padja all!
Mis hetkel on sinust, Sei, trendinähtus saanud? Kas ühtäkki nikerdavad kõik hiirvaikselt omaenda padjaraamatuid?
[SEI SHŌNAGON KIRJUTAB]
Piinlikud asjad
Armastatud mees jääb purju ja hakkab ennast kordama.
Kui oled rääkinud kellestki, teadmata, et ta võib pealt kuulda. See on piinlik, ehkki tegu võib olla teenri või mõne muu täiesti tähtsusetu isikuga.
Mees, kes deklameerib omaenese luuletusi (mitte eriti häid) ja räägib, kuidas neid on kiidetud – äärmiselt piinlik.
Kui lamad öösel ärkvel ja ütled midagi oma kaaslasele, tema aga on juba magama jäänud.
Märtsi lõpus piinlen teist nädalat tatitõve käes. Voodis lamamise juures on see hea asi, et mu vaimusilma ees võtab kuju plaan. Vaba aasta algab augustis ja ma otsustan minna Kyōtosse septembriks, oktoobriks ja novembriks. Jõuluks tulen koju, ja märtsi, aprilli ja mai võin jälle Kyōtos veeta, kui sügisel pole veel mõõt täis saanud. Millegipärast hakkab kolm kuud päris lühikese ajana tunduma. (Saan alles pärast lennupiletite ostmist teada, et turistiviisaga reisija tohib Jaapanis viibida ainult 90 päeva korraga, ja juhtumisi on see mu reisi täpne kestus.)
Guugeldan tõvevoodist majutusvariante ja satun lõpuks absoluutselt ebareaalse leiu peale: gaijin house Kyōto idapoolsetel küngastel, tatamitoad, kust avaneb vaade kaunisse aeda, rahulik ja idülliline miljöö Ginkaku-ji, Hõbedase paviljoni lähedal. Ühised pesuruumid, müntidega töötav pesumasin, köök, netiühendusega varustatud arvuti, telekatuba ja majas kõige rohkem kaheksa elanikku. Mõnevõrra askeetlik elementaartase (loe: tuba on tühi), aga hind on praeguse vahetuskursi järgi ainult 360 eurot kuus.
Saadan palavikulise järelepärimismeili ja saan austraallasest omanikult Kimilt õige pea vastuse: I’ve loved the Pillow Book since I first read it, so it’s great to hear your plans! There will be a room available – would you like me to hold it for you?
Loomulikult mõtlen, mis tüng nii odava üüriga kaasneda võib. Kindla peale vähemalt kordamööda koristamine: hakkan Kyōtos peldikuid küürima, teiste hallitanud nõusid pesema, äravoolutrappidest juuksekarvu välja kiskuma, haisvate moppidega vehkima. Otsin netist kommentaare oma öömaja kohta, aga kõikjal valitseb pahaendeline vaikus. Lõpuks leian paar õudust tekitavat lauset: It’s a zoo. Too many people, freezing in the winter, cockroaches in the summer. Tõsi küll, sügise kohta ei mainita midagi, nii et järsku on kõik just siis imehästi.
„Liiga palju inimesi” tähendab muidugi muutusi mu praeguses nunnakloostristiilis. Jah, aga külm?