abiellumiseni. Ilus tüdruk, aga kipub märkamatuks jääma. Kas häbelikkusest?“
Kass tuli lahtisest uksest sisse ja tegi küsivalt näu. Eve kutsus ta oma sülle. „Kapten Cameron,“ ütles ta kuueteistaastase tütarlapse naeratusega ja kõditas kassi kurgu alt, „kas te püüate mind võrgutada?“
Tal läks korda kaptenit jahmatada. Mees ajas selja sirgu ja punastas kohmetult. „Miss … mul ei tuleks pähegi …“
„Mida te siin siis teete?“ küsis neiu otse.
„Ma olen siin, et anda teile hinnang.“ Ta tõstis ühe jala teise peale ja sai tagasi oma aupaklikkuse. „Olen teid mitu nädalat jälginud, sestpeale, kui ma esimest korda sõbra kontorisse tulin ja teesklesin, et ei oska prantsuse keelt. Kas ma võin rääkida avameelselt?“
„Kas me pole praeguseni avameelselt rääkinud?“
„Ma ei arva, et te üldse kunagi avameelselt räägite, miss Gardiner. Olen kuulnud, kuidas te kontoripreilidele vabandusi pomisete, et saada minema kontorist, mida peate väga igavaks. Ma kuulsin ka seda, kuidas te avalikult valetasite, kui täna hommikul hiljaks jäite. Midagi taksojuhist, kes pidas teid oma tähelepanuavaldustega kinni. Te pole kunagi ähmi täis, räägite külmalt ja rahulikult, aga teesklesite sellegipoolest suurepäraselt, et olete ähmi täis. Te ei jäänud hiljaks külgeajava taksojuhi pärast, vaid vaatasite hoopis oma kümme minutit tööle värbamise plakatit kontori ukse ees. Ma võtsin aknast välja vaadates aega.“
Nüüd oli Eve’i kord tagasi tõmbuda ja punastada. Ta oli plakatit vaadanud, sellel olid jässakad sõdurpoisid, sõdurlikud ja ühtemoodi, ja nende keskel oli tühi koht. Rivis on koht ka SINU jaoks! karjus pealkiri pildi kohal. KAS SA TÄIDAD SELLE? Ja Eve seisis seal kibestunult, mõeldes, et ei täida. Sest väikeses kirjas meesterivi all olid sõnad: Koht ootab füüsiliselt tervet meest! Nii et Eve seda täita ei saanud, kuigi ta oli kakskümmend kaks ja füüsiliselt terve.
Kass tema süles hakkas protestima, tundes, kuidas neiu sõrm ta kasuka sees pingule tõmbub.
„Nii et, miss Gardiner,“ ütles kapten Cameron, „kas ma saan teilt avameelse vastuse, kui midagi küsin?“
Ärge olge nii kindel, mõtles Eve. Ta valetas ja hiilis vastustest mööda sama lihtsalt, kui ta hingas. Seda oli ta teinud kogu elu. Valetanud, valetanud ja valetanud, nägu kui karikakraõis. Eve ei mäletanud, millal ta oli viimati kellegagi päris avameelne olnud. Valetada oli lihtsam kui taluda ränka ja keerulist tõtt.
„Ma olen kolmkümmend kaks,“ ütles kapten. Ta nägi välja vanem, näos kortsud ja väsimus. „Liiga vana, et selles sõjas kaasa lüüa. Mul on teistmoodi amet. Meie õhku ründavad Saksa tsepeliinid, miss Gardiner, meie vetes on Saksa allveelaevad. Me oleme kogu aeg rünnaku all.“
Eve noogutas raevukalt. Kaks nädalat tagasi lasti põhja Lusitania ja tema kaasüürnikud olid mitu päeva silmi pühkinud. Eve neelas raevukalt ajalehesõnumeid, silmad kuivad.
„Et selliseid rünnakuid enam ei tuleks, on meil vaja inimesi,“ jätkas kapten Cameron. „Minu töö on leida teatud oskustega inimesi, näiteks prantsuse ja saksa keele oskajaid. Valetamisoskust. Välist süütust. Seesmist julgust. Ma pean nad leidma ja tööle panema, et nad uuriksid välja, mis plaanid sakslastel meiega on. Mulle näib, et teil on potentsiaali, miss Gardiner. Nii et ma küsin: kas te tahate seista Inglismaa eest?“
Küsimus tabas Eve’i nagu haamrilöök. Ta hingas judinal välja, pani kassi sülest maha ja vastas ilma mõtlemata: „Jah.“ Mida iganes ka ei tähendanud seista Inglismaa eest, oli ta vastus jah.
