välja.
„Ma õppisin tema käe all ainult mõned viimased kuud.”
„Ta on üks enam …” Irene jäi vait, kaaludes, milliste sõnade kasutamine ei tooks talle hiljem mujal uuesti öelduna pahandusi. Talle isiklikult Coppelia meeldis, kuid väljendid nagu salakaval, tõhusalt põhimõttevaba ja jäise südamega poleks ehk igasse vestlusse hästi sobinud.
„Oh, ta meeldis mulle,” ütles Kai kiiresti ja tema hääletooni soojusest üllatunud Irene pöördus tema poole vaatama. „Ta on tugev naine. Väga organiseeritud. Võimukas isiksus. Mu emale ta meeldiks – oleks meeldinud. Kui. Eks ole. Siia ei võeta kunagi tööle inimesi, kelle lähisugulased on veel elus, tõsi?”
„Jah,” nõustus Irene. „See on reeglites kirjas. See oleks nende suhtes ebaõiglane.”
„Ja, hmm …” Kai vaatas teda oma pikkade ripsmete alt. „Aga need kuulujutud, et vahel hoolitsetakse selle eest, et ei oleks elusaid lähisugulasi? Või üldse elusaid sugulasi?”
Irene neelatas. Ta kummardus arvutit välja lülitama, lootes nii oma närvilist liigutust varjata. „Alati on igasuguseid kuulujutte.”
„On need tõesed?”
Vahel ma arvan, et on. Ta polnud naiivne. Ta teadis, et vahel ei pidanud Raamatukogu oma reeglitest kinni. „See ei aitaks meid kumbagi, kui ma ütleksin sulle, et on küll,” sõnas ta otsustavalt.
„Oh.” Kai nõjatus jälle oma tooli seljatoele.
„Sa oled olnud siin viis aastat. Mida sa arvasid mind ütlevat?”
„Ma nagu ootasin, et sa räägid mulle seda ametlikku juttu.” Nüüd vaatas Kai Irene’i suurema huviga. Ta silmad läikisid hämaras valguses. „Ma ei arvanud, et sa vihjad, nagu võiks see tõsi olla.”
„Ei vihjanud,” ütles ta kiiresti. Pistis siis paberi tagasi ümbrikku ja libistas selle oma kleiditaskusse. „Minu esimene õpetus sulle sinu uue nõuandjana, Kai. Raamatukogu toimib vandenõuteooriate najal. Ära tunnista midagi, eita kõike, siis tee kindlaks, mis tegelikult toimub, ja avalda selle kohta artikkel. Keegi ei saa sind selles takistada.”
Kai kallutas pead. „Oh, artiklist võib alati vabaneda.”
„Artiklist vabaneda?” Irene naeris. „Kai, see siin on Raamatukogu. Me ei viska siin kunagi midagi ära. Mitte kunagi.”
Kai kehitas õlgu, ilmselt loobudes edasisest uurimisest. „Hea küll. Kui sa ei taha sellest tõsiselt rääkida, siis ma rohkem ei torgi. Kas hakkame minema?”
„Kindlasti,” ütles Irene püsti tõustes. „Palun järgne mulle. Me võime ka tee peal vestelda.”
Kulus pool tundi, kuni Kai jälle rääkima hakkas – kui mitte arvestada pealiskaudseid, nõustumist või mittenõustumist väljendavaid mühatusi. Irene’i juhatusel laskusid nad tumedast tammepuust ja mustast rauast keerdtreppi mööda tükk maad allapoole; trepp oli nii kitsas, et kõrvuti nad käima ei mahtunud ja Kai järgnes mõni samm tagapool. Paksus seinas olevatest kitsastest aknapiludest paistis katustemeri. Klassikaliste tellisehitiste ja pseudoidamaiste kuplite vahel paistsid üksikud teleriantennid. Lõpuks ütles Kai: „Kas ma võin midagi küsida?”
„Muidugi.” Irene jõudis trepi alumise otsani ja astus kõrvale, et Kai saaks lähemale tulla. Nende ees laias koridoris oli mõlemal pool palju uksi, mõned neist paremini poleeritud ja puhastatud kui teised. Messingplaadid läikisid laternavalguses.
„Kui me läheme ühenduspunkti jalgsi, kas see ei võta siis päris palju aega?”
„Õige tähelepanek,” ütles Irene. „See on B-395, mäletad?”
„Muidugi,” vastas Kai ja vaatas Irene’ile ülevalt alla. Kuna ta oli mitu tolli pikem, siis andis see üleolekuks hea eelise.
