Nähtamatu raamatukogu. Genevieve Cogman

Ma veel palusin igal õhtul, et ta seda jutustaks.”

      „Nad võtsid su sellistele töödele kaasa?”

      „Oh.” Irene sai aru, mis Kaid häiris. „Mitte ohtlikele, ainult turvalistele, kus minust võis kasu olla. Ohtlikele minnes jätsid nad mu maha. Ning hiljem, kui ma vajasin korralikku koolitust ja sotsiaalset kohanemist, panid nad mu internaatkooli. Probleem oli ainult sellega, kui pikalt ma võisin koolivaheaegadel Raamatukogus olla, ilma et ma oleksin selle maailmaga, kus ma õppisin, sünkroonsust kaotanud. Nad arutasid küll, kas mitte viia mind erinevatesse paralleelidesse ja erinevatesse koolidesse, aga me leidsime, et see ei toimiks.” Ta oli seniajani uhke, et vanemad temaga selle üle nõu olid pidanud, teda kui täiskasvanut kohelnud ja tema arvamust küsinud.

      „Ja sul olid … internaatkoolis sõbrad, eks ole?” Kai esitas küsimuse ettevaatlikult, nagu peljates, et Irene võib tal selle eest pea otsast hammustada.

      „Muidugi.”

      „Pead seniajani mõnega neist ühendust?”

      „Ajafaktor muidugi segab.” Irene kehitas õlgu. „Arvestades, kui palju aega ma pidin kulutama erialasele õppele Raamatukogus või teistes maailmades, on see olnud raske … Mõnedega ma hoidsin teatud aja ühendust. Saatsin kirju, kui sain, aga kokkuvõttes see ei toiminud. See kool oli Šveitsis. Kena koht. Keelte õpetamine oli seal väga hea.”

      Nad pöörasid teise koridori. See ahenes nende ees järsult ja hakkas kõrgemale tõusma. Põrand, seinad ja lagi olid kõik ühesugustest vanadest, kulunud ja kriuksuvatest laudadest. Vasakpoolse seina paneelakendest paistis tühi, põlevatest tõrvikutest valgustatud tänav; porised rattaroopad näitasid, et vahel on tänaval ka liiklust, kuid hetkel polnud kedagi näha.

      „Otse edasi?” küsis Kai.

      Irene noogutas. Põrand kriuksus nende jalgade all, kui nad tõusu alustasid.

      „See on nagu sild,” ütles Kai.

      „Ühest tiivast teise viivad koridorid on alati pisut veidrad. Kord sattusin ma sellisesse, mida sai läbida ainult roomates.”

      „Kuidas sellest raamatuid sai läbi transportida?”

      „Tavaliselt seda ei tehtudki. Viidi mõnda teist teed kaudu. Aga kui oli kiire, siis oli see koridor abiks.”

      Kai viipas pöidlaga akna poole. „Oled sa kunagi seal väljas kedagi näinud?”

      „Ei. Ja keegi teine ka ei ole.” Koridori põrand muutus laugeks ja hakkas siis jälle laskuma. „Oleks huvitav, kui meil õnnestuks leida üleminekupunkt sellesse maailma.”

      „Jah. See oli üliõpilaste seas üheks suureks vestlusteemaks.” Kai ohkas.

      Irene oli ringi vaadanud ja nägi nüüd soovitut vasakul pool. „Üks hetk,” ütles ta ja osutas pilule seinas. „Ma saadan selle raamatu Coppeliale ära.”

      Kai noogutas ja nõjatus seinale, kui Irene seinas oleva ava juurest pakist ümbriku võttis ja raamatu selle sisse pistis. Kui Irene ümbrikule Coppelia nime kirjutas, kummardus Kai natuke lähemale, just parasjagu, et raamatu pealkirja näha, ja ta silmad läksid uudishimulikult pilukile. „Sa oleksid võinud selle talle ju isiklikult kätte toimetada,” soovitas ta. „Öelda, et tahtsid olla kindel, et ta selle ikka kätte saab, ning kord juba seal olles küsida ülesande kohta pisut rohkem.”

