p-pagana ebamugav välja.“
„Ja ongi.“ Kiskusin süngelt oma suitsu. „Hea küll. Mu nimi on Charlie St Clair, no tegelikult Charlotte, ja ma tulin just New Yorgist …“ Mida mu ema küll praegu mõtleks? Ta on ilmselt tige, raevutseb ja on valmis mult skalpi võtma. „Mu isa on ameeriklane, aga ema prantslanna. Enne sõda veetsime suvesid Prantsusmaal koos mu täditütardega. Nad elasid Pariisis ja neil oli Roueni lähedal suvemaja.“
„Su lapsepõlv on nagu Degas’ piknik.“ Eve rüüpas lonksu viskit. „Räägi midagi h-huvitavamat või ma hakkan palju kiiremini jooma.“
See oligi nagu Degas’ pilt. Ma võisin silmad kinni panna ja näha ähmaselt pikka suvepuhkust: kitsad kõverad tänavad ja vanad Le Figaro numbrid vanas suures suvemajas, kus oli koli täis pööning, kulunud diivanid ja rohelus, millest läbi tungiv päike pani särama tolmukorra.
„Mu täditütar, Rose Fournier …“ Tundsin, kuidas mul pisarad silma tõusevad. „Ta on küll mu täditütar, aga oli mulle nagu vanem õde. Minust kaks aastat vanem, aga ta ei pidanud mind kunagi liiga väikeseks. Me jagasime kõike ja rääkisime kõigest.“
Kaks väikest rohuplekkidega suvekleitides tüdrukut, kes mängisid kulli, ronisid puude otsa ja pidasid sõda kummagi vanema venna vastu. Siis kaks suuremaks sirgunud tüdrukut, tärkava rinnaga Rose ja mina ikka veel marraskil põlvedega ja kiitsakas, mõlemal peas šansooniplaatide lood ja südames naerukihinal jagatud armastus Errol Flynni vastu. Vapper Rose, kel olid peas igasugu veidrad plaanid, ja mina tema andunud vari, keda ta kaitses kui lõvi, kui mõni ta temp mulle pahanduse kaela tõi. Ma kuulsin ta häält, nagu oleks ta äkki siinsamas toas: „Charlie, peida end mu tuppa ja ma õmblen su kleidi kinni, enne kui su ema auku märkab. Ma poleks pidanud sind sinna kividele ronima kutsuma …“
„Palun jäta nutt,“ ütles Eve Gardiner. „Ma ei kannata nutvaid naisi.“
„Ma ka mitte.“ Ma polnud mitu nädalat nutnud, olin olnud nii tuim, aga nüüd läksid mu silmad vesiseks. „Viimati nägin ma Rose’i 1939. aasta suvel. Kõik olid mures Saksamaa pärast, noh, peale meie. Rose oli kolmteist ja mina üksteist ja me tahtsime lihtsalt igal õhtul kinno hiilida, mis näis meile palju tähtsam kui kõik, mis juhtus Saksamaal. Poolasse tungiti kohe pärast mu Ameerikasse naasmist. Mu vanemad tahtsid, et ka Rose’i perekond Ameerikasse tuleks, aga nad kõhklesid … Rose’i ema oli veendunud, et ta tütar on merereisiks liiga habras. Enne kui nad otsusele jõudsid, oli Prantsusmaa anastatud.“
Eve võttis veel lonksu viskit, raskete laugudega silmad ei pilkunud. Ma tõmbasin veel ühe rahustava mahvi suitsu.
„Ma sain kirju,“ ütlesin ma. „Rose’i isa oli tähtis mees, tööstur … tal oli sidemeid, nii et nende perekond sai aeg-ajalt muu maailmaga sidet pidada. Rose tundus rõõmsameelne. Muudkui rääkis, millal me jälle teineteist näeme. Aga meile olid uudised teada, igaüks teadis, mis seal toimub: haakristid Pariisis, inimesi viidi veoautodega minema ega nähtud enam kunagi. Ma kirjutasin talle ja palusin teada anda, kas nendega on ikka kõik korras, ja ta kirjutas alati, et on, aga …“ 1943. aasta suvel vahetasime fotosid, sest oli juba möödunud nii palju aega, sestpeale kui olime teineteist näinud … Rose oli seitseteist ja väga ilus, nina püsti, naeratas ta kaamerasse. Mul oli praegugi käekotis ta foto, kulunud ja äärtest räbal.
„Rose’i viimane kiri oli poisist, kellega ta salaja kohtamas käis. Ta kirjutas, et see oli nii põnev.“ Ma ohkasin katkendlikult. „See oli 1943. aasta algul. Pärast seda pole ma Rose’ist midagi kuulnud, mitte kelleltki nende peres.“
Eve jälgis mind, laastatud nägu kui mask. Ma ei osanud öelda, kas tal oli minust kahju, kas ta põlgas mind või oli tal ükskõik.
