pitsa igal õhtul. Charlie istus alati sama laua taga ja jälgis naist. Too ei vaevunudki varjama sinist silma meigiga, ei pööranud kunagi pilku, kui keegi vahtis teda ebaviisakalt. Mis tema lugu on? mõtles Charlie. Kas ta on jooksus naine ja sinine silm oli endise mehe hüvastijätt? Kas ta oli põrganud vastu ust? Kakelnud rivaaliga mõne mehe armastuse pärast? Tal võis olla selja taga miljon lugu ja Charlie tahtis ainult, et naise lugu oleks temaga. Ta polnud vaid kindel, kuidas seda saavutada. Ta ütles endale, et see on naeruväärne. Mida ta tegelikult naisest teab? Kas ta on nutikas? Kas ta loeb? Kas ta üldse tahab suhet? Ta näris mõtlikult pitsakoorikut.
Ta oli ainuke ettekandja, kellel ei olnud nimesilti, kes ei naljatanud klientidega, kes liikus restoranis ringi nagu külastaja, kes võtab tellimusi ainult vastutuleku korras. „Mis on selle uue ettekandja nimi?” küsis ta Judylt, ühelt vanemalt ettekandjalt.
„Miks sa küsid, kas ta tegi midagi paha?” küsis Judy.
„Ei-ei, ma tahan lihtsalt teada,” vastas Charlie ja siis Judy naeratas laialt ja ütles talle: „Tema nimi on April. Ja ta on tõeline nuhtlus.”
April noogutas Charliele, kui teda märkas, kuid ei tulnud kunagi juttu vestma, ta oli hõivatud taldrikute ja klaaside ja pitsade ja nõudlike klientidega. Charlie sattus alati ärevusse, kui April puhkepausiks ära kadus. Kuid ükskord, selle asemel et välja joosta, kiskus April põlle eest ja märkmikku välja võttes istus laua taha ning hakkas pingsalt kirjutama. Charlie jälgis teda südame tagudes.
Naeruväärne oleks teda mitte välja õhtust sööma kutsuda. Ta võib ainult keelduda ja Charliel oli varemgi keeldumisi ette tulnud. Ta jättis oma seene ja rohelise pipraga pitsatüki sinnapaika ja astus naise juurde. „April,” sõnas ta. Naine vaatas talle otsa, otsekui oleks teda oodanud. Tema silm oli juba peaaegu paranenud, ainult õrn kollakas varjund oli ühes silmanurgas näha. Charlie heitis pilgu naise märkmikku. „Miks ei saa mina olla selline?” oli naine sinna kirjutanud.
Ja siis: „April,” ütles teine hääl ja April tõstis pea ja vaatas Charliest mööda ning lõi näost särama. Ta kortsutas kiiresti paberitüki. „Siin sa oledki, Mick,” ütles ta ja Charlie tõmbus tagasi. Mick oli lihaseline ja pikk, must nahktagi õlgadel, ehkki väljas oli peaaegu kakskümmend seitse kraadi. Mick tõmbas Aprili enda vastu. „Tule, kiisuke,” ütles ta. „Meil on täna pikk tee ees,” ja April heitis endalt põlle ja pühkis käed vastu puusi puhtaks. Ta pani käest märkmiku ning järgnes Mickile, otsekui oleks hüpnotiseeritud. Charlie istus tagasi laua taha ja vaatas aknast välja. April istus Micki mootorrattale, pannud käed tugevasti ümber mehe piha. Ta toetas põse mehe seljale, kaunid silmad pooleldi kinni. Mootorratas vuhises valju möirgega minema.
Charlie lükkas pitsalõigu eemale. Ta ei olnud näljane ja tundis end tobedana. Ta oli olnud lapsikult armunud ja see oligi kõik. April oli lihtsalt üks ettekandja pitsapoes. Charlie polnud temaga mitte kordagi rääkinud, välja arvatud need tuhanded korrad, mis ta oli seda teinud oma mõtetes, ja kelle süü see küll oli? Ma olen tobu, mõtles ta. Täiskasvanud mees käitub kui poolemeelne. Äkki sai tal restorani lärmist ja kaosest mõõt täis – käsikäes paarikesed, vanemad lapsi narritamas, suvitajad oma turismimaigulistes Cape Codi T-särkides. Kõik keerles ja liikus ja tal oli tunne, nagu seisaks ta paigal. Ta pani lauale paar kortsus rahatähte jootrahaks ja siis lahkus ka tema.
Pärast seda lakkas Charlie Viltuses Pitsatornis käimast. Selle asemel ta läks Pilvepirukasse, mis oli kolme kvartali kaugusel ja kus pitsa oli liimisem, õhkkond tuimem, kuid vähemasti ei pidanud ta Aprili nägema. Ta ei pidanud ette kujutama, kuidas April istub Micki mootorrattale. Ta käis sõpradega väljas või lihtsalt läks koju, istus verandal ja ootas, millal naine ta kujutlustest kaob.
