Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma. Mia Kankimäki

peenetundelisemat viidet olid suuteline tegema ja mida rohkem aimamisi õnnestus teisel vihjata viite äratundmisele, seda kõrgema hinnangu osaliseks selles väikeses kriitilises maailmas inimene sai. Ka suur osa sinu, Sei, seltskondlikust ja kirjanduslikust menust oli tingitud just nimelt su andest mängida sõnade maailmas: su haritust (mis sest, et see oli naise jaoks sobimatu!) pandi üha uuesti proovile ning ikka ja jälle – või vähemalt nii annad sa mõista – läbisid sa testi.

      Luulega lahutamatult seotud kunstivorm oli kalligraafia ehk pintsliosavus, ja suur osa kirjandusnaudingust tuli käekirjast enesest. Usuti, et käekiri kõneleb inimesest rohkem kui see, mida ta tegelikult ütleb või kirjutab. Seetõttu ootasid naised potentsiaalse kallima esimest kirja hirmuseguste tunnetega, ning mees võis armuda naise käekirja veel enne, kui oli üldse temaga kohtunudki.

      Kirjade kirjutamine oli omaette kunstivorm, milles põimusid luule ja kalligraafia. Aristokraatia argipäev pakkus lõpmatul hulgal soodsaid hetki sõnumite vahetamiseks ning edu selles oli esmajärguliselt tähtis. Suhtlus naiste ja meeste vahel toimus tihtilugu kirjade vahendusel, ja kirjade luulevormis sõnumid, käekiri, paber ning lill või oks, mille külge kiri oli kinnitatud, moodustasid terviku, mille põhjal langetati otsuseid teise iseloomu, tundlikkuse, harituse ning üleüldse ihaldusväärsuse kohta. Kirja koostamise ja saatmisega seostus suur hulk kunstilisi võtteid. Esmalt tuli valida paber, mille paksus, suurus, muster ja värv vastasid sellele tundeseisundile, mida taheti edasi anda, aga ka aastaajale ja koguni valitsevale ilmale. Valmis saanud kiri murti paslikul viisil kokku ning seejärel valiti oks või lill, mille külge kiri kinnitati. See sõltus kirja meeleolust ja luulekujunditest, kuid ka paberi värvist: sinisele paberile paju-, rohelisele tammeoks, lillale vaher, valgele iirisejuur. Lõpuks valis kirjutaja nutika ja nägusa sõnumiviija ning andis talle juhised dokumendi kohaletoimetamiseks. Siis tuli lihtsalt jääda ootama vastust ja seda, kui meisterlikult vastaspool väljakutsele reageerib. Kirjakunstivormi varjupool oli see, et kirju ei pruugitud privaatseks pidada – neid vehiti sisse, loeti ilma loata, vahel isegi seltskonnas ja valjult, ning vastust sepitseti hulgakesi. Kui tahtsid sõnumit salajas hoida, oli põhjust mõelda välja selline luulekujund, mille tähendust mõistis vaid sõnumi adressaat.

      Ning ega siis kõrgklassi kunstiharrastused sellega piirdunud. Populaarne oli muusika kuulamine ja esitamine, nagu ka joonistamine ja maalimine. Tantsuoskus tuli mehele kasuks ning tal tasus olla vilunud ka lõhnade segamises: härrasmehe kasutatavat lõhna peeti koguni tema riietusestki tähendusrikkamaks ja paljastavamaks ning meetod, mida ta oma lõhna valmistamiseks kasutas, oli kiivalt varjatud saladus. Ka värvimaitse oli äärmiselt arenenud ning naiste kaheteistkihilise talvekimono värvikombinatsioonide viimase peale timmimine pidi küll kurnav olema.

      Tolles maailmas oli stiil üle kõige. Tolles maailmas tuli õukonnaametnikel ametikohustuste raames tantse esitada ning keiserliku politsei juhataja valiti samavõrd välimuse kui perekondlike suhete alusel. Maitsereeglid määrasid, kuidas armastajapaaril tuli oma kirju koostada, ent ka seda, kuidas armastaja pidi hommikul naise juurest lahkuma.

      Sina, Sei, olid tolle maailma stiilinüansside teravapilgulisim täheldaja.

      [SEI SHŌNAGON KIRJUTAB]

      Sobimatud asjad:

      Kole käekiri punasel paberil.

      Ilus mees koleda abikaasa kõrval.

      Masendavad asjad:

      Kui oled saatnud sõbrale päris hästi välja kukkunud luuletuse, on masendav, kui sa midagi vastuseks ei saa! Ka lembeluuletuste puhul tuleks adressaadil kirjutada vastuseks vähemalt seda, et sõnum liigutas teda, või midagi sarnast – vastasel juhul põhjustab ta kibedamast kibedamat pettumust.

