Verest nõretav habe. Daniel Galera

uuristatud astmeid mööda üles ja kõnnivad läbi aia, kus on suured puust lauad ja üks piljardilaud. Tantsupõrand on väga pime ja muusika väga vali. Mängitakse hüpnootilist hiphopi, mis mõjub talle häirivalt ja masendavalt. Nad lähevad nurgabaarist õlut ostma ja Dália kaob kohe, kui ta selja keerab. Ta kaotab tüdruku silmist piisavalt pikaks ajaks, et ta nägu unustada, ja tunneb ta uuesti kaelaketi järgi ära tükk aega hiljem, kui tüdruk koos teistega ringis tantsib. Tüdruk kallistab teda, kui ta lähemale astub, ja tutvustab oma sõpradele, aga läheb kohe jälle eemale ja tantsib edasi, energiajoogipurk käes. Ta ise üritab ka tantsida, aga ei saa järje peale. Ta astub kõrvale ja jääb seisma. Natukese aja pärast ilmub üks lühikeste vesinikblondide juustega kutt ja räägib tüdrukule midagi tungivalt kõrva sisse. Dália paistab olevat häiritud, aga jääb paigale, kuulates ja vastates lõpmatuna näiva aja. Ta mõtleb autole, mis on kraavi servale halvasti pargitud, asjad tagapingil kõigile näha. Ta unustas autoraadio kaasa võtta. Aken lüüakse sisse ja raadio varastatakse ära. Ta ostab veel ühe õlle. Tal on tunne, nagu mängiks algusest peale üks ja sama lugu. Dália kinniseotud juuksed ilmuvad uuesti ta ette ja tüdruk kaebab tüübi üle, kellega ta äsja vestles. Tema hingeõhk, mis on soe ja lõhnab suhkruvaba mentoolinätsu järele, mõjub rahustavalt. Jumal küll, milline ajudeta tüüp, pahvatab Dália. Ole siin minu juures, siis ta ei tüüta sind, ütleb ta. Tüdruk paneb oma pikad rahutud käed ümber tema, tantsib ja küsib, kas ta tahab ka kommi võtta, sest ta ise just võttis ühe. Üks sõber müüb kolmekümnega. Higipiisad paistavad ta rangluul ja turjal. Ta pistab nina vastu tüdruku kaela ja hingab sisse naha haput lõhna, mis seguneb magusa parfüümiga. Tüdruk ütleb kohe tulen ja kaob jälle. Ta mõtleb ka ecstasy’t võtta – ta pole seda ülikoolist saati teinud – ja lasta tüdrukul ülejäänud õhtu käiku dikteerida, sest ta usub ikka veel, et tüdruk on sel õhtul tema oma, ja osalt ka seetõttu, et ta on initsiatiivi võtmiseks liiga laisk. Kui ta Dáliat veidi aja pärast uuesti näeb, kuulab too jälle blondeeritud tüüpi. Pimedus neelab mitte ainult inimeste näod, vaid ka kehad, näoilmed, riided ja aksessuaarid, nullides täielikult võimaluse kedagi ära tunda. Lühikest kasvu blond naisfotograaf tiirutab peol ringi ja teeb pilte. Pundid poseerivad kallistades, naeratavad ja näitavad keelt ja teevad sõrmedega V-märki. Fotograaf astub ligi ja klõpsib kaks korda talle välgu näkku. Ta mõtleb uuesti oma auto, hotelli jäänud koera, maja peale, mille ta loodab homme leida ja üürida. Ta läheb Dália juurde, vabandab blondeeritud tüübi ees ja ütleb, et ta läheb ära. Nad on kõlari lähedal ja ta peab kisama. Sa ei saa ära minna, ütleb tüdruk ja paneb oma käe ta rinnale. Ma lähen, karjub ta. Mulle ei meeldi siin, pean homme hommikul vara hakkama kodu otsima. Aga mul on vaja ju kuidagi tagasi saada, ütleb tüdruk juba üsna ärritunult. Sel juhul kohe. Kurat küll, mees, protesteerib tüdruk. No hästi, mine minema, ma mõtlen pärast midagi välja. Kui nõme sa oled. Midagi mõtlemata haarab ta jõuga tüdruku juustest, kukla tagant, sikutab tugevasti pingul salke, tunneb ta karme juuksejuuri ja peanaha vastupanu. Ta hoiab tüdruku pead juukseid pidi enda ees paigal. Tüdruk vaatab talle pärani silmadega otsa, saamata aru, mida ta teeb, ja ta ise ka ei tea, mida ta teeb, aga hea tunne on ja paistab, et tüdrukule meeldib see kõigest hoolimata niisamuti. Võib-olla ecstasy pärast. Ta suudleb tüdruku nägu ja laseb ta lahti. Tüdruk justkui naeratab. Blondeeritud tüüp tõukab teda jõuliselt ja ta kasutab võimalust, et otsustavate sammudega väljapääsu poole liikuda, ise omaette naerdes.