teada.
Just, nüüd ma võin sulle seda öelda. Aga mul on tõesti vaja, et sa mu loomakese päästaksid. Ta on viieteistaastane, aga see tõug elab vabalt kahekümneseks. See koer on minu elu. Oled sa näinud depressioonis koera? Kui ta jääb minust maha, pean ma tema kannatuse endaga kaasa võtma. Võin ma sinu peale loota?
Võid.
Aitäh.
Ei, ei või. Ma ei saa ennast sellesse segada.
Ma armastan sind, poiss.
Ma ei ole midagi lubanud. Ma ei lubanud. Ära toetu minule.
Ei kavatsenudki. Ma olen täiesti paigal.
2.
Meri ilmub viimaks linna peatänava otsas nähtavale, asfalttee lõpus paistev külm ja sinine killuke, mis sätendab pärastlõunase tuikava päikese käes. Tal on sünnipäev. Ta sõidab teise käiguga, aknad lahti ja ventilaatorid põhjas, et jahutada autot sel tuuletul päeval, ventilaatori summutatud sumin seguneb üheliitrise mootori vaoshoitud turtsatuste ja Ben Harperi CD-lt kostva muusikaga, ta jääb lamavate politseinike ees peaaegu seisma, et mitte kriipida ülekoormatud auto põhja. Väikese Ford Fiesta pagasiruumis ja tagapingil on kaks riidekohvrit, muusikakeskus, mille kaks osamakset on veel tegemata, 29-tollise ekraaniga televiisor, PlayStation 2, isiklikke esemeid täis matkakott, hoolikalt kokku pandud pleed ja villane tekk, botaseid ja saapaid täis kilekotid, CD-d, peamised köögiriistad. Ta on kaasa pakkinud fotoalbumid, isa kingitud lihanoa, vöölase nahast pideme ja terasest teraga, mis kipub vahel roostetama ja vajab raudlapiga nühkimist ja õliga määrimist, spetsiaalse kummiülikonna ujumiseks ja mustas raamis 20 × 25 cm foto endast triatloni MM-i finišijoonel Hawaiis. Haakide ja rihmade abil pagasiruumi ukse külge kinnitatud raam hoiab valget, paariaastasest kasutamisest väsinud, jämeda raske alumiiniumraamiga mägiratast, juba vananenud mudelit. Beta magab kerratõmbunult kõrvalistmel, intensiivsest päikesest loid, viietunnisest autosõidust uimane. Ta hingab ühtlasel vilinal, aeg-ajalt aevastab, avab silmad ja sulgeb need taas asendit muutmata.
Ta sõi Osórios salaami ja juustuga röstsaia ning Jaguaruna lähedal bensiinijaamas lihapiruka, seepärast sõidab ta teeäärsetest restoranidest sirgelt mööda ja pöörab selle asemel tähelepanu pilkupüüdvate reklaamtahvlitega kinnisvaraagentuuridele peatee ääres. Sel kellaajal on need kõik ootuspäraselt suletud. Ta sõidab keset rahulikku autode voolu edasi meresina suunas, vastu letargilistele ujumisriietes jalakäijatele, kes päikesest uimastena suunduvad restorani või kodu poole, kandes kokkupandavaid toole ja rannakotte. Veidi üle nädala on möödas vastlapäevast, mis suurema turistide hulga ära viis, aga need vähesed, kes jäid või nüüd alles saabusid, peavad end ülal hilinejate külma rahuga. Peatänav lõppeb paremale keerava kurviga ja läheb üle rannapromenaadiks. Ta leiab ranna vastas parkimisplatsil autode vahel ühe viltuse tühja parkimiskoha. Päike ei halasta Fiesta kerele. Ta kõnnib ümber auto ja avab kaasreisijapoolse ukse. Beta tõstab pead, aga ei liigu paigast. Nii nagu ka reisi eelmises kolmes peatuses, peab ta koera tõstma ja maapinnale seisma panema, et too elavneks ja lakuks viieliitrisest purgist tühja jäätisekarpi valatud leiget vett. Ta joob purgi tühjaks. Ta võtab särgi ja tennised ära ja jääb vaid ujumispükste väele. Ta paneb auto lukku ja läheb, Beta süles, Embarcação restorani kõrvalt betoonitud kaldteed mööda alla liivaranda. Hooajavälised turismigrupid naudisklevad avaral liivaribal. Ta läheb naise juurde, kes suitsetab ja loeb üksi päikesevarju all raamatut. Raamatul on punane kaas. Tema põlved on tumedad, varbaküüned pärlikarva lakitud ja tal on pahkluu ümber väga õrn kuldkett. Sinine päikesevari on ühe kindlustusfirma logoga ja päikesekiired, mis sellest läbi tungivad, annavad naise väljasirutatud jalgadele roheka tooni. Ta jätab selle kõik meelde, et teda hiljem ära tunda.
Hei. Kas te oleks nõus korra mu koera järele vaatama?
Naine tõstab päikeseprillid ja heidab aeglase pilgu koerale, keda ta kätel kannab.
Ta ei liigu?
Liigub, aga ta on väga väsinud. Kui ma tohiksin ta panna päikesevarju alla, jääks ta vaikselt pikutama, kuni ma tagasi tulen.
Hästi, jäta ta siia. Aga ma ei jookse talle järele, kui ta ära põgeneb.