      Asjad, mis tekitavad haledust:

      Kulmukarvu kitkuva naise ilme.

      Sei, kui võrrelda jaapani ja soome kirjanduse klassikat, siis seal, kus teil olid Murasaki Shikibu „Genji lugu” ja sinu teos, on meil „Seitse venda” ja „Putkinotko. Pildikesi laisast viinahangeldajast ja kohtlasest härrast”. Elegantsi suhtumise poolest on nad vist teineteise vastandid: kui Heiani ajastul armastati ilu ülemäära palju, siis meil on ideaaliks olnud pigem kolkaranna esteetika. Ilust tähtsamaks on alati peetud realismi ja praktilisust.

      Mulle on esteetika mingil põhjusel alati kinnisideeks olnud. Perekondlik omapära see pole ning vähemalt vanavanematelt pole ma seda kalduvust pärinud. Tõsi, ühed vanavanemad oskasid ilu hinnata, aga teistele näitamiseks: oli küla stiilseim rätsepakostüüm, kõige uuem auto ja stiilne mööbel, aga arvatavasti ainult selleks, et see käis asja juurde. Kuid teised vanavanemad kuulutasid jälle kõige ümbritsevaga, et meil ei peenutseta! Sellepärast ei vuntsitud maja fassaadi (ise ehitatud) kunagi ilusaks (mis siin ikka eputada, kuigi vanaisa restaureeris ju naabri pitshäärberi ehislauad lausa muuseumiameti imetluse objektiks). Seetõttu hoiti alles oksjonilt ostetud kastitäis koledaid kummikuid, mis kellelegi jalga ei läinud (aga odavalt sai). Oldi käbedad ja mõistlikud, siuke asi pole üldse tähtis, öeldi ilu kohta.

      Tõelist, sisemisest vajadusest tulvavat armastust ilu vastu neis ringkondades ei paista, ning ehk on see just seetõttu minu sisse kanda kinnitanud. Olukord on aastatega nii hulluks läinud, et sobingi kahtlemata Heiani ajastusse peenutsema. Teen järeldusi inimese iseloomu, intelligentsuse ja elegantsi kohta selle põhjal, millisele paberile millise käekirja ja millise kõnepruugiga ta on oma sõnumi jäädvustanud. Hindan inimesi, kes oskavad maalida või musitseerida või on muidu kunsti ja kultuuri vallas teenekad. Langetan inimeste kohta hinnanguid nende rõivamaitse põhjal. Mulle meeldivad mehed, kes oskavad nii tantsida kui ka lahkuda kohtumiselt stiilselt, nii et sellest jääb hea enesetunne. Olen ääretu vingats selle suhtes, millise väljanägemisega esemed mul kodus on ja milline maastik selle akendest avaneb. Tihtipeale valin eseme tema välimuse, mitte tehniliste omaduste järgi. Ning jah, ostsin just enne ärasõitu miniläpaka, mille kasuks otsustasin pärast kuudepikkust taustauuringut ja maakuulamist seetõttu, et ta oli punast värvi.

      Finnairi jaapanlannast stjuardess ulatab mulle hõbepaberisse mässitud kandiku ebamaiselt armsa naeratuse saatel. Jään seda taevahaldjat lummatult jõllitama. See mustade juustega täiuslikult kaunis, hästi lõhnav, viisakas ja teenistusvalmis ilmutis oma kenade kinnastega on kahtlemata täiusliku naise kehastus. Enam heakskiitu väärivam ei saa üks naine ollagi.

      Sina, Sei, poleks küll stjuardessina hakkama saanud. Satun nimelt alailma märkuste peale, et sa olid hästi ebatüüpiline naine, ja mitte ainult ebatüüpiline, vaid ka kuidagi ärritav ja vastuvõetamatu. Ehkki sa tegid agaralt märkusi teiste stiiliapsakate kohta, ei käitunud sa väidetavalt ise sugugi nii, nagu oleks pidanud käituma. Olid liiga häälekas, liiga kriitiline, liiga aktiivne, liiga iseseisev, liiga enesekindel, liiga sõnakas. Laiasid oma hiina keele oskuse ja haritusega. Esitasid ettejuhtuvatele meestele väljakutse, isegi pilkasid neid, tundsid mõnu, kui said oma intellektuaalset üleolekut ilmutada. Sinu magamistuppa kõlbasid mehed küll, vähemalt kui nad oskasid su nõudmiste kohaselt käituda – päris paljud mehed, seda ei unustata eales märkida, tundub, et enam, kui olnuks sünnis.