kahega saab ta hakkama jah. Kõige muu jaoks olen palgal mina. Mina ajan ta asju. Toon ta posti. Sõidutan teda autoga. Natuke teen süüa. Aga ta ei luba mul mujal koristada kui köögis.“ Mees pani peekoniribad ükshaaval pannile. Ta oli pikka kasvu, sihvakas ning liikus vabalt ja sujuvalt. Võibolla 29 või 30 aastat vana, musta habemetüükaga ja sassis tumedate juustega, mis langesid kraele ja nõudsid juuksuritööd. „Mida te siin teete, miss?“
Ma kõhklesin. Mu ema oleks öelnud, et ühest meeskoduabilisest on ääretult ebasünnis esitada külalisele küsimusi. Aga mis külaline ma siin ikka olin, kui temal oli siin köögis palju rohkem õigust olla kui mul. „Charlie St Clair,“ ütlesin ma ja andsin talle teed rüübates lühendatud ülevaate sellest, kuidas ma Eve’i uksele (ja diivanile) sattusin. Jättes välja karjumise ja minule suunatud püstolitoru. Mitte esimest korda ei küsinud ma endalt, miks oli mu elu kõigest kahekümne nelja tunni jooksul nii põhjalikult pea peale pöördunud.
Sest sa jälitasid üht vaimu Southamptonist siia, sosistas Rose. Sest sa oled veidike hull.
Ei ole hull, tulistasin ma vastu. Ma tahan sind päästa. See ei tee mind hulluks.
Sa tahad kõiki päästa, mu armas Charlie. Mind, Jamesi, iga hulkuvat koera, keda lastena tänaval nägime …
James. Ma võpatasin ja mu südametunnistuse vastik sisehääl sosistas: Tema päästmine sul vist küll ei õnnestunud?
Ma lõikasin selle mõtte läbi, enne kui mind tabas vältimatu süütunne, ja ootasin, et Eve’i abiline mind küsitleks, sest mu lugu oli väga imelik. Aga ta seisis vaikides panni ees, lisades sinna seeni ja ube. Ma polnud kunagi näinud meest süüa tegemas, mu isa ei määrinud endale võidki saia peale. See oli mu ema ja minu töö. Aga šotlane seisis seal ube segades ja pruunistas osavalt peekonit, laskmata end häirida sellest, et rasvapritsmed ta varrukatele langesid.
„Kui kaua te Eve’i juures olete töötanud, härra Kilgore?“
„Neli kuud.“ Ta hakkas poolikut leivapätsi viilutama.
„Aga enne seda?“
Ta nuga seisatas. „Kuninglik suurtükivägi. 63. tankitõrje rügement.“
„Ja siis Eve’i teenistusse, on see vast muutus.“ Mõtlesin, miks ta vait jäi. Võibolla oli tal piinlik, et oli natside vastu võitlemiselt tulnud koduabiliseks püstoliga vehkivale hullule. „Kuidas ta …“
Jätsin küsimuse pooleli, olemata kindel, mida ma küsida tahan. Kuidas ta tööandjana on? Kuidas ta selliseks on muutunud? „Kuidas ta käed viga on saanud?“ küsisin ma lõpuks.
„Ta pole mulle kunagi rääkinud.“ Ta lõi mune ükshaaval pannile. Mu kõht korises. „Aga ma võin üht-teist arvata.“
„Mida te arvaks?“
„Et tal on kõik sõrmelülid süstemaatiliselt katki löödud.“
Ma väristasin õlgu. „Mis sorti õnnetus see võis olla?“
Finn Kilgore vaatas mulle esimest korda silma. Tal olid tumedad silmad sirgete kulmude all, ühtaegu ainitiselt vaatavad ja eemalolevad. „Kes ütles, et see oli õnnetus?“
Ma panin oma (terved, viga saamata) sõrmed kruusi ümber. Tee tundus äkki külm.
„Inglise hommikusöök.“ Ta tõstis kuuma panni pliidilt ära ja pani selle viilutatud leiva kõrvale. „Mul on piibutamine pooleli, aga hakake teie sööma. Ainult jätke Gardinerile ka paras ports. Ta tuleb alla hullu peavaluga ja pannihommikusöök on Briti saartel parim pohmelliravim. Kui te kõik nahka pistate, laseb ta teid maha.“
Ta läks tagasi vaatamata toast minema. Võtsin taldriku ja läksin vesise suuga säriseva panni juurde. Aga kui ma vaatasin maitsvat peekonit ning ubade ja seentega munarooga, hakkas mul äkki kõhus keerama. Panin peopesa suule ja pöördusin kõrvale, enne kui oleksin Briti saarte parima pohmellirohu täis oksendanud.
Ma teadsin, millest see on, kuigi mul polnud seda varem olnud. Mu kõht oli ikka veel tühi, aga sees keeras nii kõvasti, et ma poleks isegi Eve’i Lugeri ees suutäitki süüa saanud. See oli hommikune iiveldus. Esimest korda oli mu Väike Probleem otsustanud endast teada anda.
