andsin Kaile (nii on selle noormehe nimi) õiguse kasutada kiirlülitust sinu praegusesse asukohta, seega võib ta iga hetk kohale jõuda.
Irene tegi pausi ja kuulatas närviliselt. Kui see oli tõsi, siis oli Kail lubatud kasutada üht kogu Raamatukogus vägagi piiratud transpordimoodust. See võis tähendada, et Coppelia ei tahtnud mingit vastuvaidlemist, vaid soovis, et Irene oleks juba jalust ära ja hakkaks tööle, või siis oligi selle ülesandega väga kiire, või oli Kais midagi nii kahtlast, et ta ei tohtinud end avalikus kohas näidata. Võib-olla Kai ei saanud lihtsalt Raamatukogu tavalise transpordiga hakkama, mis oli iseenesest halb uudis … ja võis olla tingitud paljudest kas/või tingimustest, mis oli grammatiliselt halb. Irene vihkas halba grammatikat.
Tal on kaasas kõik ülesande üksikasjad.
See oli nüüd tõeliselt halb. See võis tähendada, et Coppelia polnud valmis neid meiliga saatma. Irene tundis poliitika haisu, sellega ei tahtnud ta aga end kuidagi siduda. Ta oli alati arvanud, et Coppelia on pigem mõistlik, uurimistööd eelistav, ainult vahetevahel nurjatusi sepitsev ülemus, mitte aga ülemus, kes sokutaks talle kaela trükimusta mittekannatava ülesande ja kogenematu praktikandi ning tõukaks kiiresti lähimast ühenduspunktist välja.
Jäta oma viimane toodud materjal minu nimele lähimasse valvelauda ja ma hoolitsen, et see saaks menetletud.
Noh, asi seegi …
Väljast koridorist kostis järsk tuulepuhang ja mütsatus. Umbes sellist häält tegi paberite kohaletoimetamiseks kasutatav pneumotorustik.
Vaikus. Ja siis koputus lähimale uksele.
„Sisse!” hõikas Irene ja pööras oma tooli sinnapoole.
Uks läks lahti ja nähtavale ilmus noor mees.
„Sa oled ilmselt Kai,” ütles Irene püsti tõustes. „Tule sisse.”
Kai väljanägemine oli sellist laadi, mis nihutas ta ainsa hetkega võimalike romantiliste objektide seast absoluutsesse võimatusse. Väljaspool ajalehtede esikülgi ja läikpaberil ajakirju ei veetnud keegi aega koos sellise välimusega inimestega. Nahk oli nii hele, et Irene nägi siniseid veene ta randmetel ja kurgu all. Ning kaelale langevad patsi põimitud juuksed olid seda tooni mustad, mis näis hämaras valguses peaaegu terassinised. Kulmud olid sama värvi, just nagu tušijooned näol, ja põsenukid olid piisavalt teravad mitte ainult juustu, vaid ka teemandi lõikamiseks. Ta kandis kulunud musta nahkjakki ja teksasid, mis ei teinud midagi tema jahmatava nägususe varjamiseks, ning ta valge T-särk oli mitte lihtsalt laitmatult puhas, vaid ka triigitud ja tärgeldatud.
„Jah,” ütles Kai. „Olen küll. Sa oled Irene, eks ole?”
Isegi ta hääl vääris imetlust: madal, täpne, kähe. Sundimatu sõnavalik tundus pigem poosina kui tegeliku hooletusena. „Olen,” kinnitas Irene. „Ja sina oled mu uus praktikant.”
„Oh jah.” Noormees tuli pikkade sammudega sisse ja lasi uksel enda järel sulguda. „Ja mina pääsen siit viimaks ometi välja.”
„Või nii. Ole hea, istu. Ma pole Coppelia meili veel lõpuni lugenud.”
Kai pilgutas talle silma, astus siis lähima tooli juurde ja heitis end hoogsalt istuma, paisates üles lämmatava tolmupilve.
Käsitle asju ladusalt ja tõhusalt ning kui see saab läbi, siis võid arvestada vaba ajaga oma isikliku uurimistöö jaoks. Mul on kahju, et pean su nii kiiresti jälle välja saatma, aga armas Irene, see töö ei kannata ootamist ja meil tuleb kasutada neid vahendeid, mis meil parajasti on.
Südamlikult sinu
Coppelia
Irene ajas selja sirgu ja põrnitses ekraani. Vandenõuteooriad polnud tema rida, aga kui ta oleks neisse uskunud, oleks ta võinud selle viimase lõigu põhjal kokku panna mahuka teose. „Coppelia väidab, et ülesande üksikasjad on sinu käes,” ütles ta üle õla.
„Jajah. Madam Coppelia andis mulle midagi kaasa.” Austav nimetus oli kergelt rõhutatud. „Seda ei paistnud kuigi palju olevat.”
