jõudsid nad Hartfordi haiglasse. Kompaktne punane telliskivihoone. Kiirabiauto vuhises mööda ja Charlie tundis äkki iiveldust. Ta surus sõrmed peopessa, tõmbas end küüru ja higistas. See on eksitus. Just see see ongi – eksitus. Ta läheb haiglasse, näeb oma naist ja poega. Nad lähevad koos koju ja kõik on üks hämmastav lugu, mille üle nad hiljem naeravad.
Haigla oli eredalt valgustatud ja lärmakas. Ed tuli temaga kaasa, oli ta kõrval. Liftis pigistas üks naine imelikult kollaseid karikakraid peos, ohkas pidevalt ja siis taganes Charlie juurest eemale, nii kaugele liftiseina lähedale kui võimalik. Charlie uuris lilli lähemalt. Värvitud, mõtles ta imestades. Lilled olid värvitud. Ta kummardus üle naise ja vajutas nuppu ja naine ohkas jälle. Lillede värvitud kroonlehed võbelesid ta hingeõhus.
Kui liftiuksed avanesid, oleks Charlie äärepealt komistanud. „Ma ootan sind siin,” ütles Ed ja noogutas ooteruumi poole. Ta võttis istet oranžil toolil ja pani pea käte vahele.
Charlie püüdis leida meditsiiniõde, arsti, et küsida: kus nad on? Kus nad on? Ent iga kord, kui ta lähenes mõnele meditsiiniõele, liugles see temast eemale nagu elavhõbe, sammud vaiksed kui kassi käpad. Iga kord, kui ta hüüdis: „Doktor,” heitis arst talle pilgu ja siis pidi ta minema. Charlie suundus registreerimislaua juurde, selle ümber sagisid inimesed. Üks meditsiiniõde vaatas tema poole. „April Nash. Sam Nash,” lausus Charlie hingetult.
Meditsiiniõde pilgutas silmi. „Ahah, härra Nash….”
„Kust ma leian oma poja? Kus mu naine on?”
Naine puudutas ta käsivart, pannes ta südame kiiresti põksuma. See ei ole kunagi hea märk, kui nad sind puudutavad. Ta oli televiisoris näinud liiga palju haigladraamasid, et ette kujutada, mis järgneb: tasane hääl, kindel pilk, halvad uudised. Ta tõmbas käe eemale. „Las ma kutsun arsti,” sõnas meditsiiniõde.
„Ei-ei, rääkige teie mulle,” nõudis Charlie, kuid naine kõndis juba minema ja Charlie järgnes talle ja koridori lõpus, ratastel kanderaamil istus üks poiss, ülisuurde sinisesse haiglakitlisse uppunud. Charlie pingutas silmi, püüdes eristada nägu, kuid ta oli liiga kaugel, et aru saada, kes see poiss on. Poisi kõrval oli meditsiiniõde, kes pani mansetti ümber ta käsivarre.
Põrand oli musta värvi, siniste ja roheliste ja punaste joontega, mis suundusid erinevatesse osakondadesse, ja Charlie kingad libisesid, kuid sellele vaatamata ta jooksis nii kiiresti, kui suutis. Poiss muutus ta silmis suuremaks, üksikasjad selginesid, ja äkki nägi Charlie kahvatut jumet, pruuni juuksepahmakat, kõiki neid elemente, mis kokku andsid Sami. Ta hakkas nutma ja jooksis poja poole. „Sam!” hüüdis ta, mõeldes: vaata mind, vaata mind, justkui teeks see poja ta jaoks reaalseks, kui poiss teda näeb. „Sam!”
Sam ei liigutanud. Ja siis nägi Charlie ta käsivart, kangelt välja sirutatud, õmblus alates randmest korralike mustade ristidega küünarnukini jooksmas, nii et Charliel hakkas sellest vaatepildist pea ringi käima. „Issi,” lausus Sam, „mul on õmblus.” Sam krimpsutas valust nägu, kui Charlie ta põske puudutas. „Issi,” ütles ta, „see oli valus.”
„Tal oli päris suur ja sügav haav,” teatas meditsiiniõde. Ta võttis vererõhumanseti poisi käsivarrelt ja patsutas teda õlale. „Sulle jääb arm. Nagu väike meene,” ütles ta poisile. „See teeb su väga eriliseks.”
Sam vaatas oma käsivart.
„Me andsime talle nebulisaatori astma leevendamiseks,” teatas meditsiiniõde. Charlie tõmbas Sami tugevasti enda vastu. Ta tundis poja väikest rinda tõusmas ja kerkimas, tema linnulikult kiireid südamelööke. Ta tundis poja haput hingeõhku. „Issi,” sosistas Sam. Ta hääl kõlas imelikult. Charlie lükkas poja juuksed näolt, et seda kontrollida, lükkas üles varrukad, et uurida ta luid, nahk oli siit-sealt lillakas, iga sinikas oli kui hoop Charlie kõhtu. „Sinuga on kõik hästi,” ütles Charlie imestades. Ta kallistas Sami veel kord tugevasti, kuid Sam tundus külm ja kleepuvniiske, ja Charlie märkas, et ta huuled olid pisut sinised. Ta vaatas üles meditsiiniõe poole.
