asetsevaid hiiglaslikke valgusreklaame. „The Lion King’i”8 ja uusima Samsungi telefoni ning suurima burgeri vilkuvad reklaamid tantsivad majadel.
Maailm mu ümber sätendab. Kõik kihiseb ja võbeleb ja sädeleb pööraselt.
Ja järsku tekib mul küsimus, kas mina siia ikka sobin.
Ma tean ju, kuidas asjalood on.
Samal ajal kui New York bussi akna taga tuututab ja undab ja lõõmab, vaatan mina oma käsi. Nahk on kuiv ja praguneb nagu värvikiht vanal maalil. Mu sõrmed on peaaegu katki pestud.
Mida peaks see linn minuga peale hakkama?
Mu nimi on Emilia December de Wit ja ma ei julge enda ees olevat metalltoru isegi puudutada. Ma ei julge tänaval toidukärust ostetud hot dog’i süüa. Ma ei julge tipptunnil metroosse minna.
Ma ei tea, mis meist saab, kui mu isa peaks tõesti vangi minema.
Mul pole aimugi, kuidas ema eest hoolitseda. Ja kas ma seda üldse tahan.
Ma juurdlen selle üle …
Aga siis ma lõpetan.
Sõidame mööda laulvast, helisevast ja naervast pargist. Selle äärtes, punaste ja kollaste puude all, on klaasmajakesed, mille sees on väikesed poed. Keskel on liuväli, täis värviliste mütsidega uisutajaid. Kuulen selle aasta esimest jõululaulu ja tunnen õnnetunnet oma soontes voolavat.
Et kas ma siia sobin?
Kuulge, see on ju New York. Vaadake lihtsalt korraks kõiki neid tüdrukuid, kes filmides siin elavad. Kui lood vähemalt veidigi tõele vastavad, kihab siin üksikutest, segastest kontrollifriikidest. Naistest, kes alati kõik oma punnis märkmikesse üles kirjutavad. Kellele ei meeldi üllatused ja kes üksi kodu koristavad, seljas surnud isa või poiss-sõbra liigsuur kampsun, kel on seltsiks vaid kass ja kes igal õhtul söövad papptopsi seest mingit kaasaostetud einet ja kelle korralikult üles tehtud vooditelt vahib vastu tohutul hulgal kaisukarusid.
It’s beginning to look a lot like Christmas. 9
Mul pole ühtki tolmust kaisukaru ja karvast kassi kohe kindlasti mitte. Aga kui ma üldse kuskil maailmas end koduselt tunda võin, siis peab see siin olema. Selles säravas linnas.
Buss jääb ohkega viimases peatuses seisma.
„Grand Central Station,”10 hüüab bussijuht kellegi poole vaatamata. „Last stop. Everybody out.”11 Ta viskab meie kohvrid kõnniteele ja sõidab logistades minema.
Ja siin ma nüüd seisan. Saapad New Yorgi lamedatel hallidel kõnniteeplaatidel. Ülejäänud inimesed teavad, kuhu nad minema peavad. Välkkiirelt kaovad nad oma kohvrite ja kottidega silmist.
Jään täiesti üksi seisma kõnniteele, mis on sama lai kui terve tänav Hollandis. Minu ümber kõrguvad hiigelsuured hooned. Kallutan pead ja vaatan üles nende poole. Paar tänavat edasi läigib vastu üks hõbedane pilvelõhkuja, mis sarnaneb mõnest muinasjutust pärit kirikutorniga. Kõrgel taevas sirutuvad metallist hoonest välja kotkapead. Ma vaatan neid ja armun.
Tahaksin tegelikult Grand Central Stationit ka näha.
Siin on tükk maad külmem kui Hollandis, nii et nööbin oma talvejaki kurguni kinni. Pea käib ringi. Väljas on valge, aga mul on tunne, et kell on pool kaksteist öösel. Kui ma nüüd siia jääksingi, oleksin elu lõpuks kuus tundi rohkem päevavalgust näinud. Ja mu isa on kuus tundi kauem pimeduses elanud.
„You need a ride?”12 Kollane takso peatub mu kõrval. Juht naeratab mulle läbi avatud akna.
Mul oli olnud plaanis oma üüritoa juurde metrooga sõita. Trükitud paberil mapis on kirjas, et pean sinna sõitma rohelise liiniga number 6 suunas downtown13, aga ühtäkki tunnen, et kukun ajavahe tõttu peaaegu kokku. Ja psühholoog – kelle juures ma mõnda aega käisin, aga õnneks enam mitte – ütles mulle alati, et mõningases plaanimuutuses pole midagi halba.
