oli mõne hetke vait. „Kas on veel kedagi?” Charlie raputas pead.
„Ma tean, kui raske see on. Ma tean, mida te tunnete, aga te ei saa siia jääda,” ütles naine.
Charlie mõtles Edile, kes istub ooteruumis, pea käte vahel. „Kust te teate, mida ma tunnen?”
Naine pani käe ta õlale. „Minu tütar suri, kui oli kümneaastane. Tal jäi närimiskumm kurku kinni, ta lämbus.”
Charlie sulges silmad. Kui ta ei liiguta, võib-olla läheb naine minema.
„Ma helistan matusebüroosse teie eest. Nad korraldavad teie abikaasa transpordi koju. Kas see sobib teile?”
Charlie tundis, kuidas kaart talle pihku pisteti, ja avas silmad. Naine oli kirjutanud kaardile Vennad Roland Matusebüroo. „Ta tahtis, et ta tuhastataks,” sõnas Charlie ja naine noogutas.
„Ma ütlen neile,” lausus ta. „Aga te peate poja koju viima.” Aegamisi vedas Charlie end laualt alla. Ta järgnes naisele koridori, nad läksid piki punast joont, siis sinist ja siis jõudsid ühte väikesesse ruumi ja seal oli Sam, oma riided seljas, käsivars sidemes, ja lobises ühe meditsiiniõega. Sam heitis ühe pilgu isa näole ja jäi vait. „Tule, lähme koju,” ütles Charlie vaikselt ja Sam libistas end haiglavoodilt ja võttis Charlie käest kinni, pigistades seda kõvasti.
Politseinikud ootasid, käed kohmetult taskutes. „Kas teil on võimalus koju sõita?” küsis üks politseinik.
Charlie noogutas. Siis läks Edi otsima ja niipea, kui too nägi Charlie nägu, ta tõusis ja tegi midagi, mida ta polnud varem kunagi teinud. Ta embas Charliet tugevasti. „Tulge,” ütles ta. „Ma viin teid koju.”
Oli hilja. Ümbruskond oli pime, kardinad olid ette tõmmatud. Kvartali lõpus kräunus Gallagheride indlev kollane kass. „Kas te saate hakkama?” küsis Ed ja Charlie mõtles, et Edi naine – sale kena naine punaste lokkis juustega – on kindlasti veel üleval ja muretseb tema pärast. Charlie hõõrus Edi õlga. „Sa oled teinud rohkem, kui ma suudan sind tänada. Mine koju,” ütles ta.
Sam komberdas kõnniteel paar sammu. Charlie võttis ta sülle, oma sooja unise poisi, kelle käsivarrel jooksis sakiline haav. Sellest jääb arm, mõtles ta. Charlie viis Sami tema tuppa, pani õrnalt voodisse. Niipea kui poisi pea patja puudutas, ta juba magas.
Charlie istus Sami kõrvale voodile. Ta ei suutnud oma magamistuppa minna. Ta ei suutnud omaenda majas ringi liikuda. Telefon helises ja ta lasi sellel heliseda.
Voodi oli kitsas, kuid Charlie heitis tasahilju Sami kõrvale ja pani käsivarre talle ümber, tõmmates ta lähemale, ja vaatas poja rinda hingamise rütmis kerkimas ja vajumas. Ta langetas pea ja suudles poega põsele.
Ma jooksin, oli Sam talle öelnud. Kuhu ta jooksis? Mille juurde ta jooksis? Ja mida Sam üldse autost väljas tegi? Mida tegi April sellel teel kolme tunni kaugusel? Kuhu nad olid minemas ja miks ta polnud sellest midagi teadnud? Tal on šokk, oli meditsiiniõde talle öelnud.
Charlie lamas ärkvel, vahtides pimedusse, kuulates maja kriuksumist. Siis ta tõusis ja läks võtma kilekotti Aprili asjadega, mille ta oli jätnud eestoa laua peale. Ta tühjendas selle elutoa põrandale. Naise rahakott, peotäis münte ja meigitarbed. Kõik oli mustaks tõmbunud, suitsune. Tal oli tunne, nagu oleks ta saanud hoobi kõhtu. Ta vajus põrandale, tal oli halb olla.
Varem ta naeris filmide üle, kus mehed hingasid sisse oma naiste riiete lõhna. Nüüd hoidis ta ise Aprili sinist taskurätti näo ees, kuid see lõhnas vaid suitsu järele. Ta pillas selle käest.
Charlie käed hakkasid värisema. Ta lükkas koti toa kaugemasse nurka. Miks April ei öelnud talle, et ta läheb koos Samiga kuhugi? Kas ta oli ikka veel pahane nende sõneluse pärast? Kas see oli naise viis maha rahuneda, minna kusagile ja tulla siis tagasi, enne kui Charlie teada sai, et ta oli ära? Charlie läks magamistuppa ja avas naise sahtlid, kiskus välja brošüürid, mida naine seal hoidis, kohtadest, mida ta tahtis külastada. Frank Lloyd Wrighti Falling Water House Pennsylvanias. Whetstone’i rooside park Ohios. Kas nad sinna olidki teel?
