konservide, särisevate pannide ja supipottidega. Otsekui tahaks ta nende baasi jalge alla tallata nagu tänavapori ja selle hävitada, nii et alles ei jääks midagi peale musta haava.
VIKTORI SURM
Kui Nõukogude tänav lõhestab Ruha jõena kaheks kaldaks – lääneks ja idaks –, siis Rahu tänav on Ruha pooleldi unustatud vaikne lääneharu. Kui Nõukogude tänavat, tähendab ka idarannikut, polnud veel olemaski ning keegi ei teadnud isegi sellist sõna nagu „nõukogude”, oli Rahu aleviku peatänav. Tõsi, Ruha polnud siis veel alevik, vaid üks Läänemere rohkearvuliste lahtede väikestest kuurortidest.
Neil aegadel, mil keegi Ruhas ei aimanudki, et nende asunduse lõikab varsti pooleks võõra nimega Nõukogude tänav ning siia tekib terve idarannik, kuhu asuvad elama kauged rahvad, ühendas ja eraldas Rahu tänav Ruha elanike minevikku ja olevikku.
Nad saatsid oma surnuid üle selle tänava nagu üle jõe ja matsid nad valge kiriku juurde kalmistule. Ruha elanikud austasid oma surnuid, aga igaks juhuks kandsid neid majast välja jalad ees, et nood ei leiaks koduteed, või köitsid kirstu ümber punase villase lõngajupi või keerasid surnu kirstus külili või lõid hauda isegi haavapuust teiba, et surnust ei saaks kodukäijat. Pärast matuseid aeti hobused täie hooga üle sama tänava, kihutades tagasi olevikku ning jättes surnud minevikku, mühisevate mändide alla paekivist aia taha valge kiriku juures Rahu tänava vasakul poolel.
Mida mõtlesid Ruha elanikud tulevikust, pole teada. Alles hiljem, kui nad olid sattunud sellesse tulevikku, olid nad ilmselt väga imestunud, võib-olla lausa rabatud oma teadmatusest, naiivsusest ja muretusest, hiljem ka jaburast kangelaslikkusest, millega mõned tulevikku sisenedes veel vastu olid punninud ja tulevikuga isegi võidelda püüdnud. Aga tulevik, puginud end juba täis kui inimverest punnis silmaga kükloop, jätkas samal ajal rahulikult oma vastse karja kompamist, et selgitada materjali sobivus uuteks ehitussüvenditeks.
Kuid seni kestvas olevikus elasid Ruha asukad Rahu tänavast paremal. Too olevik ei paistnud silma millegi väljapaistva ega eriti ülevaga.
Ruha elanikud käisid leeris, tegid tööd, pühapäeviti läksid valgesse kirikusse ja laulsid psalme, aga argipäeviti kummardasid kivi, puud või vett, mida usaldasid vana kombe kohaselt ja loomu poolest rohkem kui kunagiste ristisõdijate sissetoodud kristlikku taevajumalat, püüdsid merest kala, kasvatasid lilli, peksid keelt, suviti mängisid puhkajatega mereäärses metsas keeglit, ehitasid jahte ja tõrvasid puidust supelhooneid rannas, kus laiade valgete panamakübaratega lapsed lasksid laevukesi madalasse vette ning mammad narmastega ruuduliste varjude all neil silma peal hoidsid. Niisamuti, nagu olid ette näinud isad ja vanaisad, nad ka abiellusid, sünnitasid ja surid, hoides Ruha elanike arvu optimaalsel tasemel.
Kord aastas, suvisel pööripäeval pärast päikeseloojangut süütasid Ruha asukad majade taga rohelisel nõlval suure lõkke, laulsid ja hullasid, hiljem aga jooksid trobikonnaga metsa, et tabada sõnajalgade õitsemise hetk. Õnneseenest, kes leidis sõnajalaõie, pidi ju saama maailma kuningas. Kõige targemad jäid teistest maha ja kuulasid, kuidas räägivad omavahel loomad ja linnud. Ainult sellel ööl võis loomadelt kuulda tulevikusaladusi. Nii et Ruha elanikke ning kohe päris kindlasti noori neide ikkagi huvitas tulevik, olgugi et vaid puhtsubjektiivses ja isiklikus plaanis.
Vastu hommikut saabusid neiud koju, surudes jaanilille rinnale, ning hakkasid kohe õielehti noppima. Pulmad, ristsed, matused, armastab, ei armasta, pulmad, ristsed, matused, armastab, ei armasta, pulmad, ristsed, matused ‒ kroonlehed langevad kastemärjale seelikule, neiud kahvatavad, punastavad, itsitavad, ohivad ja ahhetavad, haarates südamest, siis aga punuvad nende närvilised sõrmed patsi ning tüdrukud uinuvad, silmad veel avali ja pilk lummatult tulevikku suunatud.
Meie sõidame bussiga mööda seda tulevikku. Juba on näha valge kiriku mustaks tõmbunud paigatud torn ja selle all kalmistu rohelus. Kohe surnuaia taga on pööre Rahu tänavale, aga buss sõidab otse mööda betoonsilda, mille piirdes otse Rahu tänava nurgal on auk. Meie all on Valgejõgi. Pärast silda algab juba Nõukogude tänav, mis mõnesaja meetri järel laieneb millekski väljakusarnaseks, see on nimetu, aga ilmselt samuti Nõukogude. Väljaku ühes servas on bussijaam. Poorsed seinad punastest tellistest, varikatus täissülitatud põranda kohal ja kaks räsitud, leenideta pinki, millel lösutavad alkohoolikud. Bussijaama vastas on hall kahekorruseline telliskivihoone. Esimesel korrusel on pood Toidukaubad, teisel asub restoran nimega Restoran. Poe juures pole hingelistki, mis tähendab, et kaupa pole veel toodud või on kõik juba ära ostetud. Kas restoran sellel aastal töötab, me veel ei tea.
