lõbus – kõlkusime veel hilisööl baari ees purjuspäi nagu hototogisu-käod. Asja kahetsusväärne külg oli see, et mu väike gripp kulmineerus õhtu käigus kähedaks hääleks, ja lõpuks kadus häälgi sootuks. Seletasin „möödapääsmatuid” asju kolleegidele žestikuleerides ja SMS-idega veel tunni jagu, kuni taipasin lõpuks koju minna.
Täna on maailma ajaloo jõledaim pohmell. Vanemad pidid pakkimises appi tulema, aga kurgujama tõttu jääb see töö õnneks ära. Isa käsib arsti juurde minna. „Kuidas ma aja kinni panen, kui mul häält pole?” saadan SMS-i. Isal õnnestub õhtupoolikuks aeg saada.
Pole midagi alandavamat kui minna arsti juurde niivõrd ilmselges pohmellis. Häbenen kogu sinnamineku tee. Olen kirjutanud juhtumikirjelduse paberile, mille ulatan range ilmega arstile: „Tere, mul ei ole häält. Sõidan umbes nädala pärast Jaapanisse, nii et oleks tore kiiremas korras terveks saada. PS Kannatan ka enese põhjustatud peavalu all, mida võib ignoreerida.”
Arst hakkab mu kirja peale naerma, määrab antibiootikumikuuri ja kolmepäevase kategoorilise rääkimis- ja sosistamiskeelu. Ta ulatab ka ibuprofeeni retsepti ja pilgutab silma, et see aitab peavalu vastu. Läheme lahku vandeseltslastena.
Kolm päeva hiljem olen endiselt täiesti hääleta ja kolimine peaks toimuma homme. Ravimid teevad voodihaigeks. Saadan arstile meili, ta pakub välja, et peaksin minema kõrvaarsti juurde, kes võiks kontrollida mu häälepaelte seisundit. Kõrvaarsti juurde? Et järsku polegi viga mu kurgus, vaid kõrvades, ja ma lihtsalt ei kuule midagi? Meenub mu üheksakümneaastane mamma, kes mõned aastad tagasi kaebas kõrvade kumisemise üle. Papa kiitis takka: „Kumisevad jaa, isegi mina kuulen!” Lähemal uurimisel selgus, et suitsuanduri patarei oli tühjaks saanud.
Igal juhul jääb tänasele päevale lükatud pakkimine ära ja nüüd on plaan järgnev: homme hommikul kell kümme saabub päästesalk Isa, Väikevend ja Eks, kes pakivad kogu elamise sisse ja kolivad minema.
Järgmisel päeval on kavas kolimisaineline farss „Kolm meest ja tumm”. Juhendan etendust pantomiimi abil. Raamatud tähestiku järjekorras pappkastidesse, alustades ülevalt vasakult, kõigepealt esimene rida, siis tagumine rida, vehin kogu kehaga nagu dirigent muiste. Nõud pappkastidesse ajalehe sisse mässitult (rohkem, eelmine kord läksid šampanjaklaasid katki, viibutan ma). Tegutsege mööbliesemetele kleebitud kollaste märkmepaberite järgi, näitan miimikaga, seal on kirjas „jääb”, „ülemisele korrusele” ja „keldrisse”. Rõdul on muuseas veel terve nurgatäis tarbetut ja kuramuse rasket aiakola – kas oleksite nii kenad?
Vehkimise kõrvalt kirjutan paberile lisainstruktsioone, kuid isa, kellel on tavaliselt niigi raske mu juttu kuulata või mõista (väidetavalt on mu hääl sellisel sagedusel, et ta ei kuule seda), ei saa mu kirjalikest varesejalgadest sotti ja vahib ainult paberit, ise tummalt pead vangutades. Aga kolimine edeneb. Arusaamatu tõhususe, kiiruse ja süstemaatilisusega. Kuus tundi hiljem oleme töödega ühel pool ja me sööme Vihtis burgundia hautist.
Segadusse ajavad asjad:
Kolida 38-aastaselt oma tuppa vanematekodu ülakorrusel.
Lasta oma 63-aastasel isal teha endises kodus üksipäini seitsmetunnine põhjalik korteri üleandmiskoristus.
Tülitseda isaga kõige lõpuks žestikuleerides.
Oma tuba.
Selles toas siin elab estetiseeritud ideaalmina. Kaasas on ainult kõige tähtsamad ja inspireerivamad esemed, valitud hõrgutised. Futon-voodi valge voodipesuga, antiikne Hiina öölaud, siidiussinukku meenutav disainlamp. Safariloomade kujulised lauakalendrid. Onu Einolt päritud uusrenessansslaud, mida olen väikevenna käest aastaid endale himustanud. Arvuti, juhtmevaba netiühendus, hiirematt, millel on pilt kirjutavast Heiani ajastu naisest. Ninasarvikukujuline kustutuskumm: ei maksa teha vigu, ma ju ei taha teda väljasurnuks kustutada? Öölaual kaugelt Gåsgrundi saarelt korjatud kivi. „Genji loo” 2.–4. osa, mille kohta on märkmed veel tegemata. Põrandal pruun imepehme lambanahk, mu kallis karvanässiasemik. Nurgalaual tädi Rea käsitsi maalitud portselanlamp, mis on mulle alati meeldinud, ehkki ma pole tädi Reaga kunagi kohtunud (teatavad suguvõsatülid, mis klaariti ära alles tädi Rea matustel). Raamaturiiulis ainult mu raamatukogu Jaapani-teemalised teosed (mis täidavad kogu riiuli) ning mõni lugemist ootav maiuspalaromaan. Jaapani reisikraam kokku pakitult põrandal. Pööninguesises stange ja kummutid täis riideid ja kraami, millega loodan aasta otsa hakkama saada. Aknast vaade hommikupäikeses metsatukale.
