tänavatel. Ema astub juba ees, meie õega vantsime suurivaevu. Ema jäi seisma, teretas kedagi ning läks kohe sportlikul sammul edasi, annab meile oma reipusega eeskuju. Jõuame talle järele ja ta ütleb meile, et see oli tädi Zina, saunanaine ja õnnetu inimene. Ka mina tunnen tädi Zinat, teda tunnevad alevis kõik puhkajad, isegi need moskvalased, kes üürivad tube Rahu tänaval. Zina on väike ja kõhn, pisut lokkis juustega, mida on pleegitatud vesinikülihapendiga, ja musta lahuga keskel, kurjad peenikesed huuled on värvitud erepunaseks. Kui Zina läheb pesuruumi kibusid üle lugema, kisab ta alati vinguval häälel, et pole vaja nii kaua leiliruumis istuda. Pärastlõunal haiseb ta viina järele.
Väiksena arvasin, et tädi Zina elab saunas. Hiljem tuli välja, et tal on pojaga Nõukogude tänava taguses barakis kaks tuba. Poja tõttu ongi ta õnnetu inimene ja kogu alevis kuulus. Poeg oli purjus peaga kakeldes inimese tapnud ja istub nüüd vanglas. „Tal on veel kuusteist aastat jäänud,” räägib ema, kui hakkame künkast sillale laskuma, ning vangutab pead: „Lapsi peab tahtma ja armastama, mitte soetama neid endale nagu kodutuid kasse. Mina olen alati teadnud, et mul saab olema kaks head tarka tütart. Hingake täiel rinnal, tüdrukud, ahmige endasse merd ja mände.”
Haigla on vana puumaja valge kooruva värvi ja suure verandaga, asub Pioneeri tänava lähedal, kus elab Kuljus. Ta seletas meile, et rajoonis ehitatakse uut haiglat, praegune hoone on tühi ja seda üüritakse vahel tutvuse kaudu suvitajatele. Meil on siin oma tuba kolme rauast haiglavoodiga. Olime tahtnud elada verandal, siis olnuks meil palju valgust ja oma sissekäik, aga verandale tulevad teised inimesed, mitte Kuljuse, vaid kooli raamatupidaja kaudu.
Siin on parem kui koolis, merele ja metsale lähemal. Ja on peaaegu uus elektripliit, iga voodi juures öökapp ning ka valgus on täiesti talutav, saab õhtul lugeda. Aga mina unistan Rahu tänavast. Selle vaiksetest laokile jäetud aedadest vanade õunapuudega; õdusatest puumajakestest klaasverandadega, kus saab päev otsa teed juua; Valgejõest, mis voolab kohe majade taga ja mida on kuulda, kui tuul mändides ei mühise. Sealsetes aedades on kaminate ja päevitamiseks mõeldud nooblite lamamistoolide asemel (nagu jõukal tänaval) jääaja samblased rändrahnud, mis on miljoneid aastaid vanad. Ja inimesed pole seal kõrgid ega upsakad, vaid kuidagi nukrad. Neid pole peaaegu nähagi, nagu oleksid nad oma majadesse ja varjulisse aeda peitu pugenud ega tahaks pöörata palet oleviku poole, varjavad seda nagu ilus Toomas musta kapteniproua eest.
Surnuaia pärast olin Rahu tänavat varem kartnud. Ema ütles, et elavaid tuleb karta rohkem kui surnuid, aga ikkagi pelgasin mööduda madalast paekivirinnatisest, mille taga turritasid ristid ja hauakivid. Eriti õhtul, kui värsketel haudadel põlesid küünlad.
Pärast rääkis mulle keegi, et need pannakse astraalkehale, mis vahetult pärast surma haua kohal hõljub. Talle süüdatakse tuled, et tal poleks nii hirmus oma maisest kestast igaveseks lahkuda. Mul hakkas veel hirmsam, aga ka huvitavam. Sellest ajast peale ei pööranud ma enam pead teisele poole, kui me õhtul kalmistust möödusime, vaid vastupidi, vaatasin kirikaeda: ega mõni astraalkeha kuskil haua kohal ei helju? Siis seletati mulle jälle, et astraalkeha on umbes nagu hing, tähendab, nähtamatu; süda on üks asi, see on anatoomia, kehaosa, aga hing on midagi hoopis muud. Ja et varem oli inimesi, kes uskusid hinge primaarsusse, teised jälle rääkisid, et olemine määrab teadvuse, lihtsamalt öeldes: kõik algab kehast ja sellega ka lõpeb ning alg- ja lõpp-punkti vahel peab keha sööma, jooma, kaitsma end teiste kehade eest, mis on sama näljased ja janused, ning paljunema, et kvantiteedist saaks kvaliteet, ning et need teised võitsid lõpuks ja meil pole enam ei hinge, keha ega ka materiaalset heaolu. Nii me seisamegi maailma tuuletõmbuses, kaitseks ainult surelik keha, mis on peale kõige muu veel ka halvasti riides, nagu tõdes üks unustatud ja imetlusväärne kirjanik.
Keegi meie seltskonnast hakkas ütlema, et pole vaja lapsel pead segi ajada vulgaarmaterialismi ja Schopenhaueri seguga.