„Mispärast?“
Ta hakkas kokku panema äraleierdatud lauset vastikute fritsude kohta, selle kohta, et ta tahaks ka anda oma panuse kaevikutes võitlevate poiste eest. Kapten lasi ta vale aegapidi kõrvust mööda. „Tahan tõestada, et ma seda suudan, kõigile, kes on pidanud mind poolearuliseks või nõrgaks, sest ma ei saa ladusalt rääkida. Ma tahan v-v-v … Ma tahan v-v-v …“
Ta rippus selle sõna otsas nii tugevalt, et ta põsed hakkasid punetama, aga kapten ei kiirustanud ta lauset lõpetama, nagu tegi enamik inimesi, kes ajasid ta raevu. Ta istus vaikselt, kuni Eve lõi rusikaga vastu põlve ja sai sõna suust välja. Ta sülitas selle välja läbi kokkusurutud hammaste, nii et kass ehmunult toast jalga lasi.
„Ma tahan võidelda.“
„Tõesti?“
„Jah.“ Kolm avameelset vastust üksteise järel, Eve’i puhul oli see enneolematu. Ta istus mehe mõtliku pilgu all ja värises, pisarad silmis.
„Niisiis, ma küsin neljandat korda ja viiendat korda ei tule. Kas te räägite saksa keelt?“
„Wie ein Einheimischer.“ Nagu sakslaseks sündinu.
„Suurepärane.“ Kapten Cecil Aylmer Cameron tõusis püsti. „Evelyn Gardiner, kas te tahaksite teenida kuningat spiooni rollis?“
3.peatükkCHARLIE
Mai 1947
Ma nägin ebamääraseid unenägusid püstoliga tabatud viskiklaasidest, blondidest tüdrukutest, kes kadusid autode taha, ja häälest, mis sosistas „Le Léthé.“ Ja siis oli veel mehe hääl, kes küsis: „Kes sa oled, tüdruk?“
Kiskusin oma kummised silmalaud oigega lahti. Ma olin uinunud võõrastetoa katkisel vanal diivanil, julgemata majas kolada ja voodit otsida, kui üks hull naine enda Lugeri püstoliga kuskil siinsamas ringi luusib. Võtsin oma puhvis reisikostüümi haagid lahti, tõmbasin peale kulunud villase pleedi ja jäin kombinee väel magama. Nüüd aga oli nähtavasti käes hommik. Päikesekiirte kimp tungis läbi raskete kardinate vahele jäänud prao ja keegi vahtis mind ukse juurest: üks tumeda peaga, kulunud pintsakus mees, kes toetus küünarnukiga uksepiidale.
„Kes te olete?“ küsisin ikka veel unesegaselt.
„Mina küsisin enne.“ Ta hääl oli sügav ja selle vokaalides oli midagi šotipärast. „Gardineril pole minu arust kunagi külalisi käinud.“
„Ega ta juba üleval ei ole?“ Ma heitsin palavikulise pilgu ta selja taha. „Ta ähvardas mind maha lasta, kui ma olen tema ärgates ikka veel siin …“
„Täitsa tema moodi,“ tõdes šotlane.
Tahtsin hakata oma riideid otsima, aga ma ei kavatsenud võõra mehe ees kombinee väel olla. „Ma pean siit minema saama …“
Ja kuhu sa lähed? sosistas Rose ja mõte temast pani mu peas vere taguma. Mul polnud aimugi, kuhu siit minna; mul polnud ju muud kui Eve’i nimega paberitükk. Kuhu veel? Mu silmad kipitasid.
„Ärge kiirustage,“ ütles šotlane. „Gardiner oli eile õhtul täiesti täis, nii et ta ei mäleta tõenäoliselt midagi.“ Ta pööras ringi ja võttis kuue seljast. „Ma teen teed.“
„Kes teie olete?“ hakkasin ma küsima, aga uks langes kinni. Hetke kõhelnud, heitsin pleedi kõrvale, külm paljaid käsivarsi näpistamas. Vaatasin oma kortsus hunnikus reisikostüümi ja kirtsutasin nina. Mul oli kohvris veel üks kleit, aga see oli täpselt sama kahar, keskelt krousitud ja ebamugav. Nii ajasin ma selga vana kampsuni ja kantud tunked, mida mu ema vihkas, ja paterdasin paljajalu kööki otsima. Ma polnud kakskümmend neli tundi söönud ja mu kõhukorin käis üle kõige, isegi üle mu hirmu Eve’i püstoli ees.
Köök oli üllatavalt puhas ja valge. Teekann oli tulel ja laud kaetud. Šotlane oli oma vana pintsaku toolile visanud ja seisis mu ees kulunud vesti väel. „Kes te olete?“ küsisin ma, suutmata uudishimu talitseda.
„Finn Kilgore.“ Ta võttis kapist panni. „Gardineri koduabiline. Võtke teed.“
Imelik, et ta hüüdis perenaist Gardineriks, nagu oleks too mees. „Koduabiline?“ imestasin mina, võttes kraanikausi kõrvalt ärataotud servaga kruusi. Peale köögi ei paistnud mujal ruumides majapidamistöid tehtud olevat.
Ta soris külmikus ja võttis sealt mune, peekonit, seeni