see on kohutavalt ängistav mõte.
Mõnikord asjad lihtsalt juhtuvad, oli mu emme öelnud. See oli jube vastus, kõige hullem üldse.
Pr Turton on öelnud, et kui juhtub midagi, mida ei oska selgitada, oled sattunud vastamisi inimteadmiste piiriga. Ja just siis läheb vaja teadust. Teadus on protsess, kus otsitakse vastuseid, mida mitte keegi teine ei oska sulle anda.
Vean kihla, et sa isegi ei olnud kohtunud pr Turtoniga.
Mõnikord asjad lihtsalt juhtuvad ei ole selgitus. See pole kaugeltki teaduslik. Aga nädalate kaupa ei olnud mul selle asemel mingit muud põhjendust.
Kuni hetkeni, mil seisin seal keldrisaalis ja vaatasin klaasi taga hõljuvaid meduuse.
nähtamatu
Meduuside väljapaneku saal, mis paiknes korrus allpool puuteakvaariumist, kus ülejäänud seitsmenda klassi õpilased üksteist veega pritsisid, oli peaaegu tühi. Seal all oli vaikne, see tõi hinge kergendust.
Ruumis olid kõikjal akvaariumid meduusidega. Jälgisin meduuse, kelle kombitsad olid juuksekarvast peenemad; akvaariumis olid vist prožektorid, sest loomad muutsid aeg-ajalt värvust. Seal lähedal vaatlesin teises akvaariumis meduuse, kelle kombitsad liikusid nii, nagu hõljuks vee all tüdruku juuksed. Kolmanda akvaariumi meduusidel olid nii paksud sirged kombitsad, et näis, nagu viibiks nad omavalmistatud vanglas. Oli isegi akvaarium täis verivärskeid beebimeduuse, nad nägid välja nagu õrnad valged minililled.
Need kõik olid kummalised olendid – peaaegu nagu tulnukad. Graatsilised tulnukad. Hääletud. Nagu tulnukatest baleriinid, kes tantsisklesid muusikat vajamata.
Toanurga lähedal oli sildil kirjas „NÄHTAMATU ENIGMA“. Ma teadsin küll, mida tähendab „enigma“ – ema arvates käib see sageli minu kohta, eriti siis, kui ma olin kastnud praemuna viinamarjamoosi sisse või meelega kandnud sobimatuid sokke. „Enigma“ on „mõistatus“. Mulle meeldivad mõistatused, seepärast kõndisin sildi juurde, et seda lugeda. Seal oleval pildil oli kujutatud kaht sõrme, mis hoidsid imepisikest klaasnõu. Nõu sees hõljus peaaegu märkamatu, umbes sõrmeküünesuurune läbipaistev meduus.
Tekst selgitas, et purgis on Irukandji meduus, kelle mürk on üks maailma tõhusamaid. Mõned väitsid koguni, et tuhat korda tõhusam kui tarantli oma.
IRUKANDJI MEDUUSI KÕRVETUS TOOB KAASA PIINAVA VALU PEAS JA KEHAS, OKSENDUSHOOD, HIGISTAMISE, ÄREVUSE, OHTLIKULT KIIRE PULSI, AJUVEREJOOKSUD JA VEDELIKU KOPSUS. KÕRVETUSE JÄREL ON PATSIENDID KIRJELDANUD SAABUVA HÄVINGU TUNNET, OSA ON OLNUD SURMAS NII VEENDUNUD, ET ANUVAD ARSTE LÕPETAMA NENDE ELU, ET „SAAKS SELLEGA ÜHELE POOLE“.
Või nii. See kõlas täiesti kohutavalt. Lugesin edasi:
TÕEPOOLEST, IRUKANDJI SÜNDROOMI TÕTTU ON REGISTREERITUD ROHKESTI SURMAJUHTUMEID JA POLE TEADA, KAS MÕNINGATEL JUHTUDEL, KUI PÕHJUSEKS ON EKSLIKULT PEETUD MIDAGI MUUD, ON TEGELIKULT KUTSUNUD SURMA ESILE IRUKANDJI MEDUUSIDE KÕRVETUS. TEADLASED ÜRITAVAD SAADA MÜRGI KOHTA ROHKEM TEADA JA UURIDA, KAS IRUKANDJI MEDUUSI KÕRVETUSE MÕJU VÕIKS OLLA MÄRKSA SUUREM, KUI SENI ARVATUD.
EHKKI IRUKANDJI MEDUUSID ELAVAD SUURTES KOLOONIATES AUSTRAALIA RANNIKUL, ON SAMALAADSEID SÜMPTOMEID TÄHELDATUD KOGUNI NII KAUGEL PÕHJAS KUI BRITI SAARTEL, HAWAII SAARESTIKUS, FLORIDAS JA JAAPANIS. SEETÕTTU USUVAD PALJUD UURIJAD, ET IRUKANDJI MEDUUSID ON LEVINUD KAUGELE OMA KODUSEST AUSTRAALIAST. KUI OOKEANID SOOJENEVAD, VÕIVAD IRUKANDJI JA KA TEISED MEDUUSID LEVIDA VEELGI KAUGEMALE.
Jõudnud selle lõigu lõppu, lugesin seda uuesti.
