annate mulle süüa ja ei tee midagi sellist, mille eest võiksite vangi minna.
See kokkulepe nüüd enam ei kehti. See tundub olevat täiesti selge.
Teie arvate, et ma teen koolis parajasti mingit hiiglaslikku füüsika kontrolltööd, aga juhtumisi olen hoopis rongis, teel Saksamaale. Lähen Käthe juurde. Siin ma hulluksin, niisiis lähen ma maale, kus mu isa ei ole päeva põhiuudis. Te ei suuda ette kujutadagi, mis koolis ja Facebookis ja Twitteris ja igal pool mujal toimub.
Te ei suuda ju sedagi ette kujutada, kuidas on olla mina.
Ärge mulle järele tulge. Ärge helistage ka – ma ei võta vastu. Käthe ka mitte, tal on juba ammu teine number.
Kirjutan homme uuesti, et teada anda, et ma ikka elus olen.
Kui ma ikka elus olen.
E.
Mu pöial hõljub ärasaatmisnupu kohal. Praegu saaksin veel tagasi minna. Võin püsti tõusta ja siit terminali sildiga „Arrivals”3 kõndida, mööda pagasilintidest, mille peal kohvrid peadpööritavalt ringe teevad, ja edasi saabuvate lendude ootesaali, kus mind keegi ei oota. Ma võin rongiga tagasi koju sõita, justkui poleks mul iialgi olnud plaanis ära põgeneda.
Ja siis mõtlen taas teisipäeva õhtule.
Istusin vaikses soojas elutoas ja tegin ajaloo kodutööd. See oli Ameerika iseseisvusdeklaratsiooni kohta. See on kahtlemata üks parimatest tekstidest, mis iial kirjutatud, aga see pole praegu oluline.
Ema töötas parajasti ateljees – ta ei olnud vahepeal isegi söönud – ja isa oli üleval oma toas ja mängis oma teaduslike instrumentidega.
Väljas hämaruses kõndisid inimesed meie aknast mööda. Ma vaatasin tundmatuid varje, samal ajal kui „Declaration of Independence’i”4 esimesed hiilgavad read mu peast läbi marssisid, ja ma olin õnnelik. Üürikeseks hetkeks oli kõik nii, kuis peab.
Ja siis helises telefon.
Mitte minu mobiil, vaid meie kodune lauatelefon. Läksin aparaadi juurde, tõmbasin varruka üle käe ja võtsin toru.
Teisel pool kuulsin üht hüsteerilist, pooleldi nutvat ja pooleldi kõõksuvat naist.
Ta ütles, et on Juno ema.
Ta tahtis mu isaga rääkida.
Vajutan nupule „Saada” ja mu e-kiri lendab minema. Ma ei taha tagasi minna.
3
Autoõnnetustes sureb rohkem inimesi kui lennukatastroofides. Seda ütlen ma iseendale, kui läbi halli koridori lennukisse kõnnin. Häirekell peas heliseb valjult, aga proovin sellele mitte tähelepanu pöörata.
Mul on kotis artikkel, mille eile öösel pähe õppisin. Lennuki kliimaseade filtreerib õhust välja lausa 99,97 protsenti kõigist bakteritest ja viirustest. Kui pead Õhureiside Kümnest Kuldreeglist rangelt kinni, on sinuga kõik korras.
Niipea kui oma aknaäärsele kohale istun, asun ellu viima Reegel Number Ühte. Võtan kotist paki desinfitseerivaid salvrätte ja hakkan küürima. Plastist klapplauake, istme käetoed ja turvavöö kinnitus – kõik peab puhtaks saama. Õnneks on ümbritsevad inimesed hõivatud ajakirjade ja kõrvaklappidega ning sellega, et teiste inimeste pagasit pea kohal olevates kappides oma kotte jõuga sisse toppides lapikuks litsuda. Nad peaaegu ei vaatagi minu poole.
Õhkutõusu ajal põrnitsen plaastrit vasakul käel. Tunnen, kuidas lennuk õhus rapub, kuidas taevas meie tiibu tirib ja kuidas mootorid möirgavad, et meid elus hoida.
Aga tegelikult, kui aus olla, siis rohkem kui tunni jagu on mul selles Boeingus isegi täitsa hea olla.
Kahjuks aga tuleb mul siis mõte stjuardessilt küsida, kui palju inimesi pardal on.
„Kolmsada,” ütleb ta rõõmsalt, kui mulle klaasi õunamahla ulatab.