Mu süda oli paha ja see polnud vaid keeravast kõhust. Ma ei suutnud hingata ja mu peopesad hakkasid higistama. Väike Probleem oli kolm kuud vana, aga ta polnud kunagi olnud midagi muud kui ähmane mõte, ma polnud teda tundnud, ei suutnud teda kujutleda ega temast mingit märki tabada. Ta oli lihtsalt asi, mis oli nagu rong mu ellu sisse sõitnud. Pärast seda kui mu vanemad teada said, oli ta lihtsalt üks X-iga ülesanne, mis tuli ära lahendada. Väike Probleem pluss Šveitsi reis võrdus nulli, nulli ja nulliga. Väga lihtne.
Aga nüüd tundus ta olevat palju rohkem kui Väike Probleem, ja üldsegi mitte lihtne.
„Mida ma küll teen?“ ütlesin vaikselt. Ma mõtlesin sellele üle tüki aja esimest korda. Mitte et mida ma peaks tegema Rose’i või mu vanemate või kooli tagasi mineku pärast … Vaid mida ma pidin tegema endaga?
Ma ei tea, kui kaua ma seal seisin, enne kui üks sapine hääl mu skulptuuripoosist välja tõi. „Ameerika invasioon on ikka veel kohal, nagu ma näen.“
Pöörasin ringi. Eve seisis ukseavas samas trükimustriga kleidis mis eile õhtul, hallinevad juuksed lahti ja kammimata, silmad punetavad. Ma võtsin end kokku, aga tõenäoliselt oli hr Kilgore’il õigus, et perenaisel on möödunud õhtu üksikasjad ununenud, sest ta tundis minu vastu vähem huvi kui oma meelekohtade masseerimise vastu.
„Mu peas käivad Ilmutusraamatu neli ratsanikku ringiratast,“ ütles ta, „ja mu suus on pissuaari maitse. Ütle, et šotlane on hommikusöögi valmis teinud.“
Ma tegin käega jaatava liigutuse, kõht ikka veel keeramas. „Siin see panni-ime on.“
„Jumal tänatud.“ Eve õngitses sahtlist kahvli ja hakkas otse panni pealt sööma. „Nii et sa nägid Finni. On mõnus poiss, eks? Kui ma poleks muldvana ja inetu, võtaks ma ta silmapilk endale.“
Astusin pliidist eemale. „Ma poleks pidanud siia tulema. Palun vabandust, et ma niimoodi sisse sadasin. Ma hakkan minema …“ Mida? Minna alandlikult tagasi ema juurde, olla ta raevuga silmitsi, sõita edasi arsti juurde? Mis mul teha oli? Tundsin, kuidas vatine tuimus mu jälle oma võimusse haarab. Tahtsin panna pea Rose’i õlale ja silmad kinni, tahtsin roomata vetsupoti juurde ja oma sisikonna välja oksendada. Mul oli nii paha ja ma olin nii abitu.
Eve pühkis leivatükiga munakollase pannilt kokku. „Istu, jänki.“
Sel karedal häälel oli autoriteeti, kogelusega või mitte. Ma istusin.
Ta pühkis sõrmed köögirätikusse puhtaks, pistis käe kleiditasku ja võttis sealt sigareti. Pani selle põlema ja tõmbas aeglaselt suitsu sisse. „Päeva esimene suits,“ ütles ta välja hingates. „See maitseb alati kõige parem. Võtab pohmelli peaaegu ära. Mis su täditütre n-nimi oligi?“
„Rose.“ Mu süda hakkas kõvasti lööma. „Rose Fournier. Ta …“
„Ütle mulle,“ katkestas mind Eve. „Sinusugustel tüdrukutel on rikkad emmed ja issid. Miks nad rohkem kisa ei tee, et see kadunud lambuke üles otsida?“
„Nad on püüdnud. Saatnud järelepärimisi.“ Kuigi ma olin oma vanemate peale vihane, teadsin, et nad olid teinud kõik mis võimalik. „Pärast seda, kui kaks aastat polnud mingit infot, järeldas isa, et Rose peab olema surnud.“
„Su isa näib olevat arukas mees.“
Oligi. Ja juristina, kes spetsialiseerus rahvusvahelisele õigusele, oli ta teadlik kanalitest ja vormidest, mille kaudu oma päringuid edastada. Ta oli teinud kõik, mis suutis, aga kui keegi polnud saanud Rose’ilt isegi telegrammi, koguni mitte mina, keda ta meie perekonnast kõige rohkem armastas, tegi isa loogilise järelduse, et ta on surnud. Ma olin püüdnud selle mõttega harjuda, püüdnud end selles veenda. Vähemalt kuni ajani kuue kuu eest.
„Mu vanem vend tuli Tarawast koju, üks jalg