ja mu vanemad uskusid, et ta on võimeline kuud taevast alla tooma. Ja siis oli ta surnud ja umbes samal ajal hakkas Rose mu mälust jälle esile astuma. Iga väike tüdruk, kes mööda jooksis, muutus Rose’iks kas kuue-, kaheksa- või isegi üheteistkümneaastaselt, iga blondiin, kes kõndis mu ees läbi ülikoolilinnaku, võttis vanemaealise Rose’i kuju, kes oli pikaks kasvanud ja just hakanud omandama naiselikke vorme … Tosin korda päevas hakkas mu süda põksuma ja seisatas, kui mälu mulle selliseid trikke mängis.
„Ma tean, et see on tõenäoliselt lootusetu.“ Vaatasin Eve’ile otsa, soovides, et ta mõistaks. „Ma tean, et mu täditütar on ilmselt … Ma tean, mis sellega võib olla. Uskuge mind, ma oskan kõike viimse kümnendikuni paika panna. Aga ma pean proovima, ma pean käima lõpuni läbi iga raja, kui kitsuke see ka poleks. Kui on isegi pisuke võimalus, et ta kusagil olemas on …“
Mu hääl katkes jälle, enne kui ma lause lõpetasin. Olin kaotanud sõjas venna. Kui oli pisimgi võimalus, et võin Rose’i unustusest tagasi saada, pidin püüdma seda teha.
„Aidake mind,“ kordasin ma Eve’ile. „Kui mina teda ei otsi, ei tee seda keegi.“
Eve hingas aeglaselt välja. „Kui ta töötas restoranis Le Léthé, kus see oli?“
„Limoges’is.“
„Mmm. Ja selle omanik oli?“
„Mingi monsieur René. Ma helistasin veel mõnda kohta, aga kusagil ei leitud ta perekonnanime.“
Eve tõmbas huuled kriipsuks. Mõne hetke vaatas ta tühjusse, painutades kinni-lahti oma hirmsaid sõrmi. Lõpuks vaatas ta mulle otsa, silmad läbitungimatud kui klaas. „Ma vist siiski saan sind aidata.“
Eve’i telefonikõne ei läinud vist hästi. Ma kuulsin sellest küll vaid poolt, kui ta telefonitorusse karjus, kõndides kõledas esikus edasi-tagasi, sigaretiots siia-sinna liikumas nagu vihase kassi saba, aga isegi sellest poolest kõnelusest oli küll, et sisust aru saada. „Mul on ükskõik, mis maksab kõne Prantsusmaale, sa laua taga köies sekretärilehm, anna mulle see kõne.“
„Kellele te püüate helistada?“ küsisin ma kolmandat korda, aga ta eiras mind nagu esimesel ja teiselgi korral, jätkates pragamist operaatoriga.
„Oh jätke see prouatamine, et see teile kurku kinni jääks, lihtsalt andke mulle major …“
Ma kuulsin teda ikka veel läbi uksetahveldise, kui majast välja lipsasin. Eilne hall rõskus oli kadunud, London oli ülle tõmmanud sinise taeva, kus ruttasid pilvekesed ja paistis päike. Panin käe varjuks päikese ette ja otsisin asja, mida olin oma arust märganud nurga peal läbi taksoakna: seal see oligi. Üks neid helepunaseid postkaste, mis on nii ikooniliselt inglispärased, et näevad lausa naeruväärsed välja. Läksin selle poole, kõht jälle keeramas. Olin Eve’i pool alla neelanud pisut kuiva saia, enne kui ta hakkas helistama salapärasele majorile, ja see oli mu Väikese Probleemi iivelduse vaigistanud, kuid nüüd piinas mind teistmoodi iiveldus. Pidin võtma oma telefonikõne, ja ma ei arvanud, et see on lihtsam kui Eve’i oma.
Õiendamine operaatoriga ja siis järgmine õiendamine Delfiini hotelliga Southamptonis, kellele ma edastasin oma nime. Ja siis „Charlotte? Hallo, hallo?“
Võtsin toru kõrva äärest ära ja vahtisin seda, olles äkki ärritunud. Ema ei võtnud kunagi telefoni vastu, kui just kedagi lähedal polnud, kes võinuks teda kuulda. Võinuks arvata, et kui ta lapseootel tütar ööseks Londonisse kaob, oleks ta pigem mures tema kui selle pärast, et mõnele hotelliteenijale head muljet jätta.
