Ma oleksin võinud kihla vedada, et Preisi vennad niisuguse jultunud tahtmisega eluilmaski ei lepi,” ütles kaplan.
„Võib-olla mingitel muudel asjaoludel ehk polekski,” sõnas meister Burchard. „Aga meister Ludolfil pole paraku võimalik meie vendi sobivatesse kodadesse naida ja püha ordu valdusi abielude kaudu kindlustada. Igatahes, kui lepingu kohal risti on suudeldud, siis saab meil olema raske, kui mitte võimatu kuningaga uuesti sõdima hakata, ilma et keegi meie vennaskonda autuses või sõnamurdlikkuses süüdistama ei tule.”
„Aga miks siis Preisi vennad sellega ometi nõustusid?” küsis Andreas.„Sest et meie püha ordu peab tegema sammu, milleks oleme juba ammu jõudu kogunud ja õiget aega oodanud. Ja nüüd on aeg küps. Meie head sõbrad ja toetajad on Marienburgi saatnud sõnumeid, mida meie kapiitel on pikisilmi oodanud. See samm kinnitab meie vennaskonna vägevust ning lööb lukku meie viimasegi vihamehe suumulgu!” Ordumeistri sõnad kõlasid keldrivõlvide all peaaegu pühalikult.
„Ja millal me selle sammu astume?”
„Õige pea, armas Andreas! Õige pea,” patsutas meister Burchard rüütelvennale isalikult õlale.
„Kas kirjas seisab ka see, kus ja millal leping kinnitatakse?” tundis kaplan Bartholomäus huvi.
„Kaliszis,”[8.] vastas ordumeister. „Kuninga ema sünnilinnas. Tuleval nelipühal.”[9.]
„Hähh! Ta on alati olnud selline... natuke sentimentaalne,” poetas kaplan sarkastiliselt.
„Ei, armas vend, siin pole sentimentaalsusega vähimatki pistmist,” kohendas isand Burchard oma punakuldseid lokke. „Kuningas tahab rahvale, ennekõike aga oma vojevoodidele jätta muljet, et tegu on just tema suure võiduga, et just tema valdab kõige paremini läbirääkimiste peent kunsti. Meie auväärt Preisi vendi eesotsas kõrgmeister Ludolfiga omal maal vastu võttes loodab Kazimir endast jätta mulje kui võitjast, kellele allajääjad austust tulevad avaldama,” seletas ordumeister muiates. „Aga tegelikult see nurjatu peni lihtsalt kardab oma elu pärast.”
„Teadagi,” ühmas kaplan põlglikult.
„Me peaks siin vist vaheaja tegema,” arvas Andreas von Steinberg, osutades rätsepasellile, kes nartsuna ahelate küljes rippus.
„Jah. Aga enne seda tahan ma siinsamas paigas veel ühe ülesande anda, mis meie vennaskonna tulevastele päevadele kuulsust ja aupaistet peab tooma,” lausus ordumeister.
„Noor Stackelberg?”
Isand Burchard noogutas. Andreas tahtis veel midagi lisada, kuid juba kostsid keldritrepilt tõtlikud sammud.
Kannupoiss Marcus ei olnud seekord üksi. Tema järel sammus Otto von Stackelberg, talvel Öselil[10.] hinge heitnud Toomala mõisahärra Konradi vanem poeg. Armilise näoga laiaõlgne näss jäi piinakambri varbukse juures kõheldes seisma. Ilmselgelt oli avanev pilt talle ootamatu ning tegu polnud kindlasti sellise kohaga, kus ta ehk oli arvanud end isand Burchardiga kokku saavat. Seepärast põrnitses ta ordumehi, timukasulast ning verist rätsepaselli vägagi kahtlustaval ilmel.
„Astuge aga sisse, auväärt härra! Meil on siin ruumi küllaga,” kutsus meister Burchard kiretul häälel. Andreas von Steinberg lükkas ukse kriuksatusega lahti ja kannupoiss Marcus andis junkrule rusikaga selga võmmu, mida ei saanud kaksipidi mõista. Noor Stackelberg ajas kambrisse astudes küll lõua sõjakalt õieli, aga isegi tulekatla ääres käsku ootav tumm timukasulane Laurencius nägi, et mõisamees teeb kohekohe püksid täis.
Ordumeister mõõtis noort aadlikku hindava pilguga.
See häbematu nolk oli ühes oma poolearulise vennaga mõne nädala eest jultunult ordulossi trüginud ja nõudnud Toomala mõisa, mille ta arvas isand Konradi surma järel pärimisõiguse järgi endale kuuluvat. Meister Burchard, kes oli vana Stackelbergiga mõned korrad kohtunud, pani tähele, et pojad peaaegu kõiges isa järele aimata püüdsid. Astusid sama uhkel laial sammul ja toppisid samamoodi pöidlaid vöö vahele. Võrreldes kure moodi pika ja kõhetu noorema vennaga oli Otto rohkem isasse. Nii kasvult, näolt kui ka kitsaste silmade poolest, kus põles samasugune pahaendeline tuluke nagu vanal Konradil endal.