„Hästi.” Irene hakkas mööda koridori edasi minema. „Enne sinu tulekut vaatasin ma kaarti ning lähim tee B-tiiba on siitkaudu edasi ja siis kaks korrust ülespoole. Kui me sinna jõuame, siis võime terminalist uurida, milline on kõige lühem tee 395 juurde. Loodetavasti ei kulu meie praegusest asukohast sinna jõudmiseks üle päeva või nii.”
„Päev või nii … Kas me ei saa sinna jõudmiseks lihtsalt kiirlülitust kasutada?”
„Ei, ma kardan, et mitte. Mul ei ole õigust selle tellimiseks.” Paratamatult mõtles ta ise ka, kui palju lihtsamaks oleks see asja teinud. „Selle kasutamise nõude esitamiseks peab olema Coppelia tasemel.”
„Oh.” Kai astus mõned sammud vaikides. „Hea küll. Nii et mida sa B-395 kohta tead?”
„Noh, ilmselt on see maagiadominantne paralleel.”
„Sest see on B ehk beeta-tüüpi maailm, jah?”
„Jah. Muuseas, mis tüübist sina pärit oled?”
„Oh, ühest gammast. Nii et seal oli nii tehnikat kui maagiat. Kõrgtehnoloogia, keskmine maagia. Probleem oli selles, kuidas need koos toimima panna – nende käes, kes olid liiga küborgitud, võlukunst ei töötanud.”
„Hmm,” tegi Irene erapooletult. „Ma eeldan, et sul endal ei ole mingeid tehnilisi laiendusi.”
„Ei. Ja ongi hästi. Mulle öeldi, et siin need ei töötaks.”
„See pole päris nii,” ütles Irene pedantselt. „Rohkem on asi selles, et välise energiaallikaga seadmeid ei saa sisselülitatult Raamatukokku sisse tuua ega siit välja viia. Seadmed töötavad täiesti korralikult, kui need ülemineku ajaks välja ning pärast jälle sisse lülitada …”
Kai raputas pead. „See pole minu rida. Mis kasu on asjast, mida ma pean kogu aeg sisse ja välja lülitama? Ega ma tegelikult maagiaga ka eriti ei tegelenud. Ma panin rohkem rõhku reaalses maailmas toimuvale nagu võitlusviisid, sõjakunst, sellised asjad.”
„Kuidas sind siis Raamatukogu jaoks välja valiti?” küsis Irene.
Kai kehitas õlgu. „Noh, seal, kus ma olin, kasutati uurimistöö tegemisel arvutivõrgu vahendeid. Aga vahel pakkus see teadlane mulle tööd vanade raamatute otsimisel. Mõned neist olid, eks ole, keelatud – ja ikka kohe kõvasti keelatud … Siis ma hakkasin tema tausta vaatama, mõtlesin, et võin leida midagi huvitavat. Ja küllap ma siis vaatasin pisut liiga teraselt. Sest järgmisena tulid mulle külla mõned tõsiselt karmid tüübid ja ütlesid, et ma peaksin tulema ja nende heaks töötama.”
„Või muidu?”
Kai heitis talle jäise pilgu. „See „või muidu” oleks olnud mulle halb uudis.”
Irene oli mitmest uksest möödumise jagu vait. Lõpuks ta ütles: „Nii et nüüd sa oled siin. Oled sa õnnetu?”
„Mitte eriti,” ütles Kai Irene’i üllatuseks. „Igas mängus on oma riskid, see on ette teada. Ja ma sain parema pakkumise, kui mõned muud inimesed oleksid teinud, eks ole? Üks mu siinsetest õpetajatest, meister Grimaldi ütles, kui mul oleks olnud perekond, siis poleks nad eales seda pakkumist teinud. Nad oleksid mu mingil muul kombel eemale peletanud. Nii et ma ei saa selle üle kurta.”
„Mille üle sa siis kurdad?”
„Viis aastat.” Nad pöörasid ümber nurga. „Neetud viis aastat, mis ma siin olen õppinud. Ma tean seda aja pidevuse asja. Sellest on möödas viis aastat, kui ma oma maailmast välja kukkusin. Kõik need kutid, kellega ma koos ringi lasin, on kas midagi muud ette võtnud või surnud. See oli niisugune koht. Oli üks tüdruk. Nüüdseks on ta kellegi teise juurde kolinud. Moed on muutunud. Stiilid on teised. Uued tehnoloogiad ja võluvärgid. Võib-olla on mõned riigid kätte võtnud ja end õhku lasknud. Ja mina pole midagi sellest näinud. Kuidas ma saan seda oma maailmaks nimetada, kui ma jään seal toimuvast kogu aeg ilma?”
„Ei saagi,” vastas Irene.
„Kuidas sina sellega toime tuled?”
Irene osutas koridorile. „See on minu maailm.”
„Tõsiselt?”
Irene