      Irene lasi ümbrikul pilusse kukkuda ja kergitas kulmu. „Jah, ja ühtlasi lasta end kutsuda asjatundmatuks narriks, kes ei oska korraldusi lugeda, rääkimata nende täitmisest. Kui mulle on antud kõik vajalik ja ma siiski jooksen tema juurde tagasi uusi üksikasju küsima, siis osutun ma kellekski, kes päris kindlasti ei vääri mingisugust ülesannet.”

      Kai ohkas. „Oh, nojah.”

      „Kas sa arvasid, et ma polnud sellist etteheidet enne kuulnud?”

      „Ma tean, et mina olen. Ma lootsin, et sina ehk ei ole.”

      „Jah.” Irene naeratas talle põgusalt, enne kui jälle kõndima hakkas. „Aga hea katse. Niisiis, 395.” Koridor pööras ja nad astusid ruumi, kus läikival keraamilisel laual seisid kaks terminali. Ühte kasutas noor mees, kes ei vaevunud pilkugi tõstma, vaid oli keskendunud ekraani uurimisele. Ta pruun ülikond oli armetu ning küünarnukkide ja põlvede kohalt kulunud, pitsilised kätised ümbritsesid luiseid randmeid. Tõenäoliselt oli see sobiv riietus paralleelis, kust ta oli äsja tulnud või kuhu oli minemas. Ja ikkagi oli see parem kui Irene’i kulunud hall kleit.

      „Näed,” ütles Irene ja istus teise terminali taha. „Oota üks hetk ja ma otsin parima tee selle ülesande täitmiseks vajalikku üleminekupunkti.” Ja korjan selle maailma kohta nii palju teadmisi kui võimalik, lisas ta endamisi. Kai saabumine oli ta segadusse ajanud ja nii oli tal jäänud tegemata tavapärane ülesande täitmisele eelnev uurimistöö. Ja isegi kui residendist raamatukoguhoidja neile olukorra ära seletab, oleks olnud kasulik saada juba enne mingi ettekujutus kohast, kuhu nad lähevad.

      Kai vaatas ringi, rõhutades sellega täiendavate toolide puudumist, laskus siis, selg vastu seina, rististmesse, näol pühaklik kannatlikkus.

      Irene logis kiiresti sisse ja võttis kaardi ette. B-395 üleminek oli poole tunni tee kaugusel. See ületas lootusi. Polnud siis ime, et Coppelia oli saatnud Kai tema juurde, mitte ei kutsunud teda endaga kohtuma. Nagu tavaliselt, võttis ta sulepea ja märkmiku ning märkis üles suunised, enne kui paralleeli kohta täiendavat teavet otsis.

      Ilmselt peegeldus ta reaktsioon ka näol, sest Kai ajas selja sirgu ning vaatas teda kulmu kortsutades. „Mis seal …”

      Irene osutas kiiresti teisele noormehele, sisistas ja surus sõrme huultele nii selge märguandena kui oskas.

      Kai põrnitses teda, lõdvestus siis jälle ja vaatas mujale.

      Irene tegi kähku mõned märkmed, voltis paberi kokku ja logis end arvutist välja. Noogutas ebamääraselt noormehele, tõusis püsti ja kõndis ukse juurde. „Lähme, Kai,” ütles ta reipalt.

      Kai ajas end elegantselt jalule ja lonkis, käed taskus, talle järele.

      Kui nad olid koridori mööda edasi läinud ja kuuldeulatusest väljas, ütles Irene: „Ma palun vabandust selle eest.”

      „Oh, ära muretse,” vastas Kai. Ta kehitas eemalolevalt ühte õlga, näides huvituvat pöögipuust paneelidest ja lae kipsmustritest. Ta hääletoon oli jäine. „Sul oli õigus, ma poleks pidanud häälitsema ja teiste üliõpilaste tööd segama. Ma palun vabandust, et ma Raamatukogu reeglite vastu eksisin …”

      „Kuule,” ütles Irene, enne kui teine oleks veel sarkastilisemaks muutunud, „ära mõista mind valesti. Ma ei vabanda reeglitest kinnipidamise pärast.”

      „Oh?”

      „Ei. Ma palusin vabandust seepärast, et ma nii järsult käskisin sul vait olla, aga ma ei saanud rääkida salastatud teabest, kui ruumis oli veel keegi.”