Vennaksed olid sõitnud eelmisel sügisel Öselilt viimase laevaga Riiga, et reisida sealt edasi Lübeckisse, kus neist isa tahtel kaupmehesellid oleks pidanud saama. Teade vana Konradi ja tema naise Adelheydise surmast aga jättis selle ettevõtmise noormeeste suureks rõõmuks katki ning mõlemad kibelesid nüüd tagasi Toomalasse, mis aga mitte nende perekonna pärusmõis ei olnud, vaid üksnes isale elupäevade lõpuni laenuks antud, nagu ordumeister Gottfried Rogge[11.] pitseriga läänikiri ütles.
Otto jõllitas ahelate küljes elutult rippuvat piinatut, samal ajal meeleheitlikult mälusoppides sobrades, püüdes välja õngitseda teadmist, kas ja kus ta selle inimesega on kohtunud, ja kui, siis mis asjaoludel nad nüüd selles jõledas ruumis ühtäkki kokku on juhtunud.
Meistrile tegi noormehe kimbatus nalja, seetõttu ei kiirustanud ta jutuotsa ülesvõtmisega. Vastupidi. Mananud näole pahaendelise ilme, takseeris ta noort Stackelbergi pikalt ning põhjalikult. Keerutas vurruotsa sõrmede vahel. Köhatas. Vangutas just nagu etteheitvalt pead.
„Armas sõber,” alustas ta lõpuks tõsisel häälel. „On üldiselt teada, et Püha Maarja Ordu Liivimaa hospidali vennad seisavad kaitsetute, väetite ja solvatute eest.”
„Jumal... ee... õnnistagu vendi selles... kiiduväärses ettevõtmises!” otsis noormees kiirustades sõnu. Palju ei puudunud, et ta oleks kogelema hakanud.
„Me teeme seda vankumatus usus Jeesusse Kristusse, meie päästjasse ja Õnnistegijasse, kes on meid oma ihu ja verega lunastanud,” jätkas ordumeister pühalikult nagu kirikhärra. „Ja püha usu vaenlastele, olgu nende patud missugused tahes, pakub ordu kõigepealt halastust, nii nagu Õnnistegija on õpetanud,” lisas ta. „Mis õigupoolest on ju iga korraliku kristlase kohus.”
„Jah, halastust. Nii see on,” kinnitas Otto abitult. Ordumeistri sõnad ja paari sammu kaugusel rippuv rätsepasell tekitasid tema peas segapudru, mis turja niiskeks võttis.
„Hei, Laurencius, sa neetud logard! Kas sa ei näe, et tuli hakkab kustuma ja söed jahtuvad?” käratas meister Burchard timukasulasele. „Me pole siin veel kaugeltki lõpetanud!”
Junkur mudis murelikult oma uhke mõõga säravmusta pidemenuppu ja vaatas, kuidas tulekatlasse heidetud pilpad säriseva leegiga põlema lahvatasid. Vend Andreas pööras pea kõrvale, et varjata vägisi näole tikkuvat muiet.
„Aga mis kasu on halastusest, kui see, kellele see osaks saab, seda hinnata ei mõista?” küsis ordumeister karmilt.
„Kasu... kasu,” kogeles Otto von Stackelberg ja tema mühklikule laubale ilmusid higipiisad.
„Mida ootab meie Issand vastutasuks halastusele?” nõudis ordumeister.
„Annetusi?” piiksatas junkur. „Palveid?”
„Meeleparandust, armas sõber! Meele... parandust!” rõhutas isand Burchard.
„Ma... ma...” kogeles noor Stackelberg, uuesti piinatu poole kiigates.
„Kui tohib, isand?” astus kaplan Bartholomäus ordumeistri kõrvale. „Kas noorhärrale tuleb seesamune närukael siin, kelle saatusele ta nõnda innukalt näikse kaasa elavat, ehk tuttav ette?”
„Oh Jumal küll, üldsegi mitte!” ägas Otto. „Vannun oma ema hingeõnnistuse nimel, et näen seda... seda... lurjust esimest korda! Kes ta niisugune on ja miks mina teda tundma peaks?”
„Ta on üks neist paljudest nurjatutest, kes kipuvad ennast pidama kellekski, kes nad tegelikult ei ole, pole kunagi olnud ja kelleks nad enamasti kunagi ka ei saa,” ütles ordumeister rangelt. „Või siis ehk vahel ikkagi saavad. Vahel harva. Kui õigeid valikuid ja otsuseid teevad.”
Junkrule jäi meister Buchardi mõistukõne ikka veel üsna ähmaseks,