„Te öelge veel, et ma pean sellele lapsele ‒ muide, mis laps ta enam nii väga on ‒ õppetööst vabal ajal nõukogude moraali õpetama,” vastas minu valgustaja, mille peale oponent kostis, et nõukogude moraal õpetatakse mulle selgeks ka koolis, aga kuidas jääb logose kui kõigi meie mõtete ja tegude aruka lättega? Siinkohal hüüatas mu esimene valgustaja, kes oli üks Rahu tänaval tuba üüriv moskvalane, et jumal tänatud, ta pole kunagi hegeliaan olnud, ja üldse, kullakallis, vaadake ringi, ei, mitte siin pole vaja pead keerutada, sellel tänaval elavad eestlased, tsiviliseeritud rahvas, aga te vaadake, mis toimub Nõukogude tänava taga. Toosama saunanaine tädi Zina, palun väga, on teie logose kehastus kogu hiilguses. Kindlasti idealistliku ratsionalismi vaimus loogiliselt tunnetatav, võiks öelda, et klassikaline näide. Saabus kusagilt Magadanist, olgu, Tuula oblastist, kullakallis, meie diskursust silmas pidades vahet pole. Tuli siia vähemalt kakskümmend aastat tagasi, talle lubati siin barakitüüpi ühiselamus tuba. Miks siis mitte tulla? Tal pole Magadanist või Tuula oblastist sooja ega külma, vanemad kas surid maha või jõid end surnuks, olgu sõjas või teate isegi, kus, aga siis tehakse ettepanek sõita läände, Eestisse. Ühtlasi tugevdada rahvaste sõprust, palun väga, internatsionalism puhtal kujul. Saabus siia, traditsioonideta ja juurteta, purjuspäi pandi kohe laps hakkama – kelle oma, pole teada –, tädi on kahekümne aastaga selgeks saanud kolm eestikeelset sõna: kurat, kurat ja kurat. Nüüd kopsatas poeg oma kahekümne kaheks aastaks vanglasse ‒ mis tollest vaesekesest oligi tahta? Sääraseid on ainuüksi siin alevis sadu, aga kogu riigis… Muide, kas eestlased siis pole vaesed? Siin on teile logos, sootute fritsude kabinetiabstraktsioonide vili konkreetses teostuses, täiesti hoomatav, kohe päris kindlasti, paraku vormilt ja sisult mitte nii kaunis, kui tahaks, aga teie räägite.”
Minu olid nad ammu unustanud, vestlusse lülitus juba keegi kolmas, kukkus arutlema maailma kui pisarate, ohete ja hammaste kiristamise kantsi üle, kus tädi Zinad ja nendetaolised liiguvad pimedate bioloogiliste motiivide orbiidil. Aga mille poolest meie paremad oleme, kõik me oleme eranditult maailmatahte orjad, kuid materialismi ja idealismi erinevust tuleb siiski vaadelda laiemalt, sest teadvus ja vaimsed väärtused on lõppude lõpuks meie materiaalse aju elutegevuse saadus. Minu valgustajast oponent hakkas logose asjus jälle vastu vaidlema, et temast oli valesti aru saadud ning tema polnud silmas pidanud mitte dialektikat, vaid arutlust ja mõistust, mis on suuteline opereerima formaalloogika kategooriatega.
„Siin on teile jällegi tädi Zina koos tema üpris piiratud mõistusega, mis ei suuda ületada oma sisu piire, konkreetsemalt klassivõitlust ja internatsionalismi, meie proletaarse riigi formaalloogika kategooriaid,” pareeris minu valgustaja.
Sel kombel vesteldes olime tulnud Rahu tänava nurgani, kus pimeduses valendas kalmistukirik, aga siis keerasime tagasi, sest vaidlus polnud lõppenud. Tänava keskel jõudsime kalmistu lõpuni ja pöörasime taas otsa ringi, kuid sama nurga juures otsustasime veel natuke tagasi minna, et lõpetada jutt riigi dialektilise arengu kõrgeimast vormist, nimelt selle hääbumisest, aga seekord küll viimast korda.
Nii tekkisid meilgi, nüüdisaja suvitajatel, oma traditsioonid, tähendab, tekkis ka minevik nagu Ruha elanikel. Näiteks saatsime üksteist alati pärast külaskäike koju. Saime ju kokku kord aastas suvel ning pidime möödunud ja tulevaste aastate eest isu täis rääkima. Seetõttu oli alati raske lahku minna ja saatmised venisid mõnikord sügava ööni. Saatma mindi kogu seltskonnaga, algul neid, kes elasid kõige kaugemal, edasi raadiuse vähenemise järgi. Tavaliselt alustati Rahu tänavalt, kus üürisid tube kõige sõnaosavamad ja valgustatumad suvitajad Moskvast.
Vahel tuli kellelegi meelde, et Rahu tänaval magavad kõik juba ammuilma ning et me oleme ikkagi Euroopas, kus on oma kombed, millest tuleb lugu pidada, aga meie lõugame siin akende all ja kinnitame sellega idaranniku barbarite kuvandit. Siis jäime seisma kusagil tänava alguses, kus surnuaia vastas polnud veel maju, ning jälle hakkasid kõik vaidlema, valgustama kergeusklikumaid ja kiruma nõukogude võimu.
Selles punktis, kus tee, mida mööda buss meid Ruhasse tõi, ristus Rahu tänavaga, sellelsamal nurgal, kus seisis tumerohelise paigatud torniga valge kirik, kuulsin ma esimest korda sõna „totalitaarne”. Just siis, kui olin keeranud näo ristide poole ning jäänud ainiti vahtima tumedasse õhku, püüdes selles eristada astraalkeha piirjooni.
„Jah, daamid ja härrad, ja teie, kullakallis logose kummardaja, see on kurb, aga tõsi: me elame totalitaarses režiimis, ning