target="_blank" rel="nofollow" href="#litres_trial_promo">surematus
ainus, mis üldse oli loogiline
uudishimulikele lastele kõikjal
tontlik süda
Kui vaadelda meduusi mõnda aega, hakkab see meenutama tukslevat südant. Vahet pole, millist: välkuvate sireenituledega veripunast Atolla’t, satsilise lillekübara laadset liiki või peaaegu läbipaistvat millimallikat Aurelia aurita. Asi on nende rütmilistes tõmblustes, selles, kuidas nad nobedalt kokku tõmbuvad ja siis lõtvuvad. Nagu tontlik süda – süda, millest näed otse läbi, kuhugi teise ilma, kuhu on läinud peitu kõik, mida oled eales kaotanud.
Meduusidel muidugi pole südant: ei südant, aju, luid ega verd. Aga vaadelge neid mõnda aega! Te märkate, kuidas nad tukslevad.
Pr Turton ütleb, et kui elad kaheksakümneseks, on su süda löönud kolm miljardit korda. Mõtlesin kord selle peale, üritasin kujutada ette nii suurt numbrit. Kolm miljardit. Minge ajas tagasi kolm miljardit tundi − siis poleks nüüdisaegseid inimesi, on ainult metsikute silmadega koopaelanikud, üleni karvased ja tahumatud. Kolm miljardit aastat, ja elu oleks vaevu olemas. Ja ometi on sinu süda teinud kogu aeg tööd, üks löök teise järel kuni kolme miljardini.
Aga ainult siis, kui sa elad nii kaua.
See lööb siis, kui magad, kui vaatad telerit, kui seisad rannas, varbad liivas. Võib-olla jälgid seal seistes heleda kuma sillerdust tumedal ookeanil, mõtled selle üle, kas see vääriks uuesti juuste märjaks tegemist. Võib-olla märkad, et su ujumistrikoo paelad pisut soonivad päikesest põlenud õlgu või et valgus pimestab silmi.
Kissitad veidi silmi. Sel hetkel tunned end sama elavana kui kõik teised.
Samal ajal loksuvad lained endistviisi üle su varvaste, üks teise järel (nagu südamelöögid, peaaegu – võid seda hoomata või mitte) ja kummipael soonib ja vahest märkad päikese või rihma asemel hoopis seda, kui külm on vesi või kuidas lained uuristavad sinu jalge all märja liiva sisse süvendeid. Su emme on kusagil kõrval, teeb pilti ja sa tead, et peaksid end tema poole pöörama ja naeratama.
Aga sa ei tee seda. Sa ei pööra end, sa ei naerata, sa ainult vaatled merd ja kumbki teist ei tea, mis sel hetkel on oluline või mis kohe juhtub (kuidas sa saakski teada?).
Ja kogu selle aja sinu süda muudkui tuksub. Tavapäraselt, üks löök teise järel, kuni saab märguande, et on aeg lõpetada, see võib juhtuda paari minuti pärast, ja sa isegi ei aimaks seda.
Sest mõned südamed löövad ainult umbes 412 miljonit korda.
See võib kõlada nii, nagu oleks seda palju. Aga tõsi on see, et see teeb kokku vaevu kaksteist aastat.
Eesmärk
Pole vahet, kas kirjutate keskkooli laboriaruannet või ehtsat teadusartiklit. Alustage sissejuhatusest, mis määrab kogu töö sihiseade. Mida me loodame selle uuringuga teada saada? Kuidas see seostub üldinimlike probleemidega?
Pr Turton, 7. klassi reaalteaduste õpetaja
Eugene Fieldi keskkool
South Grove, Massachusetts
puudutus
Seitsmenda klassi esimese kolme nädala jooksul õppisin ennekõike üht: nähtamatuks võib muutuda ka lihtsalt nii, et püsid vagusi.
