Sada tundi ööd. Anna Woltz

raputan pead. Ma ei oska enam isegi rääkida.

      „Okei, ma saan juba aru,” ütleb poiss. Ta silmad on väga tumedad pruunid. „Ma pean midagi täpselt õiget ütlema, et sa reageeriksid. Nagu mingi parooli.” Ta kortsutab kulmu ja vaatab maha. Tasapisi hakkavad ta põsed punetama.

      „Abby tahab, et ma sinuga räägiksin. Et ma nagu heast peast päriselt vestleks sinuga. On ju nii?” Ta hõõrub käega nina. „Sellepärast valis ta sinu välja. Kena tüdruku, sellise, kellega ma muidu kunagi ei räägiks. Aga ta ei saa aru, et niimoodi need asjad ei käi. Ma tahan öelda, et sellel on põhjus, miks ma ei räägi kenade tüdrukutega. Kenad tüdrukud ja mina …”

      Ta jääb vait ja ma silmitsen teda. Kena tüdruk?

      Poiss ohkab. „Võid Abbyle öelda, et ma keerasin kõik nässu. See ülesanne oli liiga raske.” Ta hakkab ust sulgema.

      „Oota!” hüüatan. „Kes see Abby on?”

      Uks läheb hoogsalt taas lahti.

      „Mu väike õde,” ütleb poiss. „Sa ju tead se…”

      Ta vaatab mind ja ma näen, et talle hakkab vaikselt kohale jõudma.