tugitoolis, mille oli Sami voodile lähemale tõmmanud. Nad näisid kahekesi nii rahulikud ja täiuslikud, et ta ei tahtnud naist äratada.
See oli lihtsalt tüli, ütles ta endale. See ei tähenda midagi. Kõik abielupaarid tülitsevad, eks ole? Nad tülitsevad ja lepivad ja kasvavad teineteisega rohkem kokku.
Mis on armastus? Mis see tegelikult on? Mõnikord oli tal tunne, et tal pole aimugi. Ta oli esimesest silmapilgust Aprili armunud ja nad abiellusid paari kuu pärast, mõlemad õnnest ja üllatusest segased, tulevikku lendamas. Neil oli laps ja kogu elu ootas ees ja võib-olla on tobe seada midagi nii head kahtluse alla, aga ta ei suutnud elu ilma naiseta ette kujutada ja see on sulatõde.
Terve päev oli ta tahtnud naisele helistada ja andeks paluda. Kell kümme sirutas ta käe telefoni järele ja siis see helises ja see oli ta varustaja, kes püüdis vaielda talle tarnitud puidu kvaliteedi pärast. „Mul on silmad peas,” ütles ta varustajale, „ja see ei ole õige.” Ta kavatses uuesti proovida keskpäeval, aga siis helistas talle Ed, kes ütles, et see teine töö – köögiremont, millele pidi kuluma ainult kolm päeva – venis, ja Charlie pidi kohale minema ning asja klaarima. Kui olukord oli viimaks maha rahunenud, oli aeg koju minna. Noh, täna õhtul viib ta pere kusagile erilisse kohta õhtust sööma. Ta võrgutab Aprili ja kõik on jälle hästi.
Charlie uuris muru. Sinna, tara juurde, oli ta teinud väikese tiigi kuldkaladega Sami jaoks. Võib-olla anda Samile oma isiklik aed. „Mida sa tahad kasvatada?” oli ta pojalt küsinud. Charlie oli toonud koju taimepiltidega raamatuid ja viimastel õhtutel olid nad ainult vaadanud ja häälekalt pilte imetlenud. Otsustades nende piltide järgi, millele Sami pilk kauemaks pidama jäi, oli Charlie kindel, et Sam valib roosid või asalead, kuid selle asemel kirtsutas poiss nina. „Koera,” teatas ta.
Charlie süda murdus. April pööras pilgu kõrvale. Charlie pani käe kergelt poja siidpehmetele juustele. „Vaatame,” sõnas ta vaikselt. See oli vale ja nad mõlemad Apriliga teadsid seda, ehkki Sam hüppas ta ümber silmade särades nagu pall. Vaatame. Vaatame mida? Sedasama ütles ka Charlie enda isa, kui ta oli endale koera palunud, ja Charlie polnud kunagi õieti üle saanud mõttest, et ta isa võib olla nõus, isegi kui aeg möödus ja möödus ja koer, keda ta oli igatsenud, ei ilmunud. Ent kui Charlie oleks saanud hoolitseda koera eest, oleks saanud temaga magada, kallistada ja musitada teda, siis Sam poleks saanud seda teha – tal oli astma. Saatke ta tuppa, kust koer on läbi kõndinud, ja Sam saab astmaataki. Andke talle jäätist, mis on liiga külm, andke talle päev, mis on liiga lämbe, andke midagi, mis ajab ta ehk liiga kõvasti naerma või nutma, ja äkitselt, hirmutavalt, on Sami kopsud kinni pitsunud.
Liiga palju oli neid päevi EMOs, kus Pete, Sami kopsuarst, tõstab pilgu ja märkab Sami ning sõnab narritavalt: „Tere, sõbrake! Tere, Sam! Kas igatsesid minu järele? Me meeldime sulle nii väga, et tulid meid jälle vaatama? Sa näed liiga terve välja, et siin olla, semu!” Ja nii see oli – poiss nägigi terve välja. Ta oli toekas üheksa-aastane poiss kreemika naha ja meresiniste silmade ja paksu šokolaadipruuni juuksepahmakaga. Teda vaadates ei saa arugi, et midagi on halvasti.
Astma tõttu võib surra. Just sellepärast nad Apriliga viisid Sami arsti juurde kontrolli ja jälgisid ta hingamist igal hommikul elektroonse PEF-meetriga. Charlie imestas siiani, et Sam oli olemas, elusana siin maailmas. „Kust ma küll sain nii toreda poisi nagu sina?” küsis Charlie.
„Marsilt,” ütles Sam. „Jupiterilt. Planeedilt Zyron.”
Mõni arst ütles, et Cape’i soolane õhk on astma puhul hea. Teine arst käskis minna kuivemasse kliimasse. Arstid hoiatasid, et Sami külaskäigud New Yorki, kus elavad ta vanavanemad, oleksid lühiajalised, kuna õhusaastatus on seal suur.