Irene pöördus tema poole. „Kui tohib?” ütles ta kätt välja sirutades.
Kai pistis käe jaki põuetaskusse ja tõmbas välja õhukese sinise ümbriku. Ta ulatas selle hoolikalt Irene’ile, tehes lihtsast ulatamisest galantse žesti. „Ole hea. Boss? Madam? Sir?”
„Irene sobib küll.” Ta kõhkles hetke, soovides, et tal oleks paberinuga, aga ühtegi polnud käepärast ja ta ei tahtnud Kaile näidata, kus ta oma terariista peidab. Liigutuse ebaelegantsus pani ta võpatama, kuid ta rebis ümbriku lahti ja libistas sellest välja üksiku paberilehe.
Kai tegelikult ei kummardunud kirja piiluma, kuid kallutas uudishimulikult pead.
„Eesmärk,” luges Irene abivalmilt. „Algupärane Grimmide käsikiri, esimene osa, aasta 1812, praegune asukoht Londonis, paralleel B-395, lähim ühenduspunkt Briti muuseumis Briti raamatukogus, edasised üksikasjad kohapeal residendist raamatukoguhoidjalt.”
„Grimmid?”
„Ma kujutan ette, et muinasjutud.” Irene koputas sõrmega vastu paberilehe serva. „See pole minu valdkond. Ma pole kindel, miks mind … miks meid sinna määrati. Kui see pole just midagi sinu erialalt?”
Kai raputas pead. „Euroopa värgiga ma eriti kursis ei ole. Ma ei tea isegi, milline paralleel see on. Arvad sa, et see on midagi sellele maailmale ainuomast?”
See oli mõistlik küsimus. Oli kolm levinud põhjust, miks raamatukoguhoidjaid paralleelmaailmadesse konkreetse raamatu järele saadeti: raamat oli oluline kellelegi vanemraamatukoguhoidjatest, raamat pidi mõjutama Keelt või raamat oli selles maailmas eriline ja unikaalne. Viimasel juhul tugevdas raamatu olemasolu Raamatukogus sidemeid Raamatukogu ja raamatu päritolumaailma vahel. (Irene polnud kindel, millisesse neist kolmest kategooriast kuulus tema viimasena hangitud köide, kuid ta oletas, et selleks oli mõju Keelele. Ta otsustas, et peaks kunagi püüdma selle kindlaks teha.)
Kui see Grimmide käsikiri oli midagi niisugust, mis esines paljudes eri paralleelides, siis poleks Coppelia andnud korraldust, et keegi peab selle ära tooma. Selleks ajaks, kui raamatukoguhoidjad olid saanud vanemraamatukoguhoidjateks, olid nad huvitatud veel ainult rariteetidest. Tavaline raamat, mida oli paljudes maailmades, oleks sattunud lihtsalt kellegi ostunimekirja, tõenäoliselt koos Nick Carteri kogutud teoste, kohtunik Dee kogutud juhtumite ning paavstkuningas Johannese (õigete ja valede) kogutud elulugudega. Küsimus, miks mõned raamatud olid ainukordsed ja eksisteerisid ainult konkreetsetes maailmades, oli üks suurtest mõistatustest ja Irene lootis sellele kunagi vastuse leida. Ehk siis, kui ta ise on juba vanemraamatukoguhoidja. Kümnete aastate pärast. Või lausa sajandite.
Igal juhul polnud mingit mõtet seal seista ja oletada. Irene püüdis sõnastada oma vastuse nii, et see tunduks asjalik, mitte ei paneks Kai suud kinni kohe nende tutvuse esimese kümne minuti jooksul.
„Tõenäoliselt on kõige parem küsida seda residendilt, kui me paralleelis ettenähtud punkti jõuame. Kui Coppelia pole öelnud seda sulle ega mulle …”
Kai kehitas õlgu. „Kui ma siit vaid välja pääsen, siis mina ei kurda.”
„Kui kaua sa oled siin olnud?” küsis Irene uudishimulikult.
„Viis aastat.” Hääletoon oli silutud hoolikalt viisakaks, just nagu mere lihvitud kivid. „Ma tean, et uusi inimesi on kombeks siin hoida, kuni nad on põhilised asjad selgeks õppinud ning võib olla kindel, et me plehku ei pane, aga need on olnud viis üsna nätsket aastat.”
„Kahju küll,” ütles Irene tuhmilt, ise Coppelia meilile kiiret vastust trükkides.
„Kahju?”
„Jah. Ma sündisin selle töö jaoks. Mu mõlemad vanemad on raamatukoguhoidjad. Tõenäoliselt tegi see asjad lihtsamaks. Ma teadsin alati, mis mind ootab.” Ega see polnudki vale – see oli hoopis teinud asjad lihtsamaks. Ta oli alati teadnud, milleks teda kasvatatakse. Aastad raamatukogus vaheldusid aastatega paralleelides, need