Ei ta põgene. Ja kui jooksebki, las minna. Küll ma otsin ta pärast üles.
Mis ta nimi on?
Beta.
Ta paneb Beta päikesevarju alla ja kõnnib vee poole, tundes jalataldade all kleepuvat külma liiva. Laht on rahulik, nõrgalt puhuv lõunatuul murrab väikesed lained klaassiledal veepinnal õrnadeks pea vahuta harjadeks. Väga külm ja läbipaistev vesi teeb kõhu märjaks ja ta tõstab käed instinktiivselt üles. Ta paneb, nagu isa teda õpetas, peopesad vette, et randmed märjaks teha ja vähendada termilist šokki. See ei mõju, aga ta ei jäta seda iial tegemata. Sellistel päevadel toob meri temas välja lapseliku pilgu, mis kõike suurendab. Tillukesed lained on veepinna kohalt vaadates mütoloogilised tsunamid, mis ta pea kohal murduvad. Looklev liiv merepõhjas on suure kõrbe makett, kus vähi kitiinkoorik muutub eelajaloolise väljasurnud eluka luukereks. Riivates rinnaga liivast põhja, hing kinni ja silmad pärani, näeb ta ümberringi laiuvat tillukeste düünide maastikku, kuni see kaob rohekasse veesügavikku. Vaade on kristallselge ja vaikne ja kõrgemal murdub päike vastu veepinda valgeteks kildudeks, pritsides arusaamatuid lendlevaid geomeetrilisi mustreid. Tagasi pinnale tõusnud, ujub ta pikkade tõmmetega sügavamale, tunnetades soolase vee vastupanu. Külmast valusad lihased lähevad peagi lõdvaks. Kui ta ujumises pausi teeb, on keha soe ja vesi üle pea. Ta näeb horisondil Corali saart, selle valge majakas on distantsilt pea eristamatu, ja palju kaugemal Santa Catarina saart, mille lõunakülg oma pleekinudroheliste mägedega hajub ümbritsevasse õhku. Üks kajakas puudutab peaaegu veepinda oma madallennul Vigia lahe suunas, kus tosina kalalaeva seas loksub puust kai ääres üks kahe mastiga kuunar, mille valgele pardale on suurte punaste tähtedega maalitud nimi Lendário. Ta pöörab ookeanile selja ja vaatab ranna poole. Ta on ujunud kaugemale, kui arvas. Ta näeb võrgukuuride rida, näoga mere poole suunatud, hallist puust või pehmetes toonides üle värvitud, näeb võõrastemajade ja restoranidega pikitud kõnniteed, männimetsa mereäärses kämpingus, mida sihivad eri suundadest ilmuvad üksikud pääsukesed, Siriú mäge ja selle tagant Siriú ranna kreemjaid liivaluiteid, mis laiuvad mõne kilomeetri pikkusel ribal kuni kaljuse rannikuni, ja selle varjus puhkava Gamboa rannani. Kuldne, sinine ja roheline maailm. Rannaäärsel teel kurvi võtvate autode tuuleklaasid peegeldavad välklampide sähvakutena päikesevalgust ja pimestavad teda. Liigsest valgusest väsinult hingab ta sügavalt sisse ja puhub õhku vähehaaval välja, lastes kehal vertikaalis põhja vajuda. Ta jätab põhjas silmad lahti, kuni ta jaksab hinge kinni hoida, tundes end kõige eest kaitstuna. Hiljem jätab ta nina veepinnale ning liigutab käsi ja jalgu minimaalselt, et hõljuda pea märkamatult tõustes ja langedes, keha on juba temperatuuriga harjunud, ta tunneb soolast maiku, mineraalide lõhna ja vee kleepuvat tekstuuri. Ta ei taju aja möödumist ja veest väljatulek meenub talle alles siis, kui ta laup päikeses põleb.
Kui ta naisele läheneb, asub too kohe ennast kaitsma.
Sa ütlesid, et ma laseks tal minna, et ma ei teeks midagi. Ütlesid, et ta püsib paigal. Ta läks ära. Ma proovisin hüüda, sa olid seal kaugel, tulistab naine aktsendiga, mida ta alles nüüd märkab ja mis lubab oletada, et naine on pärit Minas Geraisi osariigist. Seal, kus koer enne lamas, on sile lohk.
Kuhupoole ta läks?
Sinnapoole.
Ta tänab ja jookseb mööda kõva liiva Siriú poole. Ta möödub kioskist, mille ees istub poole tosina õlgedest päevavarju all ülekaalulisi mehi ja naisi, seejärel mehitamata rannavalvetornist ja künka peale ehitatud vabaõhujõusaalist. Ta jookseb aeglaselt edasi, kuni märkab koera kämpingu vaatetorni ees betoontorust nirisevat vett joomas. Ta põlvitab koera kõrvale ja paitab hoogsalt ta pead, lükates kõrvad tahapoole. Koer hingeldab, märg keel ripakil, ja paistab naeratavat nagu koerad ikka, kui neil palav on. Pistsid põgenema, ütleb ta noomivalt. Beta ärajooksmine ei ole probleem, vaid pigem oodatud märk energiast ja initsiatiivist, mille koer on peale isa surma kaotanud. Koer kõnnib tema kannul tagasi auto poole, aga tahab iga natukese aja tagant peatuda ja teda peab uuesti kutsuma. Ta