Uksekell helises, kõvasti ja tungivalt. Isegi siit kaugelt oli seda kuulda. Aprilil oli enda võti. See on kindlasti Jimmy, nende ajalehepoiss, nooruk, kes on Aprilisse armunud ja punastab ja pillab peenraha iga kord, kui teda näeb. Uksekell helises uuesti, palju tungivamalt. „Pidage nüüd hoogu,” sõnas Charlie ja suundus ukse juurde. Ta komistas Sami lego otsa ja pani selle taskusse ja avas ukse.
Tema ees seisid kaks politseinikku teineteisele kohmetult otsa vaadates.
„Charles Nash?” küsis üks ja Charlie noogutas. Üks mõte lendas peast läbi. Võib-olla antakse talle kohtukutse. Seda polnud kunagi varem juhtunud, aga ta teadis, et see pole võimatu. Tal oli üks klient, kes kukkus Charlie ehitatud basseini ja kes oli teda ähvardanud. Ükskord üks mees süüdistas Charliet selles, et tema külvatud muru meelitas ligi susliku, kes hammustas ta koera. Kuid kohtukutseid tõid kohtuteenrid, mitte politsei, miks siis nemad siin on?
„On juhtunud õnnetus.”
Rääkis noorem politseinik. Charlie ei suutnud keskenduda. Ta noogutas, kuid ei teadnud, mille peale ta noogutab. Ta seisis päevases kuumuses ja politseiniku sõnad olid kui vastuvool, mis tiris ta vee alla.
„Meie arvasime, et see juhtus nii,” lausus noorem politseinik. „Õnnetus oli Hartfordis.”
„Hartfordis? See on kolmetunnise sõidu kaugusel…”
„See ei ole küll meie politsei võimupiirkond, kuid nad helistasid vastutulekuna siia ja me tulime teile teatama.”
„Kus nad olid? Millest te räägite?”
„Nemad saavad teile rohkem rääkida, aga me teame, et õnnetus juhtus 84-nda osariikidevahelise maantee läheduses. Hartfordi idapoolses osas. Nad mõlemad on seal haiglas.”
„Nemad? Mõlemad?” Charlie ei saanud hingata. „Ei-ei. Mu poeg on pikapäevarühmas. Ta on seal kella viie või kuueni ja siis mu naine võtab ta töölt tulles kaasa.”
Vanem politseinik vaatas Charliet, tõmbas silmad kissi, otsekui püüaks Charlie kohta midagi teada saada, midagi varjatut või kahtlast, nagu Charlie oleks kahtlusalune. „Auto on omadega päris läbi,” ütles ta. „Sisemuses on kõik põlenud.”
„Mida?” Charlie vaatas politseinikku, kes uuris oma kinganinasid.
Politseinikud vahetasid pilke. „Kas te teate, kuhu nad suundusid?” küsis üks.
Charlie tundis külma pitsitust rindkerel. „Nad tulid koju.”
Politseinik raputas pead. „Connecticuti politsei sõnul ei tundu see olevat selle juhi süü,” ütles ta.
Charlie püüdis peatada tagumist pealuus.
„Millise juhi?”
„Ei olnud joobes. Udu, aga mitte kiiruse ületamine. Kristallpuhas register.”
„Minu naine on suurepärane juht,” ütles Charlie. „Ta pole kunagi trahvi saanud.”
Politseinik kummardus ettepoole, nagu tahaks Charliele saladust avaldada. „Teie naise auto oli keset teed ja ilma tuledeta. Ei mingeid signaalrakette ega signaaltulesid. Auto oli pööratud valesse suunda. Teie naine seisis keset teed ja poiss jooksis metsa. Tehti hädaabikõne – astmahoog.”
„Mu pojal on astma. Kas temaga on kõik korras? Mis mu naine ütleb, mis juhtus?”
Noorem politseinik kõhkles. „Me ei tea,” sõnas ta viimaks. Charlie haaras trepi käsipuust.
„Kas olete kombes?” küsis politseinik, kummardudes tema poole, ja Charlie hing jäi kinni. Ta tagus endale vastu rinda ja hetkeks mõtles, kas tal mitte pole Sami astmahoog. „Jah,” vastas ta ja haaras autovõtmed ning politseinik võttis tal käest kinni. „Kas te leiate kellegi, kes teid sõidutab? Sellises olukorras te ei ole võimeline kolm tundi sõitma.”
„Kolm tundi,” kordas Charlie. Juba üksnes selle kuulmine tegi haiget. „Meil on aega,” sõnas politseinik järsult. „Me ootame niikaua, kuni te leiate kellegi, kes teid sõidutab.”
Charlie helistas paarile sõbrale, aga kedagi ei olnud kodus. Siis helistas ta oma töödejuhatajale Edile, kes tuli otsekohe, pani Charlie autosse istuma ja siis sõitis nii kiiresti, kui sai. Kumbki ei rääkinud ja kuulda oli ainult maanteemürinat.
Charlie arvates nad ei sõitnud piisavalt kiiresti. Mootor kiunus ja Charlie pigistas käsi kokku ning vabastas taas.