Kuidagi veetlev on ahendada oma olemasolu sellele, mis parasjagu kõige rohkem meeldib.
Viimane päev. Lõuna koos Buziga jääb ära, häält pole ikka veel. Sugulased ja sõbrad üritavad viimase hetke ergutuskõnesid võtta, aga ma ei saa telefonile vastata. Lähen seega sõitu nii-öelda tasahilju, kollaste märkmepaberitega varustatult.
Olen valmis. Ma pole üldse valmis. Heian-kyō, hoia alt. Tadaima.
[SEI SHŌNAGON KIRJUTAB]
Veetlev naine, kelle juuksed valguvad vabalt laubale, on saanud pimedas kirja. On näha, et ta ei malda lampi ära oodata – selle asemel võtab ta tangid, tõstab söepannilt hõõguva söe ning loeb kahvatu valguse käes vaevaga. See on võluv vaatepilt.
Armastan kuulata, kuidas Tema Majesteet keiser keset ööd flööti mängib.
III
Sei, tervitused lennukist, olen nüüd kuskil Siberi kohal teel Heian-kyōsse. Just, Heian-kyōsse, Kyōtosse, sinu tuhande aasta tagusesse kodulinna. Reis on pikk, nii et mul on aega sinu peale mõelda.
Õigupoolest mõtlen siiski homsele, nimelt eelseisvale jetlag’ile, sellele põrgulikule füüsilisele ja psüühilisele seisundile, milles on inimese ainus soov, et ta poleks eales kodudiivanilt lahkunud. Iiveldama ajab. Oksele ajab. Kogu sõit tekitab kahetsust. Sina peaaegu ka. Ja see kestab mitu päeva. See, et tahaksid olla kusagil mujal, sest hing ja keha alles ju ongi veel.
Kuigi sina ju muidugi ei tea jetlag’ist midagi. Sinu ajal ei reisitud Jaapanis üldse, sest see oli kohutavalt vaevaline. Isegi lühikesed käigud pealinnas nõudsid pööraseid pingutusi – sõitu lähedal asuvasse kloostrisse peeti nii raskeks, et see nõudis mitmepäevast ettevalmistust, puhkust ja kosumist – rääkimata sõidust, ütleme, kuueteistkümne kilomeetri kaugusel asuvasse Ujisse, kuhu minemist peeti peaaegu ebainimlikuks ettevõtmiseks.
Sei, sinu ajal olid teed, kui neid ülepea oli, halvas seisus ja vihmahooajal muutusid nad porisupiks. Hobustega ratsutasid ainult sõnumitoojad ja härrasmehed, kellel oli kiireid asjatoimetusi ajada. Teile, õuedaamidele, oli ainsaks liiklusvahendiks härjavanker, mis liikus vaevaliselt edasi kolmekilomeetrise tunnikiirusega, järelikult märksa aeglasemalt kui heade Ecco tossudega reipal sammul astudes (taevane arm, kas säärane aeglus siis närvidele ei käinud või?).
Oma vankreid ja nendega nähtavale ilmumist armastasite te ometi sedavõrd, et pidupäevadel ja tseremooniate ajal ummistusid linnatänavad tippkoormusest, kuna kõik püüdsid aegsasti parimaid kohti hõivata. Aga kuna te pealinnast üldse ei lahkunud, oli kõige hullem reisimisest põhjustatud häda see, et õuedaamid võisid säärase jõnksutamisega peadpidi kokku põrgata ja juuksekammi murda.
Teie maailm oli aeglane, aeglasem kui miski muu. Teil oli aega vaadelda, aega igavleda, aega ümberkaudsete asjade olemust üksikasjalikult tundma õppida.
Sa kindlasti ei usuks, isegi kui ma ka räägiksin, kuivõrd hullud sümptomid mul liiga kiiresti sinu juurde reisides tekivad.
Aga lennuki kitsukesel istmel on mul veel aega igavleda ja ümberkaudsete asjade olemust üksikasjalikult tundma õppida. Mõtlen, kuidas seal oli, seal sinu Heian-kyōs.
Sei, ma tean, et Heiani ajastuks kutsutud ajajärk Jaapani ajaloos algas aastal 794, jõudis õitsenguni 1000. aasta kandis ning kestis kuni aastani 1185. Seda peetakse jaapani kirjanduse ja õukonnakultuuri kuldajaks ning teatud asjaolude poolest ajajärguks, mida ei suudeta võib-olla mitte üheski maailma nurgas enam ületada.
Neil aastatel oli maailma rikkaim, mõjuvõimsaim ja arenenuim maa Tangi ja Sungi dünastia