Kõik, mida ma õppisin meduuside kohta. Ali Benjamin

Koib lõpetas jutu, mida iganes ta oli rääkinud, öeldes viimaks: „ … ja seepärast on meil mõnikord vaja abi professionaalilt.“

      Tõstsin pilgu. Ma polnud kindel, mida ta oli täpsemalt öelnud, ent see sõna, professionaal, tundus olevat oluline.

      „Vaata, professionaale õpetatakse tundma ära mustreid,“ jätkas ta. „Nii häid mustreid kui ka neid, mida inimene tahab võib-olla muuta. Professionaale õpetatakse aitama inimestel taibata asju, mida neil on üksi raske mõista.“

      Just siis koitis mulle üks mõte.

      „Ma mõtlen seda,“ jätkas dr Koib, „et kaheteistaastaselt ei saa ju eeldada, et ta lahendab iga probleemi ise, eks?“

      Tal oli absoluutselt õigus. Mul oli vaja professionaali. Muidugi mitte sõnatuse tõttu. Selleks, et aidata mind mu hüpoteesiga.

      Pidi leiduma ju meduusieksperte – inimesi, kes tundsid rändemustreid või kõrvetusi või muid asju, mille peale ma poleks suutnud ise üldse tulla.

      Medusoloogid, mõtlesin mina. Mul on vaja medusoloogi.

      Tuli leida mõni selline. Keegi neist aitaks mul tõestada seda, mida mul oli vaja tõestada: Franny oli saanud meduusilt kõrvetada.

      Isegi kui mõni minu ajukurd seadis selle missiooni just sel hetkel kahtluse alla, kui mingi osa minust mõtles: See on põrunud mõte – see on täis karisid ja mõrasid, tõrjusin ma selle kohe oma meeltest välja.

      Asi on selles, et inimesel tuleb elus ette nii vähe võimalusi saata korda midagi tõelist, õiget. Kui avaneb niisugune võimalus, ei tohi üle mõelda. Pead sellest kinni krabama ja klammerduma selle külge kõigest jõust, paistku see olevat nii põrks kui tahes.

      Parklas issi embas mind. „Näeme laupäeval,“ ütles ta. Ta oli võtnud kontorist kaasa voldiku „Lapsed ja lein: väikeste südamete suured mured“. „Sama aeg, sama koht.“

      Seejärel suudles ta mind pealaele. Ta läks oma autosse ja meie läksime emme autosse ja kõik sõitsid 1. tänava koolimajast eemale.

      Seniks.

      nõmedad sõnad

      Mingide Palee oligi koht, kus mu mitterääkimine oli alguse saanud. See oli vaid paar päeva pärast seitsmenda klassi algust, mis oli omakorda ainult paar päeva pärast Franny matuseid. Kui jõudsin sel õhtul restorani, oli issi õues ja hoidis telefoni kaela ja õla vahele surutuna. „Ahah,“ ütles ta. Ta tõstis sõrme, otsekui öeldes: Üks hetk.

      Issi töö on midagi segadusseajavat ja puudutab arvuteid ja ülikoole. Tema reisid kätkevad midagi, mida kutsutakse „süsteemi kontrolliks“ ja mis kõlab minu jaoks veidi igavalt.

      „Jajah, seda ma ütlesingi,“ rääkis ta telefoni. „Jep! Tundub piirduvat selle serveriga… Just, kõik nende ressursid on seal peal.“

      Ta naeratas mulle ja pööritas silmi, nagu tahaks öelda Oh neid kutte! inimeste kohta, kellega ta parajasti rääkis.

      Naeratasin vastu ja pööritasin samuti silmi, nagu tahaks öelda: Jajah, ma tean täpselt, mida sa mõtled!

      Mul polnud aimugi, kellega ta rääkis.

      Kui ta oli lõpetanud, pani ta mulle käe õlgadele ja embas mind kergelt. „Vabandust, juntsu! Kriis on nüüd lahendatud.“

      Läksin tema järel restorani ja me istusime roosast vinüülist boksi, mille me alati valisime. Tuli ettekandja. „Kas soovite oma tavapärast?“ küsis ta. Olime üle aasta siin laupäeviti einestamas käinud, ta teadis meie tellimust peast: wontoni-supp (mulle), kuum hapu supp (issile), meekana riisiga (mulle), sealiha mu shu (issile), Shirley Temple’i lastekokteil (mulle), Rolling Rocki õlu (issile).

