Aaron ja Rocco olid lahkunud, avasin vihiku ja hakkasin kirjutama:
– Maailmas on 7 miljardit inimest.
– Igal aastal saavad nad 150 miljonit korda meduusidelt kõrvetada.
– Seitse miljardit jagatud 150 miljoniga on 46,6.
– Seega, üks inimene 46,6-st on saanud meduusilt kõrvetada.
– Muidugi ei ole olemas 0,6 inimest, nii et tegelikult: iga 46 või 47 inimese kohta saab üks isik meduusilt kõrvetada.
– Õigupoolest tunnen ma märksa rohkem inimesi.
– Niisiis on üsna suur tõenäosus, et ma tunnen vähemalt üht, kes on saanud meduusilt kõrvetada.
– Keegi pole mulle öelnud, et on saanud meduusilt kõrvetada.
– Seega on tõenäoline, et isik, kes on saanud meduusilt kõrvetada, ei ole seda mulle öelnud.
– Võib-olla ta ei ole seda rääkinud seepärast, et tal ei ole olnud võimalust öelda.
– Võib-olla ta ei ole seda öelnud seepärast, et on surnud.
– Võib-olla on ta surma saanud meduusi kõrvetuse pärast.
Panin pliiatsi ära ja istusin tükk aega paigal. Kuulsin, kuidas ema alumisel korrusel mu nime hüüab, aga mõtlesin parajasti liiga pingsalt vastuse peale.
Äkki emme eksis. Äkki asjad ei juhtu lihtsalt, nagu ta oli üritanud mulle öelda. Äkki pole asjad tegelikult nii juhuslikud, kui kõik paistsid olevat valmis arvama.
Asjad minu ja Franny vahel olid lõppenud halvimal moel. Oleks ma seda teadnud, oleksin palunud vabandust selle eest, mis oli juhtunud. Oleksin vähemalt jätnud hüvasti. Aga inimene ei tee alati vahet uue alguse ja igavikulise lõpu vahel. Nüüd oli liiga hilja seda parandada.
Aga äkki saan ma siiski midagi teha. Äkki saan tõestada, et Franny loos oli pesueht pahalane. Pahalane, kes oli minust hullem.
Võtsin taas pliiatsi ja kirjutasin:
HÜPOTEES: Kõige Hullema Asja põhjustas Irukandji meduusi kõrvetus.
Just siis lendas mu toa uks lahti. Emme seisis lävel, näol väga vihane ilme.
„Zu,“ ütles ta. Tema hääl oli terav. „Tule nüüd!“
Sulgesin vihiku. Ja nii olimegi teel arsti juurde, kellega saan rääkida, kuigi igaüks, kes mind tundis, oleks teadnud, et ma ei kavatsenud midagi öelda.
Taust
Taust annab konteksti teie teadusretkele. Mida me oleme juba teada saanud? Mida me veel ei tea? Miks on see tähtis?
Pr Turton
varane elu
Võiksin sulle meduusidest palju rääkida. Esiteks tahaks öelda seda: nad on vanemad kui dinosaurused, vanemad kui putukad, vanemad kui puud või lilled või sõnajalad või seened või seemned. Nad on vähemalt 600 miljonit aastat vanad, tõenäoliselt vanemad kui ükski elusolend, keda oled oma silmaga näinud või oma meeltega ette kujutanud.
Sellest ajast peale, kui meduusid lavale ilmusid, on toimunud viis massilist väljasuremist. Neist ühe, suure hävingu tõttu hukkus maakeral kümnest liigist üheksa. Kujuta ette! Justkui läheks loomaaeda ja avastaks, et peaaegu kõik loomad on haihtunud. Võib-olla on tühjad kõik puurid peale käputäie lindude, paari väikese närilise, üksikute karpide ja tigude. Kõik ülejäänud on lihtsalt läinud, vuh, puurid igaveseks elutud.
Aga asi on selles: kogu see kärvamine, kõik need väljasuremised… ei teinud meduusidele mingit häda.
Kui saaksid ehitada silla siit, kus me praegu oleme – paabulindude ja kaelkirjakute, monarhliblikate ja üksteist raamidesse suruvate inimeste ajastust –, tagasi sinna, mida enamik meist peab elu enda alguseks, oleks selleks sillaks meduusid.
Meduusid eraldavad selle maailma, mis oli, sellest, mis on.