Telefonitoru prääksus edasi. Panin selle uuesti kõrva äärde. „Hallo, ema,“ ütlesin ma reipalt. „Mind pole ära röövitud ja ma pole ilmselgelt surnud. Olen Londonis ja täiesti terve.“
„Ma petite, oled sa hulluks läinud? Kaod niimoodi ära, tead, kui hirmunud ma olin!“ Väike nuuksatus ja pominal öeldud merci; ilmselt oli letitöötaja ulatanud talle taskuräti, et ta saaks silmi tupsutada. Kahtlesin väga, et ta ripsmetušš laiali on. See võis olla minust kiuslik, aga ma ei saanud sinna midagi parata. „Ütle mulle, kus sa oled, Charlotte. Kohe.“
„Ei ütle,“ vastasin ma, ja peale iivelduse kohus mul kõhus veel miski muu. „Anna andeks, aga ma ei ütle.“
„Ära ole arust ära, Charlotte. Sa pead koju tulema.“
„Ma tulen,“ ütlesin, „kui ma olen lõppude lõpuks välja selgitanud, mis juhtus Rose’iga.“
„Rose’iga? Miks sa ometi …“
„Helistan varsti jälle, ma luban.“ Ja ma panin toru hargile.
Finn Kilgore vaatas mulle otsa, kui ma Eve’i maja uksest uuesti sisse tulin ja taas kööki astusin. „Ulatage palun köögirätik, miss.“ Ta näitas lõuaga selle poole, pestes küünarnukist saati vees olles panni. See pani mind jälle teda vahtima. Mu isa arvas, et mustad kohvitassid said iseenesest puhtaks.
„Ta võttis nüüd teise kõne,“ ütles Finn, noogates köögirätikut vastu võttes esiku poole. „Ta püüdis mingit inglise ohvitseri Prantsusmaalt kätte saada, aga see oli puhkusel. Nüüd karjub ta seal mingi naise peale, aga ma ei tea, kes see on.“
Ma kõhklesin. „Härra Kilgore, te ütlesite, et te olete ka Eve’i autojuht. Kas te, kas te palun saaksite mind kuhugi viia? Ma ei tunne Londonit nii hästi, et jala minna, aga mul pole taksoraha.“
Arvasin, et ta hakkab vastu, pidades silmas, et ma pole talle rohkem tuttav kui mõni onu Sam, aga ta kehitas õlgu ja kuivatas käed. „Toon auto.“
Vaatasin oma vanu tunkesid ja kampsunit. „Ma pean teised riided panema.“
Kui olin riietunud, seisis Finn lahtisel uksel, toksides saapaninaga läve ja vaadates välja tänavale. Ta heitis pilgu üle oma saleda õla, kui mu kontsaklõbinat kuulis, ja seekord ei tõusnud mitte üks, vaid mõlemad ta mustad kulmud. Ma ei lasknud endal mõelda, et ta mind imetleb. Mul olid seljas mu ainsad kohvris olnud puhtad riided ja ma olin nendega nagu portselanist karjapiiga: lai valge seelik mitme alusseeliku peal, roosa, väikese looriga kübar, puhtad kindad ja liibuv roosa jakk, mis sobis iga kehakujuga, kui mul oleks olnud mingit erilist kehakuju. Ma tõstsin lõua püsti ja langetasin loori silmade ette. „Meil tuleb minna ühte rahvusvahelisse panka,“ ütlesin ma talle aadressi ulatades. „Aitäh.“
„Nii paljude alusseelikutega neiud autojuhte tavaliselt ei täna,“ ütles Finn, hoides ust lahti, nii et ma tema käe alt välja astusin. Isegi kontsadega ei pidanud ma kummarduma, et ta käe alt läbi pääseda.
Eve’i hääl kostis koridori lõpust, kui ma autoust kinni panin. „Sa kuradi nõme prantsuse lehm, ära püüagi toru ära panna …“
Ma kõhklesin, tahtes küsida, miks ta mind aitab. Eile oli ta olnud surmkindlalt selle vastu. Aga ma ei hakanud praegu üksikasju välja pinnima, kuigi tahtsin väga raputada ta kondiseid õlgu, kuni ta välja köhib, mida teab. Ma ei julgenud siiski teda pahandada, sest midagi ta ju teadis. Selles olin ma kindel. Niisiis jätsin Eve’i rahule ja läksin Finni järel välja. Auto oli mulle üllatus: tumesinine allalastava katusega, mis oli parajasti peal, auto ise oli üleni läikima löödud. „Ilus käula. Eve’i oma?“
„Minu.“
See ei sobinud ta ajamata habeme ja paigatud küünarnukkidega. „Mis mark see on, Bentley?“ Mu isal oli Ford, aga talle meeldisid inglise autod ja ta näitas neid mulle alati, kui Euroopas käisime.
„Lagonda LG6.“ Finn avas mulle ukse. „Hüpake sisse, miss.“
Ma naeratasin, kui ta istus rooli taha ja otsis käega käigukangi, mis oli poolest saadik mu seelikusaba all. Päris mõnus oli olla kesk võõraid inimesi, kes ei teadnud midagi mu räpasest lähiminevikust. Mulle meeldis inimestele silma vaadata ja väärida aupaklikku tiitlit miss. Kõik, mis ma olin näinud oma vanemate silmades viimastel nädalatel, oli lipakas, pettumuse tekitaja ja luuser.
Sa oled luuser, sosistas mu pahatahtlik sisehääl, ent lükkasin selle jõuga kõrvale.
London