„Temaga saab kõik korda. Ta on tugev poiss, seda võin teile kinnitada.” Meditsiiniõe hääl oli vali ja tugev, kuid siis ta koputas Charlie käsivarrele ja tõmbas ta eemale, kust Sam ei kuule. „Tal on šokk,” ütles ta vaikselt. „Ta võib mõnda aega reageerida ja käituda uimaselt. Näidake, et te armastate teda, ja temaga saab kõik korda.”
Charlie pöördus tagasi Sami juurde, tõmmates ta tugevasti enda vastu.
Sam rabeles end vabaks. Ta silmad olid hiigelsuured, pupillid tumedad ja klaasjad, kuid samas ka kauged, nagu ta ei näekski Charliet, ehkki vaatas talle otsa. „Ma jooksin,” pahvatas Sam. „Ma jooksin auto juurest ära.”
„Pole midagi. See on hea. Mul on hea meel, et sa jooksid, muidu oleksid võinud autos haiget saada.”
„Ma ei teadnud, mida muud teha!”
„Sa jooksid ja sinuga on kõik hästi.” Charlie neelatas. „Mida te tegite autos, poja? Kuhu te emmega sõitsite?”
„Nad ei lase mind emme juurde,” sõnas Sam.
„Minu naine…” pöördus Charlie meditsiiniõe poole. Veel üks kanderaam, mida lükkas üks mees, veeres temast mööda.
„Te peate otsima arsti,” sõnas meditsiiniõde. „Täna on siin palju rahvast.”
„Sina istu siin,” ütles Charlie Samile. „Ole meditsiiniõega ja mina lähen otsin emme üles.” Ta ei jõudnud ära oodata, millal naist näeb. Nad kallistavad ja nutavad ja selles valguses on nende hommikune sõnelus vaid üks lõngajupp, mille nad endalt minema pühivad ja unustavad.
Kõik on hästi, Samiga saab korda. April on arvatavasti muljuda saanud ja sidemetes, väikesele poisile hirmutav vaatepilt, ja loomulikult on Sami vaja selleks ette valmistada, selgitada ja rahustada.
Ta oli jõudnud poolde koridori, kui üks hääl hüüdis: „Härra Nash!”
Charlie pöördus. Talle lähenes üks arst, keda saatsid kaks Canada ratsapolitseile sarnanevas vormis politseinikku. Kõigi näod olid suletud nagu rahakukrud. „Härra Nash.”
Arst oli rohelistes kirurgiriietes, mask rippus kaelas. „Kus mu naine on?” küsis Charlie arstilt.
„Härra Nash.”
Charlie vaatas ringi. „Kas ta on mõnel muul korrusel?”
Äkki ta märkas arsti käisel nõrka sinepiplekki.
„Mul on väga kahju,” ütles arst.
Hiljem ta mäletas järgmisi seiku. Kui politseinikud küsisid samu küsimusi nagu Massachusettsi politsei, millele ta ei osanud vastata. Kui politseinikud palusid luba Samiga rääkida ja Sam keeldus midagi ütlemast, isegi kui Charlie ta kõrval seisis ja kätt hoidis. Kui üks meditsiiniõde ulatas talle väikese plastkoti Aprili asjadega. Tema rahakott, tema kamm ja taskurätt, kõik nii tuttavad asjad. Kaks arsti küsimas doonorikaardi kohta, mis nad olid Aprili rahakotist leidnud, kes tahtsid ta allkirja, et saaksid Aprili organid kellelegi teisele annetada. Keegi teine puudutab Aprili nahka. Keegi teine näeb läbi tema silmade. Temalt paluti allkirja lahkamise ja siis matusebüroo jaoks. Ta vaid seisis seal ja vahtis. „Me võime teid saata kellegi juurde Oakrose’is,” pakkus sotsiaaltöötaja vaikselt ja ta noogutas. Talle meenus, et ta oli tulnud sellesse ruumi, et näha oma naist. See oli tavaline tühi ruum pika lauaga ja ta naine lebas sellel, kuidagi sundimatult, otsekui puhkaks, näolihased lõdvestunud, nahk kahvatu kui kirjapaber, kerge naeratus huulil, nagu ta teaks isegi kinnisilmi, et mees on seal ja tal on hea meel teda näha. Charlie puudutas naise kleidiäärt, seda kleiti polnud ta varem näinud. Hetkeks tekkis tal mõte – võib-olla see ei ole April. Naise põsel oli hall kolmnurkne laik. Charlie võttis naise näo pihkude vahele, silitas ta käsivarsi, ta jalgu. „Hinga,” ütles ta.
Ta ronis lauale naise kõrvale, pani käe talle ümber. Ta sulges silmad ja siis kuulis, kuidas uks avanes, kuulis samme lähenemas. „Härra Nash,” lausus üks hääl ja ta avas silmad ja nägi jälle seda pagana sotsiaaltöötajat, aga ta ei suutnud liigutada, ei suutnud jalgu alla