Olin alati arvanud, et nähtavus tulenes sellest, mida inimesed silmadega nägid. Kuid selleks ajaks, kui Eugene Fieldi keskkool võttis ette sügisese väljasõidu veekeskusesse, olin mina, Suzy Swanson, täielikult haihtunud. Tuleb välja, et nähtavus oleneb pigem kõrvadest kui silmadest.
Seisime puuteakvaariumi saalis ja kuulasime, kuidas habetunud akvaariumitöötaja kõneles mikrofoni. „Ärge ajage sõrmi harali!“ ütles ta. Ta selgitas, et kui asetame käe akvaariumisse ja hoiame seda täiesti liikumatult, tulevad tillukesed haid ja raid meie peopesi riivama nagu sõbralikud kodukassid. „Nad tulevad teie juurde, kuid te peate hoidma sõrmed koos ja täiesti liikumatult paigal.“
Oleksin tahtnud tunda haid oma sõrmede all. Aga akvaariumi juures oli liiga rahvarohke, liiga lärmakas. Seisin ruumi tagaosas. Lihtsalt jälgisin.
Olime kunstitunnis teinud selle väljasõidu jaoks sõlmvärvitud särgid. Määrisime käed neoonoranžiks ja siniseks, ja nüüd kandsime neid särke nagu psühhedeelseid rüüsid. Ilmselt oli mõte selles, et meid oleks kerge leida, kui lähme kaduma. Mõned kenad tüdrukud – sellised nagu Aubrey LaValley ja Molly Sampson ja Jenna Van Hoose – olid sidunud oma särgid puusa peal sõlme. Minu oma rippus üle teksade nagu kunstniku vana ürp.
Möödas oli täpselt kuu aega sellest, kui oli juhtunud Kõige Hullem Asi, ja peaaegu sama kaua sellest, kui ma olin otsustanud lõpetada rääkimise. See ei ole sama mis keelduda rääkimast, nagu kõik arvavad. See tähendab lihtsalt otsust mitte koormata maailma sõnadega, kui see pole just hädavajalik. See on jutuvada vastand, ehkki varem oli see mind köitnud, ja see on parem kui tühine vestlus, mida inimesed minult ootasid.
Kui ma oleksin ajanud tühja juttu, siis mu vanemad ehk ei nõuaks, et ma kohtuks arstiga, kellega saad vestelda, just seda ma pean sel pärastlõunal tegema pärast väljasõitu. Ausalt öeldes ei kõlanud nende arutelu loogiliselt. Selles mõttes, et kui inimene ei räägi – kui see on kogu asja mõte –, siis võib-olla on arst, kellega saad vestelda, kõige viimane tegelane, kellega peaksid kohtuma.
Pealegi, ma teadsin, mida tähendab arst, kellega saad vestelda. See tähendas, et minu vanemate arust ei olnud mul peaajuga kõik korras, aga see polnud niisugune probleem, mille tõttu oleks raske mataülesandeid lahendada või üldse koolis õppida. See tähendas, et nende arust olid mul vaimsed probleemid, sellised, mida Franny oleks kutsunud „põrksiks“, mis tuli sõnast „põrunud“, mis omakorda tähendab „midagi, mis on saanud kahjustada ja kannatada“.
See tähendas, et ma olin saanud kahjustada ja kannatada.
„Ärge ajage sõrmi harali!“ ütles akvaariumitöötaja, otseselt ei olnud see lausutud kellelegi – see sobis, kuna keegi nagunii ei kuulanud teda. „Need loomad tunnetavad lausa südamelööke siin ruumis. Pole vaja sõrmi siputada.“
Justin Maloney, üks poiss, kellel endamisi lugedes huuled liiguvad, üritas muudkui raidel sabast kinni saada. Ta püksid rippusid nii lõdvalt rebadel, et iga kord, kui ta vee kohale nõjatus, nägin mitut tolli tema aluspesust. Märkasin, et ta sõlmvärvitud särk oli pahupidi. Möödus järjekordne rai ja Justin sirutas käe nii kähku vette, et pritsis üleni täis Sarah Johnstoni, uue tüdruku, kes tema kõrval seisis. Sarah pühkis