nüüd aru. Midagi pole teha. Ma tegin otsuse paar nädalat tagasi täieliku selguse hetkel. Ma olen väsinud. Mul on siiber. Ma arvan, et see algas hemorroidiopist. Kui ma viimati arsti juures käisin, uuris ta mu analüüse ja vaatas mind surnumatja näoga, nagu oleks ta kogu inimkonnas pettunud. Mulle jäi mulje, et ta loobub minu kaasusest, nagu oleks ta advokaat. Ja tal on õigus. Ma hakkan haigeks jääma ja mul pole selleks jaksu. Ma ei tunne enam õlle maiku, sigarid ajavad südame pahaks ja ma ei suuda maha jätta, mul pole tahtmist isegi Viagrat võtta, et keppida, mul pole selle järele isegi igatsust. Elu on liiga pikk ja mul pole selleks kannatust. Kui oled elanud nagu mina, siis on kuuekümnendast edasi elamine puhta kangekaelsus. Ma austan neid, kes seda suudavad, aga mina ei viitsi. Ma olin õnnelik veel umbes kaks aastat tagasi ja nüüd ma tahan ära minna. Kes nii ei arva, elagu pealegi sajaseks, soovin edu. Lasku käia.
Milline lollus.
Jah. Unusta ära. Ma ei saa loota, et sa mõistaks. Me oleme liiga erinevad. Ära püüagi mõista, raiskad ilma asjata aega.
Isa, sa tead ju, et ma ei lase sul seda teha. Miks sa mind siia kutsusid, et selliseid asju öelda?
Ma tean, et see on üks seatemp. Aga ma tegin seda, sest ma usaldan sind, ma tean, kui tugev tüüp sa oled. Kutsusin sind, sest mul on üks asi veel ära lahendada ja ma ei saa sellega üksi hakkama, ainult poeg saab mind aidata.
Miks sa teist ei kutsunud? Kes teab, äkki pakuks kogu asi talle lõbu. Ta kirjutaks sellest veel raamatu.
Ei, mul on sind vaja. See on kõige tähtsam asi, mida ma olen kunagi pidanud kelleltki paluma, ja sinu peale võin ma loota.
Anna see püstol nüüd siia ja ma ajan asja joonde, tulgu, mis tuleb. Sobib? Lõpetad ära selle lollimängimise?
Isa naerab poja nördimuse üle.
Hei, poiss … kuula. See, mis vajab lahendamist, on selle teise asja pärast.
Enesetapu pärast.
Minu arust on see nõme sõna, ma väldin seda. Aga lase käia ja kasuta, kui tahad.
Mis ma nüüd teen siis, isa? Kutsun politsei? Panen su vaimuhaiglasse? Astun sammu sinu poole ja võtan relva sult jõuga ära? Kas sa tõesti arvasid, et sa saad sellega hakkama?
Juba sain. See oleks nagu juba juhtunud.
Idiootsus. See on sinu valik. Ja kui ma sind ümber veenan?
See ei ole minu valik. Mul oleks lihtsam ja sinul kohe palju lihtsam mõelda, et see on valik. Minu otsus ei muuda tõsiasju, vaid ongi ise tõsiasi. See on lihtsalt üks suremise viis. Mul läks palju aega, et sellesse punkti jõuda. Poiss, istu nüüd uuesti siia maha. Tahad veel ühte õlut?
Ta läheb kiirete sammudega diivani juurde ja istub vihaselt maha.
Kuule, mõtle nüüd. Kujuta ette, mis oleks, kui sina või keegi teine üritaks mind praegu või edaspidi takistada. Õudne jama. Mina prooviks oma otsust ellu viia ja teie mind takistada, mine tea mismoodi, elaks koos minuga, jälgiks, paneks hullarisse, raviks, su vend tuleks São Paulost ja su ema üritaks uuesti mind välja kannatada. Mine tea, mis te ette võtaks, aga see oleks kõigile asjaosalistele paras õudusunenägu. Mõistad sa, kui absurdne see oleks? Ei ole midagi naeruväärsemat kui inimene, kes üritab teist ära rääkida. Töötasin kogu elu inimesi veendes, see on inimkäitumise kõige hullem vähkkasvaja. Kedagi ei tohiks iial ära rääkida. Inimesed teavad, mida nad tahavad, ja teavad, mida nad vajavad. Ma tean seda, sest olin veenmise ja vajaduste leiutamise spetsialist, ja just sellepärast on see sein seal auhinnaplaate täis. Ära proovigi mind ümber veenda. Kui sa mõjutaks mind ennast mitte tapma, teeksid sa must sandi, elaksin veel mõned aastad luuseri, haavatu, haigena, kes kerjab halastust. See on tõsine asi. Ära proovigi mind ära rääkida. Inimese ärarääkimine, et ta oma südant ei järgiks, on rõve, veenmine on rõve, me teame ise, mida me vajame, ja mitte keegi ei saa meile nõu anda. See, mida ma teen, on ammu otsustatud, enne kui ma ise selle peale tulin.
