Pildid sinust
ÜKS
Autos on vapsik. Isabelle kuuleb suminat ja tunneb tiivapuudutust põsel. Viinamarjasuurune elektrimootor põriseb ta paremast kõrvast mööda. Mida see niisuguse ilmaga väljas teeb? mõtleb naine. Vapsik sumiseb taas temast mööda ja Isabelle võpatab. Ta püüab putukat välja ajada, kuid see ründab nagu kamikaze auto tagaossa, navigeerides Isabelle’i kaamerate vahel. Mis on hullem, mõtleb naine, kas nõelamist oodata või nõel ise? Ta avab kõik aknad pärani.
Septembriudu hõljub üle läände suunduva maantee. Auto tuuleklaas tõmbub uduseks. Algul ta ei satu paanikasse. Ta on juba kakskümmend aastat autot juhtinud. Ta on hea, ettevaatlik juht ja praegu on see udupilv lihtsalt soovimatu üllatus. Ilm teeb trikke.
Ta paneb esituled põlema ja näeb, kuidas tuled muudavad kõik palju hullemaks, kuidas need peegeldavad udu. Ta püüab parktuledega, mis pole just palju paremad. Need lõikavad maanteele tema jaoks kitsa raja. Juba hakkab silmade taha moodustuma peavalu nagu kõva läikiv kümnesendine münt.
Isabelle pingutab silmi, et näha teed, kontrollib bensiinimõõdikut, mis näitab, et paak on pooltühi. Ta aeglustab käiku. Ta tahab edasi sõita, kuid võib juhtuda, et peab Connecticuti osariigis tegema mahasõidu ja täitma paagi.
Isabelle pühib akent. Ta näeb veel. Tagaistmel on raha, mille ta pangast välja võttis ja mis aitaks tal end sisse seada, kuni ta töö leiab. Kõik ta fotoaparaadid on ka siin ja üks väike riideid täis topitud kohver. Las Luke viskab ülejäänud minema. Viigu taaskasutuskeskusse või andku oma uuele sõbrannale.
Või oma uuele beebile.
Isabelle teab, et see on hullumeelne, aga praegusel hetkel on ta kõigeks võimeline. Ta võib ennast uuesti luua. Ta võib mineviku kustutada.
Vilksatab mööda roheline silt: LAHKUMINE CAPE CODIST, ja Isabelle hakkab kergemini hingama. Inimesed istuvad tundide kaupa liiklusummikutes, et siia jõuda. Nad tulevad Bostonist ja New Yorgist, et veeta kaks nädalat tillukeses suvemajas, ja paneerivad oma kehi rannaliiva ja päevituskreemiga ja imavad endasse rohkem päikest, kui on tervislik. Turistid korjavad rannast klaasitükke, nagu oleksid need teemandid, mitte limonaadipudelite killud, ja ehkki kõik ütlevad alati, kuidas tal veab, et ta elab siin, pole ta kunagi tahtnud muud kui ainult siit lahkuda. Iga kord, kui küllatulnud sõber valmistus lahkuma, pidi ta keelde hammustama, et mitte paluda neil ennast kaasa võtta.
See ei ole esimene kord, kui ta kodust põgeneb, kuid esimene kord oli pea terve eluiga tagasi, kui ta oli kuusteist, ja jumal teab, et see ei loe. Nüüd on tal veidi raha, elukutse ja New Yorgis tänu sõbratar Michelle’ile ropult odav ebaseaduslikult allüürile antav korter, mis on tema käsutuses nii kaua, kui ta tahab. Ta igatseb linnu, kus inimesed ei tekita sinus tunnet, et sul on midagi viga, sest sa elad seal aastaringselt.
Isabelle sikutab peenikest kaelaketti, lasuriitripatsit kuldketi otsas, mille Luke kinkis talle viimaseks sünnipäevaks, ja äkilises meeleheitehoos tõmbab ta keti ühe ropsuga kaelast. Ta viskab keti aknast välja ja udu neelab selle endasse. Ta sikutab sõrmest abielusõrmuse, mis on samuti Luke’i kingitus. See on lai kullast sõrmus, just nii lai, et selle sisse sai graveerida Isabelle’i nime, ning ta heidab selle teele. Ta vaatab tahavaatepeeglisse, mõeldes, kas Luke tuleb talle järele.
Ta vaatab silmi pilutades taevast. Võib-olla udu kerkib. Väljas on veel näha päikesekiiri, mis sööstavad läbi pilvepragude. Jumal jahmatab inimesi, et nad pööraksid talle tähelepanu. Ema ütles alati nii. See on märk.
Isabelle heidab uuesti pilgu taeva poole. Kui rääkida märkidest, siis võiks rääkida sellest, kuidas taevas nägi välja siis, kui Isabelle esimest korda Luke’i koju tõi. Isabelle oli viieteistkümnene ja Luke kahekümne viiene ning töötas kohalikus bensiinijaamas, mis Isabelle’i emale polnud kindlasti meele järele. Loomulikult tegi Luke’i vanus asja veel hullemaks. Isabelle oli ülepeakaela armunud, oli tunne, nagu oleks ta hulluks läinud. Ta ei suutnud hingata, kui oli mehe lähedal, ei suutnud süüa ega magada ja ta aju oleks kui elektrit täis olnud.