Ühel õhtul, mõni nädal hiljem, läks Charlie randa. Oli pilvine, ebaharilikult jahe hilisõhtu. Autodesse topitud noorukid tuututasid Charliest möödudes sireeni. See oli sedasorti ilm, mis ekslikult viis mõttele, et suvi on juba läbi. Charlie jalutas inimtühjal rannal, käed sügaval taskutes. See oli erarand ja tema oli seal üksi, nii et kui ta kuulis sulpsatust, arvas ta, et see oli mingi kala, kes oli kaldale liiga lähedale sattunud. Kuuldes sulpsatust teist korda, ta pöördus ja sel hetkel nägi teises ranna otsas õhukeses suvekleidis Aprili vette kahlamas ja siis äkki ujuma hakkamas. Charlie vaatas ringi, kas Mick ka kusagil läheduses viibib, kuid rand on tühi. Hull mõte üksinda ujuma minna, seda enam veel nii hilja õhtul, kui kedagi ei ole läheduses, kui sa sulad kokku taevaga ja kaod. Isegi oma kohalt võis Charlie näha, kui kaugel naine oli. „Hei!” karjus ta, kuid naine ei paistnud teda kuulvat. Charlie vehkis metsikult kätega. Ta heitis teksased ja T-särgi seljast, lükkas kingad jalast ja läks ka ise vette.
Külm vesi vapustas, pani hambad lõgisema. Pihani vees, astus ta terava kivi otsa ja varbad tõmbusid konksu. Pagan, pagan. Mida ta ometi mõtles? Mida naine mõtles? Charlie hakkas ujuma, kiiresti, ja varsti oli vesi tal juba üle pea. Ta ei näinud naist. „Hei!” karjus ta uuesti, kahlates vett, ringi pöördudes. Ta karjus: „April! April!” Ja äkki nägi ta naise pead, juuksed veest tumedad ja libedad, siledad nagu hülgel, ja kui naine tema poole pöördus, olid ta silmad säravad kui kuu ja üllatusest pärani. „Kramp jalas,” lõõtsutas April. Ta krimpsutas valust nägu, kui Charlie ta enda vastu tõmbas. Naise läbimärg kleit sikutas neid mõlemaid. Charlie pani ühe käe ümber Aprili, tõmbas ta endale lähemale ja ujus kaldale. „Sain teid kätte,” lausus ta.
Kaldal oli kibekülm. Charlie haaras värisedes oma T-särgi ja ulatas Aprilile. Ja siis tiris jalga teksad, mis muutusid nahaga kokku puutudes otsekohe märjaks. Ta hõõrus käsivarsi ja pöördus siis ning vaatas Aprili poole. „Kas kõik on hästi?” küsis ta. „Mida te seal tegite – üksinda ujumas? Miks te kleidiga vette läksite?”
„Mida teie siin üksinda teete?” küsis April vastu. Charlie T-särk oli talle liiga pikk, peaaegu nagu kleit. Sinikas silma all oli kadunud, kuid ikkagi tundus ta Charliele haavatuna.
„Mõtlen,” vastas Charlie.
„Mina samuti. Ja mina arvasin, et ujumine selitab mu mõtteid. Mul ei olnud trikood käepärast, seepärast mõtlesin, et kleit ajab ka asja ära.” Ta silus käega särgi kehal sirgu.
„Lubage, ma viin teid õhtustama,” pahvatas Charlie.
„Õhtust sööma. Kesköö on juba möödas. Ja miks ma peaksin teile seda lubama?” Charlie kohmetus.
„Sellepärast, et ma arvan, et ma päästsin äsja teie elu.”
„Ma ei olnud ohus. See ainult paistis nii.” April langetas pilgu oma kehale, justkui oleks alles nüüd märganud, et tal on mehe särk seljas, ja siis vaatas Charliele otsa. „Aitäh.”
Charlie sirutas käe. „Charlie Nash. Viltusest Pitsatornist.” Ta tundis end totakana. Miks peaks naine kõigi klientide seast just teda mäletama?
Naine noogutas ja siis võttis mehe käe hetkeks vastu. „April,” sõnas ta viimaks. „April Jorgan. Ja ma peaksin koju minema.”
„Ma saadan teid.”
„Ma ei ela eriti meeldivas rajoonis,” tähendas naine.
Charlie kõndis ta kõrval, käed taskus, ja lasi Aprilil valida otseteed. Ta ei saanud sinna midagi parata, ta tundis end naeruväärselt õnnelikuna, ehkki tal oli külm ja ta oli märg. Tara külge ketti pandud kolli haukus metsikult, püüdes end vabastada. „Siinsamas.” April peatus väikese halli kortermaja ees. Selle ümber oli roostes tara. Mõne akna ees oli roheline paberruloo. „Aitäh päästmise eest.” Ta naeratas mehele ja Charlie tundis taas seda ootamatut šokki. „Tulge minuga järgmisel nädalal õhtusöögile,” kutsus Charlie.
April vaatas teda uurivalt. „Ainult mitte pitsat,” ütles ta.
Nädal hiljem viis Charlie ta väiksesse Etioopia restorani nimega Niilus, kus istuti põrandal madalate ümmarguste laudade ümber ja jagati toitu, süües kätega. Ta oli arvanud, et see on intiimne, kuid niipea kui toodi toit, tundis ta äkki piinlikkust. Ta ei suutnud lakata jälgimast naise sõrmi, kui see kastis kohevat injera leiba erinevatesse püreedesse. Charlie suu tõmbus kuivaks.
Kumbki ei söönud väga palju. April rääkis