Ja siis kolmandat korda.
Vaatasin fotot, seda läbipaistvat pisiolevust. Keegi ei märkaks seda vees. See oleks täiesti nähtamatu.
Vaatasin selgitavat teksti uuesti. Põrnitsesin sõnu pikka aega.
Registreeritud rohkesti surmajuhtumeid…
Levivad veelgi kaugemale…
Mu kõrvus undas ja tundsin kerget peapööritust. Tundus, nagu ei eksisteeriks maailmas muud kui mina ja need sõnad ja hääletud olendid, kes tukslesid kõikjal minu ümber.
Põhjuseks on ekslikult peetud midagi muud.
Jõllitasin sõnu nii kaua, et need näisid raskesti mõistetavad, nagu võõrast keelest pärit.
Alles välja hingates taipasin, et olin vahepeal hinge kinni hoidnud.
Nüüd tajusin taas klassikaaslaste jutukõma ja kiirustasin treppi mööda üles puuteakvaariumi juurde, kuhu nad olid jäänud, kui sealt lahkusin.
Ent üleval korrusel oli kõik teistmoodi. Habetunud akvaariumitöötaja asemel oli blond naine, kelle juuksed olid seotud hobusesabaks. Ta lausus mikrofoni neidsamu sõnu: ärge ajage sõrmi harali ega liigutage neid. Sõlmvärvitud särkidega klassikaaslased olid samuti kadunud, puuteakvaariumi saali täitsid nüüd ühesugustes rohekaspruunides ja ruudulistes koolivormides lapsed. See oli hoopis teisest koolist pärit rühm.
Mulle tundus imelik, et klassikaaslased olid läinud Eugene Fieldi keskkooli tagasi ilma minuta.
Astusin veekeskuse peasaali ja vaatasin ringi. Peagi märkasin sõlmvärvitud särke. Nad looklesid hiiglasliku ookeaniakvaariumi ümber nagu neoonvärvi laikudega kalaparv.
Nad isegi ei vaevunud külastama „Meduuside“ väljapanekut. Nad ei teadnud midagi Irukandji meduusist. Neile ei mahuks see mõte pähegi.
Siis taipasin: kellelegi ei mahuks. Mitte kellelegi peale minu.
kuidas saada sõpru
Kui sind esimest korda näen, kannad sa helesinist ujumistrikood. Suvetaeva värvi, seda kaunistavad tähtedena säravad litrid, nii et tundub, nagu esineks päev ja öö korraga.
Olen viieaastane ja lähen varsti eelkooli. Oleme suures sisebasseinis. Siin on lärmakas. Kõik kajab. Emmed istuvad meie taga lamamistoolidel. Nemad tõidki meid siia kursusele, mille nimi on „Kalakesed“, et me õpiks hoidma nägu vees ja andma jalgadega hoogu.
Õpetaja puhub vilet ja kutsub lapsi ühekaupa enda juurde. Peame hoidma kinni vahtplastist lauakesest ja siputama jalgadega ja laskma tal vedada meid basseini madalamas osas ringi. Aga sina ei hüppa vette, kui ta su nime lausub, ja mina ka ei hüppa, kui ta mind hüüab.
Su juuksed näivad päikese käes nagu õled. Mulle meeldivad su tedretähnid, mis mõjuvad nahal tähtkujudena.
Kui meie jääme sinna viimastena istuma, ainult meie kaks, basseini ääre peal, tuleb vilega õpetaja meie juurde. Ta ütleb: „Vabandust, tüdrukud, on aeg liituda teistega!“
Hakkan just eitavalt pead raputama, kui sina pöördud minu poole. Vaatad mulle otse silma ja ma näen su roosasid huuli paotumas. Naeratad põgusalt. Siis hingad sügavalt sisse ja libistad end vette. Õpetaja ulatab sulle vahtplastist laua, aga sa ei võta seda vastu.
Selle asemel sukeldud vee alla. Silmad, juuksed, üleni. Ja sa ujud. Terve tee sinna, kus ülejäänud lapsed klammerduvad oma lauakeste külge. Kogu aeg vee all.
Tulen sulle järele. Laskun vette, mitte seepärast, et tädi oli käskinud, vaid seepärast, et tahan ujuda nagu sina. Ja kuna mulle meeldivad su tedretähnid ja su päikesekollased õlgi meenutavad juuksed ja naeratus, mille sa mulle heitsid. Ja kuna sel hetkel tundub kõige kergem asi maailmas leida ja saada endale sõber.
150 miljonit kõrvetust
Kui jõudsin sel pärastlõunal veekeskuse-väljasõidu järel koju, oli mu venna Jeep üllatuslikult pargitud väga lähestikku emme autoga, ninad lausa vastamisi. Aaroni Jeepi kõrval istus sissesõiduteel rätsepaistes tema poiss, Rocco.
Olin suurema osa bussisõidust koju kulutanud mõtlemisele meduuside üle. Silt ühe akvaariumi kõrval oli öelnud, et igal aastal saadakse 150 miljonit korda meduusidelt kõrvetada. Niisiis olin kooli tagasi sõites – sel ajal, kui teised lapsed käratsesid ja lasid muusikat ja loopisid istmelt istmele