Niisiis ma noogutan.
Mu kohver läheb auto pakiruumi ja varsti kihutame mööda Lexingtoni avenüüd lõuna poole. New Yorgi kaarti tuleb vaid korra vaadata, kui juba taipad, kuidas see linn rajatud on. Justkui oleks keegi oma klotsikarbi sisu ruudulisele paberile laiali laotanud. Põhjast lõunasse suunduvaid laiu teid kutsutakse Avenue’deks14, idast läände viivaid tänavaid nimetatakse Street’ideks15. Kõigil neil tänavail on number, nii et tead alati, kus oled.
Ma tahaks, et minu elus oleks ka nii.
Vaatan vaikselt läbi taksoakna välja. Hooned hakkavad kokku tõmbuma, rangetes ülikondades ärimehed asenduvad kitsastes teksastes poistega.
Leidsin oma üüritoa alles eile varahommikul, Ameerika Marktplaatsi-laadselt ostu-müügiveebilehelt. Sõrm valutas terve öö lehe allapoole kerimisest ja silmad tulitasid. Olin tegelikult juba alla andnud. Asi ei õnnestunud. Pidanuksin kodus mülkaeluga harjuma. Ameerika ei tahtnud mind. Aga siis, viiesaja räpase harjakapi ja seitsmesaja hullumeelselt kalli korteri vahel, nägin ma järsku oma stuudiot.
Fotodel langes päikesevalgus tuppa kahe kõrge akna kaudu ja kirjelduse järgi võis akendest Empire State Buildingut näha. Mul oli tunne nagu Kuldkiharal kolme karu muinasjutust – tuba oli mulle kui loodud. Järgmiste nädalate jooksul oli see vaba. Ja ma sain isa krediitkaardiga üüri ette maksta.
6
Mul on selline tunne, nagu astuksin taksost otse filmivõtete keskele. Võtteplatsile, mille kallal on inimesed töötanud nädalaid, et isegi maailma kõige lollimale vaatajale selgeks teha: selle loo tegevus toimub New Yorgis.
Aga et siis päriselt ongi nii.
Kui takso minema sõidab, vaatan põnevusega enda ümber ringi. Tänavat ääristavad kõrged, õhulised, leegitsevates sügisvärvides puud. Enamik maju on viiekorruselised. Nad on punakaspruunid ja ookerkollased ja hallid, lamedate katuste ja graatsiliste metallist tuletõrjetreppidega fassaadidel. Mööda kõnnib kaks tüdrukut, kelle kohta võin kohe öelda, et nad on modellid. Nende jalad on pikad ja peenikesed. Neil on näol tüdinud ilme ja käes suur papptops kohvi. Sellise plastkaanekesega.
Vaatan majanumbreid. Minu tuba peaks olema selle veripunase maja ülemisel korrusel. Välisukse kõrval on korratu rida kellanuppe. Neid on rohkem kui korruseid, nii et võtab veidi aega, enne kui leian vajaliku nime. Seal see ongi, pleekinud tähtedega: Greenberg.
Ma olen närvitsemiseks liiga väsinud, seega tõmban varruka üle sõrme ja lihtsalt helistan kella.
Midagi ei juhtu.
Helistan veel korra, aga välisukse taga on ikka vaikus. Ja samas ümbritseb mind pööraselt kärarikas linn. Kolmest eri suunast kostab sireene ja igal pool tuututatakse: pikalt ja lühidalt ja tihti katkematu helijadana. Ja siis müriseb läbi kitsa tänava üks veoauto, mis Hollandis kohe ära keelataks: mootor möirgab ja rögisevast summutist lendab välja musti pilvi.
Hakkan köhima ja just sel hetkel avaneb maja välisuks.
Olin oodanud täiskasvanud ja kitsehabemega meesterahvast. Üüritubade veebilehel oli härra Greenberg lõbus ja naeratav mees kuldblondi kitsehabeme ning kahe chihuahua’ga.
Aga ukselävel seisab poiss, kes ei paista minust eriti palju vanem olevat. Tema lühikesed tumedad juuksed on sassis, T-särk on pahupidi seljas ja ta on sokkide väel.
Ta ei naerata.
„No hästi,” ütleb ta. „Milles siis seekord asi on?”
Vaatan talle segaduses otsa.
„Ma tean, et Abby saatis sind.” Ta hääl kõlab kurjalt. „Mu tädi juba helistas.” Ta tõstab iPhone’i õhku.