Mu sigaret oli peaaegu otsas. Tõmbasin viimase sügava mahvi ja kustutasin suitsu alustassi, mis ajas juba niigi tuhka üle ääre. „Ma teadsin, et see Rose’i vaikimine ei tähenda midagi. Sõjaaja post oli kohutav. Pidime lihtsalt ootama, et sõda läbi saaks ja kirjad hakkaksid uuesti tulema. Aga sõda sai läbi ja … ei midagi.“
Vaikus. Mulle tundus seda kõike öelda raskem, kui olin arvanud. „Me esitasime arupärimisi. See võttis lõputult aega, aga mõni vastus ikka tuli. Mu prantsuse onu oli 1944. aastal surnud, maha lastud, kui ta mu tädile mustalt turult rohtusid hankida püüdis. Rose’i kaks venda olid surma saanud 1943. aasta pommirünnakus. Tädi oli elus … Ema tahtis, et ta tuleks meie juurde elama, aga ta ei tulnud, vaid sulgus oma majja Roueni lähedal. Aga Rose …“
Ma neelatasin. Rose kõndimas mu ees puude rohelises varjus. Rose prantsuse keeles vandumas ja tirimas kammi läbi sassis juuste. Rose Provence’i kohvikus mu elu kõige õnnelikumal päeval …
„Rose oli haihtunud. Ta jättis oma pere maha 1943. aastal. Ma ei teagi, miks. Pärast seda ei saanud keegi midagi teada. Isa saatis ikka järelepärimisi, aga Rose’i jäljed kadusid pärast 1944. aasta kevadet. Ei midagi.“
„Sellest sõjast jäi palju teadmata,“ ütles Eve, ja mind üllatas ta kare hääl, pärast seda, kui olin ise nii kaua rääkinud. „Palju inimesi jäi kadunuks. Ega sa ei arva ju, et ta elus on? Selle neetud sõja lõpust on k-kaks aastat möödas.“
Ma kiristasin hambaid. Mu vanemad olid ammugi teinud järelduse, et Rose on surnud, kadunud sõjakaosesse, ja nähtavasti oli neil õigus, aga … „Me ei tea seda kindlalt.“
Eve pööritas silmi. „Ära ütle mulle, et sa oleksid t-tundnud, kui ta suri.“
„Te ei pea mind uskuma. Lihtsalt aidake mind.“
„Miks? Mida põrgut sel kõigel m-minuga pistmist on?“
„Sest mu isa viimane arupärimine läks Londonisse, et uurida, kas Rose on Prantsusmaalt siia emigreerunud. Siin oli üks büroo, mis tegeles pagulastega.“ Ma hingasin sügavalt sisse. „Te töötasite seal.“
„1945. ja 1946. aastal.“ Eve kallas lillelisse tassi veel viskit. „Möödunud jõulude ajal lasti mind lahti.“
„Miks?“
„Võibolla sellepärast, et ma tulin purjakil olekus tööle. Võibolla sellepärast, et ma ütlesin oma ülemusele, et ta on vana tige vitt.“
Tõmbusin tahtmatult ta kõnepruugist eemale. Ma polnud kunagi kuulnud kedagi Eve Gardineri moodi vandumas, eriti naisterahvast.
„Nii et …“ Ta loksutas tassis viskit. „Nähtavasti pidi su täditütre toimik mu laualt läbi käima. Ma ei m-mäleta seda. Nagu ma ütlesin, olin ma õige sageli töö juures jokkis.“
Ma polnud kunagi näinud üht naisterahvast niimoodi joomas. Mu ema meelisjook oli šerri, kõige rohkem kaks klaasitäit. Eve kummutas lahjendamata viskit kurgust alla nagu vett ja ta keel hakkas pehmeks minema. Võibolla oli ta mõnetine kogelus ikkagi joogist tingitud.
„Ma sain Rose’i kohta käiva raporti koopia,“ ütlesin ma meeleheitlikult, enne kui naine minust enam aru poleks saanud, olgu siis ükskõiksusest või viskist. „Sellel oli teie allkiri. Sealt ma saingi teie nime. Ma helistasin ja teesklesin, et olen teie õetütar Ameerikast. Nad andsid mulle teie aadressi. Ma pidin teile kirjutama, aga …“ Umbes siis tekkis mu kõhtu Väike Probleem. „Kas te olete kindel, et midagi muud Rose’i kohta teada ei saadud? Võis ju olla, et …“
„Kuule, tüdruk, ma ei saa sind aidata.“
„… kasvõi midagi! Ta oli 1943. aastaks Pariisist läinud, järgmisel kevadel läks ta Limogesi. Seda saime teada ta ema käest …“
„Ma ütlesin, ma ei saa sind aidata.“
„Te peate!“ Tõusin jalule, aga ei mäleta, et ma püsti seisin. Meeleheide kasvas mu sees nagu kõva kamakas, see oli palju kõvem kui mu lapse tunnetamatu vari. „Te peate mind aitama! Ma ei lähe siit ilma teie abita minema!“ Ma polnud kunagi elus täiskasvanud inimese peale karjunud, aga nüüd karjusin. „Rose Fournier, ta oli Limogesis, seitseteist aastat vana …“
Ka minust palju pikem Eve oli püsti tõusnud ja ta torkas ühe oma jubeda sõrme mu ribidesse. „Ära kisa