Vaatan ringi. Ma ripun siin ookeani kohal rappuvas kookonis koos kolmesaja elusolendiga. Kolmsada rögistades köhivat ja limaselt aevastavat ning kogu aeg hingavat inimest. Üks paks mees lükkab WC ukse kinni ja äkki tuleb mulle pähe küsimus, kui palju inimesi võiks olla piisavalt hullud, et minna kakale maapinnast üheteist kilomeetri kõrgusel. Mitte keegi, arvaks ma. Aga ma pole selles kindel. On ka inimesi, kes kakavad koolis või lõbustuspargis või kui nad kellelgi külas on.
Ma tunnen, kuidas asi hakkab viltu kiskuma.
Vahel, kui ma pingsalt oma PIN-koodile mõtlen, ei suuda ma seda järsku enam meenutada. Samamoodi on hingamisega. Niipea kui hakkan oma hingamisele tähelepanu pöörama, ei saa mu kopsud enam aru, kuidas nad normaalselt toimima peavad.
Issand, kui piinlik see on.
Ma hakkan hingeldama.
Algul ei märka seda keegi, sest üritan lämbuda väga vaikselt. Aga paari minuti pärast ei suuda ma hingeldamist enam varjata. Mu rind liigub üles-alla järjest kiiremini. Tunnen otsaesisel higi ja kurgus põletab. Mind ajab läkastama ja teen kogemata mingi vinguva häälitsuse.
Terve lennuk vaatab minu poole. Viis inimest vajutab kellanuppu. Väike tüdruk hakkab nutma.
Peagi seisavad minu istmerea kõrval kolm stjuardessi, kes sosistades midagi arutavad. Seejärel edastatakse tervele lennukile valjuhääldi kaudu küsimus, kas pardal leidub mõni arst.
Kogu tegevus jääb mulle veidi segaseks, sest ma olen parajasti hõivatud suremisega, aga äriklassist saabub keegi venelasest arst. Vigases inglise keeles peab ta nõu stjuardesside ja umbes viieteistkümne reisijaga, kes on kõik oma nina asjasse toppinud. Samal ajal kui nõupidamine on veel täies hoos, laseb üks naine, kes paistab silmanähtavalt olevat väljaõppinud ema, mul kilekotti hingata. Ja siis annab vene arst mulle midagi rahustavat.
Läheb tükk aega, enne kui keegi enam minu poole ei vaata.
Lasen pisaratel vaikselt mööda põski alla kaela poole voolata, sest nähtavasti ma eksisin. Mitte mina ei näita maailmale keskmist näppu, vaid maailm mulle.
Ikka veel. Jälle.
Uimaselt vahin aknast välja. Päikeselised pilved lennuki all paistavad olevat tehtud justkui kõvaksklopitud munavalgetest. See on külmunud maailm ilma inimesteta. Ilma plaanideta ja ilma pettumusteta.
Ja siis jään ma magama ja näen unes isa planetaariumi.
See vanamoodne asi seisab tema toa keskel. Vasest käepideme väntamise peale hakkavad planeedid krigisedes ümber päikese keerlema. Ma olin kuueaastane, kui tohtisin seda esimest korda teha. See oli maagiline. Vaid ühe käega panin ma planeedid liikuma. Samal ajal kui mina aeglaselt käepidet pöörasin, selgitas isa, miks on päeval valge ja öösel pime. Ja miks kõikjal maailmas pole samal ajal pime.
Oma unenäos seisan ma hämaruses isa toa ukse taga. Seespool kuulen planeete õrnalt kriuksumas. Kõhklen hetke ja avan siis ukse. Tänavalaternate valgus langeb läbi akende tuppa. Instrumendid läigivad vastu: suur elektrostaatiline generaator akna juures, baromeetrid seintel, mikroskoobid klaasist kuplite all.
Kõige keskel on planetaarium oma vasest käepidemega. Aga seda ei vänta minu isa.
See on Juno.
Ta blondid lokid säravad eredamalt kui kõik instrumendid kokku. Ta vaatab minu poole.
Ja siis hakkab ta naerma.
4
Kui lennukirattad maad puudutavad, tunnen kurgus klompi.
Olen Kolumbus. Esimest korda elus Ameerikas.
Niipea kui Newarki lennujaamas sees olen, vaatan innukalt ringi. Aga ma näen vaid räpase vaibaga halli koridori ja ähvardavaid silte punaselt mahatõmmatud mobiilidega. Salamisi olin lootnud, et Ameerika lausa läigib. Et kõik on laitmatult puhas ja moodne. See oleks mulle küll tõesti meeldinud.
Pärast koridori siseneme kirikusuurusesse ruumi. Hiigelpikk järjekord siksakitab vaikides lintidega ühendatud postide vahel. Nii nagu lõbustuspargis,