Naine polnud jätnud talle kirjakest. Ta polnud öelnud, et midagi on halvasti. Kõik oli endine, kuid, armas taevas, ta oli seisnud keset teed, auto vales sõidusuunas, ja ta oli Sami kaasa võtnud.
Armastan sind. Lahkumise eelõhtul enne voodisseminekut, enne seda kui nad tülli läksid, oli ta seda mehele öelnud, sosistanud, huuled mehe kaelal. Armastan sind. Enamikul hommikutel vahetasid nad vaid kiire suudluse, sest mõlemad tormasid minema, kuna Sam oli kas laagrisse või kooli hilinemas. Charlie puudutas naise ninaotsa, naeratas talle. „Ütle mulle seda ka,” ütles naine alati, ja Charlie vastus oli alati sama: „Kas sa seda siis nüüdseks veel ei tea?” Igal hommikul, nagu armas, tuttav rutiin.
Kuid sellel hommikul olid nad tülitsenud. Charlie oli öelnud kohutavaid asju, mida ta tegelikult ei mõelnud. Naine polnud andnud talle võimalust asja parandada.
Ta pea käis ringi, kui ta püsti tõusis. Nüüd paistis kõik hoopis teises valguses, justkui värvid oleksid varjundi võrra tuhmimad. Õhus oli imelik, metalne maitse ja äkitselt hakkas Charlie värisema. Ta tõmbas lahti riidekapi ukse. Seal olid kleidid, mida April enam kunagi ei kanna, Charlie kuued ajast, mil naine elas. Charlie haaras sületäie rõivaid ja heitis need põrandale. Ta polnud kindel, mida ta otsis, mida arvas leidvat, aga ta otsis taskud läbi. Ei midagi, ei midagi. Ei olnud midagi peale suure kuhja Aprili riiete ja ainus vale asi oli see, et üheski neis ei olnud tema naist. Kapp oli peaaegu tühi, kui ta nägi kohvreid. Nad olid alles möödunud aastal ostnud neli kohvrit, punasest nahast ühesuguse komplekti, sest April arvas, et kellelgi teisel ei ole punaseid kohvreid. „Lennujaamas lihtne leida,” ütles ta mehele.
Kapis oli ainult kolm kohvrit. Kõige suuremat ei olnud.
KOLM
Esimesel korral, kui Charlie Aprili märkas, oli naisel silm sinine.
Charlie oli Viltuses Pitsatornis. See oli tohutu suur küünitaoline söögikoht, kus olid punase vakstuga kaetud puust lauad, mida ettekandjad pidevalt pühkimas käisid. Laest rippusid alla punased võrgud ja tahvlil oli kolmkümmend viis nimetust erinevat pitsat.
Loomulikult Charlie teadis, et see oli turistilõks, kuid pitsa oli hea, nad olid kakskümmend neli tundi avatud ja Charlie tundis kõiki ettekandjaid. Charliele meeldis istuda pikas lauas, suvitajatega juttu teha. Talle meeldis tunda end kohaliku elanikuna, kes võib inimestele öelda, millised on parimad kohad, kust krabisid saada, milline on parim kino, ja miks aaloe on looduslik ravim päikesepõletuse puhuks, mis suvitajatel enamasti alati tekkis. Ja mõnikord meeldis talle kutsuda sinna oma kohtingukaaslasi, ehkki viimasel ajal oli ta üha enam seal üksi käinud.
Täna oli siin nii palju rahvast, et Charliel õnnestus leida tilluke nurkasurutud laud. Punaseruudulistes põlledes ettekandjad saalisid temast mööda ja Charlie tõstis käe, püüdes nende tähelepanu köita.
Ta pidi just minema leti juurde tellimust andma, kui kuulis kandikut põrandale mürtsatavat. Rahvas huilgas ja trampis jalgu. Ta vaatas sinnapoole ja nägi purunenud klaasi ja jäätükkide sädelevat teemantvaipa ja otse selle keskel oli ettekandja, keda ta varem polnud näinud, pikakasvuline ja kahvatu, vanillikarva lühikeseks lõigatud juustega, mis olid sakris nagu poisil. Ta oli kummargil taldrikute kohal, selg kõveras. Tavaliselt läksid ettekandjad endast välja, kui midagi taolist juhtus, aga tundus, et kaos jättis selle naise täiesti külmaks. Paistis, et ta ei kuulnudki lärmi enda ümber. Charlie ei saanud silmi ära naise graatsiliselt kaelalt, tema teravatelt juukseotstelt. Ta oleks tahtnud silitada naise selga ja ta tõusis ning astus ligi, et naist aidata. Alles siis, kui naine pea tõstis ja näo ta poole pööras, nägi Charlie tema sinist silma. Jahmudes, pikemalt mõtlemata, võttis ta mõned jäätükid mahakukkunud jookidest ja pani need naise silmale. Seda tehes tundis ta oma suureks jahmatuseks naise nahalt õhkuvat kuumust, mis sulatas jäätüki, nii et see tilkus Charlie sõrmede vahel. Naine vaatas teda rahulikult ja Charlie pillas jääkuubiku maha.
„Pudrunäpp,” ütles ettekandja. Hääl oli madal ja ta rääkis pisut venitatult. Suunurgad kaardusid