Kaupluse ees istub kollasesse Žigulisse keegi rikas mees, tõenäoliselt eestlane. Kui ta minema vurab, ei jää väljakule ühtki sõidukit peale meie bussi. Ma hüppan haisvast salongist välja. Mul veel keerab sees, aga sedapuhku ma vähemalt ei oksenda. Istume esimeses reas, kus ei haise nii väga bensiini järele, ning ma vaatan terve tee ainiti ette, et oma vestibulaaraparaati mitte koormata. Minu järel tulevad bussist maha ema ja õde ning mingid võõrad Tallinnast. Nüüd võin pead keerutada, palju tahan. Ruhas hõljub jood ja männivaik, nii et ema sõnul on õhk täidetud sõna otseses mõttes mere ja metsaga. Ema hakkab juba jaamas endasse hingama tervistavaid aineid, valmistub, me peame ju veel kohvritega vantsima haiglani, kuhu Kuljus meile sel aastal toa on eraldanud.
„Hingake sügavamalt, tüdrukud,” kordab ema ja jaotab õiglaselt, vanuse järgi meie vahel kotid ja kohvrid. Kuni ta teeb kolmest kotist ühte, topib sviitreid kohvrisse ja võtab suurest paunast serveerimisnõu, mis on täis topitud sulatatud juuste, soola, suhkrut, tikke ja veel midagi, keerutan ma pead, halastamata vestibulaaraparaadile. Mind ajab taas iiveldama, aga ma jätkan peakeerutamist igas suunas ning keeran end igaks juhuks veel kolmsada kuuskümmend kraadi ümber oma telje, et mitte midagi kahe silma vahele jätta. Ei punaseid tellisseinu, ei koorunud värviga pinke tasaste alkohoolikutega varikatuse all, ei viltuvajunud rohelist aeda, mille taga algab kooli territoorium, kus kamandab Kuljus, ei raskete puidust ustega restorani esimesel korrusel, kus me eelmisel aastal üks kord krõbedase koorukesega kanakotlette sõime, ei klaasustega kauplust, kuhu tormame hommikuti hapukoore- ja piimajärjekorda. Kui ei peaks kohe haiglasse minema, jookseksin kõigepealt kindlasti restorani trepi juurde. Seal voolab kohe nurga taga Valgejõgi, ent teisel kaldal laiub õunapuuaed, mille sügavuses kiigub alati tühi võrkkiik. Ema topib mulle kätte serveerimisaluse ning koti vihmamantlite ja kummikutega. Tuleb end liigutada.
Aga ma olin juba jõudnud tervitada Ruhat, meie olevikku meile võõra ja tundmatu minevikuga, mis oli peidetud surnuaiale ja valgesse kirikusse Rahu tänaval, kaugesse ja lähedasse metsa, mere äärde viivatele tänavatele ja radadele, Ruha vanaättide äraolevasse naeratusse ja kortsulistesse nägudesse.
Meil ei ole minevikku, isade hauad on kaugel või on nende põrm ammu teadmata kadunud. Meie elame olevikus koos endise kuurordi, nüüdse töölisaleviku asukatega Ruhas, kuhu tuleme igal suvel puhkama. Sellessamas olevikus, mille ettekuulutamiseks polnud väikese mereäärse kuurordi elanikel möödanikus jätkunud ei suvisel pööriööl korjatud karikakarde kroonlehti ega ka fantaasiat ning kohalikel tarkpeadel mõistust, et saada aru, millest olid rääkinud loomad ja linnud võluööl. Ja kui nad oleksidki aru saanud, poleks niikuinii uskunud. Sest ei Ruhas ega ka lähiümbruses, olgu maakonnas või isegi pealinnas, ei tulnud kellelegi pähe, et kogu tulevase maailmakorra, õigemini selle vundamendi kõige nõutumaks materjaliks saavad unikaalsed tellised, mis on segatud Ruha ja nende tillukese riigi teiste kuurortide, talude, külade, maakondade ja linnade elanike ihu ning hingega.
Ema, õde ja mina astume mööda seda olevikku tehase kalluritest lõhutud tolmusel asfaldil. Astume Nõukogude tänaval, minevikuta, aga raskete kohvrite ja kottidega, mille sangad lõikavad valusasti peopessa, ning hingame üheskoos metsa ja merega täidetud õhku. Paremal on kooli territooriumi ümbritsev roheline tara. Seal, kus tara lõpeb, kasvavad akaatsiad, nende tagant aga paistab roosa maja, kus me puhkasime kunagi suures, viieteistkümnele inimesele mõeldud klassis. Toetame kohvrid rohule, et natuke hinge tõmmata. Roosa maja ees valendab lai trepp, millel istus Maris tol ööl, kui me läksime musta kapteni maja juurde. Praegu pole seal kedagi, ainult akaatsiate all pingil loeb üks paks panamakübaraga naine raamatut. Ta on vist õpetaja nagu emagi ja puhkab mõnes roosa maja klassis. Meile oli Kuljus juba eelmisel aastal lubanud leida midagi, et me ei peaks