Üks arvutus: kui kogu aeg, mis on möödunud meduuside tekkest, suruda üheksainsaks kaheksakümneaastaseks elueaks, kolmeks miljardiks südamelöögiks, tuleks inimesed lavale alles selle isiku viimase kümne elupäeva jooksul – umbes viimase miljoni südamelöögi ajaks. Meduusid oleks kogenud kõike muud: sündi, imikuiga, lapsepõlve. Meie, inimesed, ilmuks alles selleks, et näha pealt neid viimaseid, õhku ahmivaid hingetõmbeid.
Ja kui see on tõsi, mida nad ütlevad, kui on tõsi, et just praegu on käimas kuues massiline väljasuremine, kui maailm sureb meie ümber sedaviisi, mida ma ei suuda ettegi kujutada, siis vahest on see ka meie ja kõigi meie teadaolevate asjade lõpp.
Ja see on väga hirmuäratav mõte, mida mõlgutada.
Aga peamine, mida teada, on see: kogu selle aja, juba enne kõiki neid väljasuremisi, alates elu algetest kuni nüüdse minutini, on meduusid olnud olemas, pulseerinud üle ookeanide ja tagasi.
Meduusid on ellujääjad. Nad on elanud üle kõik, mis on eales juhtunud teistega.
kuidas omada sõpra
Oleme õues, on suvi. Su ema lubab meil olla kauem üleval kui tavaliselt – kauem, ütleb ta, kui seitsmeaastased tohiksid olla. Alustasime õhtut minu majas. Kavatsesime seal koos ööbida – see oleks esimene kord, kui sa magad oma kodust eemal. Aga lõunasöögi järel sa muutsid meelt ja nutsid ja minu emme helistas sinu emmele ja su emme korjas meid peale.
Nüüd magame hoopis sinu majas.
Jookseme muudkui ringiratast. Taevas meie kohal tõmbub hämaraks ja tumedad kogud vuhisevad õhus üle meie. Olen päris kindel, et need on nahkhiired. Ütlen seda sulle ja sa kiljud. Jookseme kiiremini.
Ma tean nahkhiirtest üht-teist. Tean, et nahkhiired on ainsad imetajad, kes lendavad, sest ma olen seda kunagi raamatust lugenud.
Olen nüüd tubli lugeja ja vahel räägin sulle asjadest, mida ma olen lugenud, ja sina palud, et ma räägiks veel. Nagu näiteks siis, kui ma ütlesin sulle, et küülikute hambad ei lõpeta iial kasvamist, ja sina tahtsid, et ma räägiks veel kõike, mida ma küülikutest tean: et nad ei saa oksendada ja et nad söövad omaenda kakat ja et pikimad küülikukõrvad, mida iial nähtud, olid kolmkümmend üks tolli.
Minu vanematel on sõna selle kohta, mida ma teen – pidevjutt, nagu oleks see üks sõna –, ja nad selgitavad mulle, et tähtis on lasta ka teistel rääkida. Esita inimestele küsimusi, tavatseb emme alati öelda. See pole vestlus, kui sa pidevjutustad. Ja ma üritan seda meelde jätta, esitada inimestele küsimusi.
Aga sulle meeldib, kui ma sulle räägin. Sina ei vaja, et ma esitaks sulle küsimusi. Sa pole kunagi kutsunud seda, mida ma teen, pidevjutuks.
Me ajame käed laiali nagu tiivad ja kui langeme tagasi murule, hingeldame kõvasti ja naerame ja maailm pöörleb meie ümber otsekui vurrkann.
Fluffernutter, sinu koer, vahib pealt. Ta on alles kutsikas, väike valge karvapall. Kui me jookseme, klähvib ta kaasa ja liputab saba, mis on tegelikult ainult könt, sest keegi lõikas selle maha, kui ta oli sündinud. Fluffernutter on rihmapidi seotud maasse torgatud kepi külge, tal poleks üldse palju vaja, et tirida pulk välja ja tulla meile joostes järele, aga ta ei tee seda. Ta arvab, et on tugevamini köidikus kui tegelikult.
Ja tead mis? Mind ei huvita, et me pole minu majas, nagu me olime plaaninud, ja mind ei huvita, et sa kasutad öösel ikka veel titatassi, kuigi käime peaaegu teises klassis. Mind ei huvita, et sa nutad vahepeal, kuna tunned puudust oma issist, keda sa isegi ei mäleta. Mind ei huvita, et sa kirjutad vahel N-tähe tagurpidi ja et vahel loed sa välja „look“, kuigi on „kool“, ja sellepärast pead sa tänavu suvel minema suvekooli. Mind ei huvita, et su põsed ja kael ja kõrvad on erkroosad, kui sul palutakse klassis ette lugeda või et sul on vahel raske mõelda välja ideed mõne loo tarbeks. Mul