      Noogutan ja issi noogutab ka. Siis pöördub ta minu poole. „Mis sa siis arvad oma esimestest koolipäevadest?“

      Selleks ajaks olin saanud kaheteistkümneaastaseks ja alustanud keskkooli teist klassi. Teadsin täiskasvanute kohta üht-teist. Ja üks, mida ma teadsin, oli see: täiskasvanud on nagu kõik ülejäänud – tegelikult nad ei taha, et sa ütleks, mida mõtled.

      Kord, kui issi oli minult küsinud, millest ma mõtlen, rääkisin talle Vaikse ookeani suurest prügikeerisest, mis on nagu plastprügihautis ja seda keerutatakse ringi otse Vaikse ookeani keskel. Ütlesin talle, et mõne arust on prügikeeris kaks korda suurem kui Texase osariik ja see on täis plasti, mida inimesed on visanud ookeanisse, ja see plast lämmatab koralle ja hulbib lainetes ja siis mureneb see tillukesteks tükkideks. Seejärel ajavad täiskasvanud linnud need plastkübemed toiduga segamini ja söödavad neid oma tibudele ja nende lapsed surevad nälga, kuigi pealtnäha on vanemad toitnud neid täpselt nii, nagu ette nähtud.

      Issi ohkas, kui ma talle seda rääkisin. Ilmselt tahtis ta, et ma räägiks talle hoopis kehalise kasvatuse tundidest.

      Issi küsimus rippus õhus. Mida ma arvasin esimestest koolipäevadest?

      Kahtlustasin, et issi eeldas seda, mida näivad tahtvat kõik: tühja juttu. Aga mina ei mõista tühja juttu. Ma isegi ei mõista, miks seda kutsutakse nii – tühi jutt –, kuigi see näib täitvat kogu ruumi.

      Kõige enam aga ei mõista ma seda, miks tühja juttu peetakse viisakamaks kui mitterääkimist. Nagu siis, kui inimesed plaksutavad pärast esitust. Kas olete kunagi kuulnud, et keegi ei plaksuta pärast mingit esitust? Inimesed plaksutavad iga kord, ükskõik, kas see oli hea või halb. Nad plaksutavad isegi siis, kui Eugene Fieldi kooliorkester andis oma iga-aastast kontserti, ja see juba näitab midagi. Kas poleks siis kergem ja vähem vaeva ja aega nõudev mitte plaksutada? Sest lõppkokkuvõttes teeb see täpselt sama välja.

      Lõppeks on mitterääkimine enam-vähem sama kui lobajutt. Eimiski. Pealegi, olen kindel, et niinimetatud tühja jutu tõttu on lõppenud rohkem sõprussuhteid kui vaikimise pärast.

      Mõne aja pärast proovis issi uuesti. „Kas on kedagi, kes sulle eriti meeldib? Õpetajad? Uued lapsed?“

      Mõtlesin selle peale. Enamjaolt oli seal rohkelt samu lapsi, keda teadsin varasematest aastatest: see ülivastik Dylan Parker ning räpakas ja alatasa käpardlik Justin Maloney. See uus tüdruk, Sarah Johnston, tundus olevat vist okei. Ja ma olin päris kindel, et mulle meeldis pr Turton, seitsmenda klassi reaalteaduste õpetaja. Kui astusime esimesel päeval uksest sisse, kandis ta Albert Einsteini parukat ja üritas selgitada, kuidas aeg kulgeb eri kiirustel, sõltuvalt sellest, kui kiiresti liigud sina. Mulle meeldis see, kuidas ta suutis jätta mulje, et maailm meie ümber, isegi tavaline argine värk, on tegelikult täitsa hämmastav. Ta oli juba rääkinud meile, et ühes inimkehas on 60 000 miili veresooni, sellest piisaks, et teha maakerale peale kaks ja pool ringi. Ta rääkis meile, et sipelgad magavad ainult kaheksa minutit päevas, kuid teod võivad magada kolm aastat. Peale selle ütles ta, et igaühe sees on vähemalt 20 miljardit William Shakespeare’ilt pärit aatomit. Vähemalt 20 miljardit, rõhutas ta ja näitas meile pisut keeruka rehkendusega, kuidas seda tõestada.