Luke oli see, kes puhastas Isabelle’i ema auto tuuleklaasi, nii et sinna ei jäänud ainsatki plekki, täitis paagi, kontrollis rehve ja amortisaatoreid. Isabelle teadis ta nime, kuna see oli punase niidiga mehe taskule tikitud. Mehel oli roheline kaelarätik, mille ta oli sidunud oma pikkadesse läikivatesse juustesse, ja ta keeras alati käised üles, et Isabelle näeks ta lihaseid. Kui ta Isabelle’ile naeratas, olid ta silmad sära täis. Ta vaatas tüdrukut, nagu oleks see kõige huvitavam asi, mida ta on näinud.
Sellal, kui ema bensiini eest maksis, rääkis Luke Isabelle’ile, et ta tahaks elada Cape Codis1, otse ookeani ääres, ja tal on raha selleks peaaegu koos. Ta küsis Isabelle’i telefoninumbrit ja kutsus ta kinno.
„Mitte mingil juhul,” ütles ema, kes oli tagasi tulnud. „Mu tütar on sinu jaoks liiga noor ja liiga tark ja ta läheb ülikooli, et kellekski saada.”
Pilku maanteel hoides avab Isabelle kindalaeka ja võtab sealt rahustust vajades välja Püha Christopheri medali, mille ema oli talle andnud. Ta paneb selle impulsiivselt ümber kaela. Nora, Isabelle’i ema, oleks rabatud, kui teaks, et Isabelle on selle alles hoidnud, et ta peab seda kalliks. Tollal oli tundunud, et kõik teed on ta ees lahti, ja loomulikult oli see enne, kui ta sai aru, et ta lootused on võimatud. „Turvalise reisi puhuks,” oli ema talle öelnud, pannes keti Isabelle’ile kaela, ehkki Christopheri pühaku staatus võeti temalt kaua aega tagasi, ehkki Isabelle ei usu enam pühakutesse.
Isabelle ja Luke tulid ühel õhtul koju, kui Nora pidi olema raamatukogus tööl. Nad olid selleks ajaks juba aasta otsa käinud. Oli suvine õhtu ja Isabelle tahtis võtta raha, et nad saaksid õhtust sööma minna. Ent kui nad maja ees seisma jäid, vajus ta süda saapasäärde, sest sissesõiduteel seisis Nora väike punane sedaan. „Ettevaatust, mendid,” ütles ta, püüdes näida muretuna, aga lähemale jõudes nägi ta maja ees murule pillutatud värvilisi kuhilaid. „Mida kuradit?” ütles Luke. Ta puhkes naerma. „Kas see on su ema komme teha kevadist suurpuhastust?” küsis ta, kuid Isabelle tal käsivarrest haaras.
„Need on minu riided.” Ta hääl oli kähe. Seal oli ta sinine lemmikkleit, tema talvemantel ja kõik ta odavad ehted võilillede keskel säramas. Kingad olid visatud põõsastesse, õlgkübar teele, Püha Christopheri medal säras murupiiril. Terve õu oli kui riietest tehtud Jackson Pollocki maal. Siis avanes uks paugatusega ja lävel seisis Nora, pikk ja tollal veel kaunis, uhkes rohelises kostüümis, mis ta oli tööle minnes selga pannud, juuksed klambriga kinnitatud. Tal oli hunnik riideid süles ja ta vaatas karmilt Isabelle’ile ja Luke’ile otsa ning paiskas siis riided trepile.
Isabelle hüppas autost välja. „Emme!” hüüdis ta.
„Kui sa ei ela minu reeglite järgi, siis ei ela sa minu katuse all,” karjus Nora, põrutades ukse nii metsiku pauguga kinni, et Isabelle puhkes nutma. „Emme!” halas ta.
Ta läks eesukse juurde, haaras teelt Püha Christopheri medali, võttis maast sviitrid, seelikud, kogus need sülle kokku. Ta süda tagus nii kiiresti, et pea käis ringi. Ta tagus uksele, helistas kella, kuid vastust ei tulnud.
Ta otsis välja oma võtme ning nüüd nägi Isabelle uut läikivat lukku. „Emme!” hüüdis ta, põrutades kätega vastu ust. „Emme!”
Isabelle tagus vastu ust, kuni tundis Luke’i puudutust. „Kuss,” ütles mees. Ta viis Isabelle sealt minema ja kui tüdruk kummardus, et oma riideid üles võtta, sõnas ta karuselt: „Jäta need. Me muretseme sulle uued. Paremad.” Luke viis tüdruku tagasi auto juurde ja isegi kui ta oleks tahtnud, ei olnud Isabelle’il kusagile mujale minna kui Luke’i juurde.
Talle jäid ainult ta kaamerad. „Sõida aeglaselt,” käskis ta meest. Seda sellepärast, et politsei oli sealkandis pagana karm, kuid tegelikult ta tahtis Norale võimaluse anda. Ta ootas, et ema jookseb majast välja, hüüab Isabelle, Isabelle, et takistada Isabelle’i, enne kui tütar teeb midagi pöördumatut.
Isabelle ja Luke sõitsid Cape’i, maandudes ühes tillukeses Oakrose’i nimelises linnas, mille kohta kõik viidad teatasid, et see on kuulus päikseliste randade ja praetud austrite poolest. Ent rannad olid väikesed ja rahvast täis ja Isabelle ei armastanud austreid. Luke sai peaaegu kohe tööd kohalikus baaris nimega Josie Juures. Isabelle leidis töö odavamat teenust pakkuvas laste fotoateljees Sa Olid Tõeliselt Ilus Imik,