Isa, ma ootasin sinust palju rohkem. Rohkem kui see debiilne loba. Enesehaletsus ajab mind öökima, ja seda õppisin ma sinult. Ja nüüd ajad sa ise mulle seda ohvrijura.
Ma õpetan sulle nüüd veel midagi: kui sa hakkad verd sittuma, kui sul ei tõuse ja sa ärkad iga kuradi päev elust tüdinuna, siis on sul moraalne kohustus käituda ohvrina. Pane see kirja. Ära õienda minuga, tümikas. Läksid närvi? Sa pole seda tüüpi. Sina oled mõistlik vend, vaat et liigagi arusaaja, ma olen seda sulle alati otse välja öelnud. Ma näen sind läbi, pealaest jalatallani. Ma olen nii palju su elus ette näinud. Olen ma eksinud? Noh? Ma ütlesin sulle, et sa jääd oma naisest ilma just niimoodi, nagu sa jäidki. Ma ütlesin sulle, et sa tõmbad kogu elu hädasolijaid ligi. Aga sa tõesti suudad ligimese peale mõelda, isegi kui sa tema nägu ei mäleta. Ja sellepärast oled sa parem kui mina või su vend. Ma olen su üle uhke ja armastan sind selle pärast. Ja nüüd on mul vaja, et sa oleksid oma vanamehele toeks.
Persse, isa.
Isa silmad on punased.
Asi on Betas.
Mis Betaga on?
Isa rehmab käega välisukse suunas ja teeb vaevukuuldava häälitsuse. Koer tõuseb ühegi kõhkluseta ja läheb õue.
Sa tead, kui väga ma seda koera armastan. Me oleme nii lähedased.
Ma ei tee seda.
Miks?
Mul ei ole võimalik koera eest hoolitseda. Ja nagunii … raisk, ma ei suuda seda uskuda. Vabandust. Ma pean ära minema.
Ma ei taha, et sa tema eest hoolitseksid. Ma tahan, et sa viiksid ta Rolfi juurde, Belem Novosse. Pärast seda, kui ma olen … teinud seda, mis ma kavatsen teha. Lase talle süst teha. Ma juba uurisin, see on valutu.
Ei, ei.
Ta on juba praegu depressioonis. Ta juba teab. Ta kustub, kui ta üksi jääb.
Tee seda ise. Sina oled see, kellel pole mingit kuradima valikut. Minul on. Ma ei taha selles kaasa lüüa.
Ma ei julge, poiss.
Ei, ei.
Sa pead mulle lubama.
Unusta ära, isa. Võimatu.
Luba.
Ma ei saa sellist asja teha.
Palun.
Ei. See ei ole aus.
Sa keeldud minu viimasest soovist.
Jääb ära.
Sa teed seda. Ma tean, et teed.
Ei tee. Sa oled üksi. See pole võimalik. Anna andeks.
Ma tean, et sa teed ära. Sellepärast sa oledki siin.
Sa üritad mind veenda. Alles sa ütlesid, et veenmine on rõve.
Ma ei veena sind. Juba lõpetasin. See on palve. Ma tean, et sa ei ütle ära.
Õnnetu vanamees.
See ma olen.
Üks väga vana mälestus kerkib silmade ette. See on suvaline pildike, mis ei väärikski mälus talletamist, veel kohatum oleks seda nii ebasobival hetkel meelde tuletada. Isa ajas hommikul enne tööleminekut lahtise uksega vannitoas habet ja tema, toona kuuevõi seitsmeaastane, vaatas pealt. Kui isa oli žiletiga valmis saanud, pesi ta näo seebiga ära, kattis lõua vahuga ja pärast loputas mitu korda. Juba teise loputamisega sai nägu vahust puhtaks, aga ta viskas veel vett näkku, neli-viis korda. Ta küsis isalt, miks ta nii palju loputab, kui vaht oli juba teisel korral läinud. Isa vastas, nagu oleks see kõige enesestmõistetavam asi maailmas: sest see on hea.
Mu käsi väriseb, isa.
Küll sa hakkama saad. Sa oled kõrgema järgu inimolend.
Pea suu.
Tõsiselt, ma olen su üle väga uhke. Keegi teine ei saaks sellega hakkama.
Ma ei ole midagi lubanud.
Ma oleks võinud sinult midagi palju hullemat paluda. Näiteks, et sa oma vennaga ära lepiksid.
Ma