Leali nunnade mõisavaldus avara Matsalu lahe ääres, oli viimasel paaril nädalal olnud peatuspaigaks ja peavarjuks tosinatele põgenikele, kelle hulk aina suurenes. Harrienis ja Rotalias[9.] lahvatanud sõja eest pagesid nii sakslastest mõisamehed oma majakondsetega kui ka maasugu talupojad, kes, naised-lapsed vankriotsal, tule- ja tapatalgute eest redupaika otsisid. Majapidamised ülepeakaela maha jätnud, elu kallale kippujate käest hädavaevu pääsenud, paljud haavatuna, mõned suisa poolalasti. Kõik surmahirmul ja suures segaduses. Keegi ei saanud aru, mis koletud asjad õigupoolest sünnivad ning polnud kedagi, kes oleks suutnud selles segapudrus selgust tuua. Vähemasti veel mitte.
Jutte oli kõiksuguseid ja mida rohkem põgenikke põhja poolt tuli, seda segasemaks ja vastukäivamaks need muutusid. Ühed hädaldasid, et Piskoovia venelane on ordumehed Dorpati juures puruks löönud ja otsaga juba Revali all. Pikkade habemetega papidki olla ühes, et ausad ristiinimesed hirmu ja ähvardustega oma väärusku sundida. Teised jälle teadsid, et Saaremaa piiskop ning orduvennad olla taas tülli pööranud ning saatnud oma sõjasulased teineteise maid rüüstama. Kolmandad kinnitasid, et rootslane on Haapsali juures maale tulnud ning kavatseb Liivimaa piiskopid, ordu ja tagatipuks ka Eestimaa kuningamehed kõige täiega enese valitsuse alla heita. Rootslane olla heldeid lubadusi jagades sakslaste vastu üles ässitanud Rotalia ning isegi Öseli talupojad, kes nüüd mõisu põletades uue kuninga ees kannuseid teenida püüdvat.
Aga need kõik olid vaid jutud. Seepärast ei jäänud põgenikud paigale kauemaks kui ehk pooleks päevaks, kõige rohkem üheks ööks, ning kiirustasid edasi Leali poole – ordukantsi ja kloostri müürid tundusid segasel ajal kõige turvalisema pelgupaigana.
Abtiss silmitses rahutusse unne vajunud haavatut veel põgusa viivu ning pöördus siis kadakasele sauale toetuva vana munga poole, kes tema toimetamisi seina ääres vaikides oli pealt vaadanud.
„Palavik hakkab järele andma. Paistab, et Õnnistegijal ei ole selle noore hinge ärakutsumisega kiiret. Pärast kõiki neid katsumusi, mille järel ta meie hoole alla on sattunud, ei söanda ma isegi arvama hakata, milliseid ülesandeid Kõigevägevam talle ehk juba määranud on,” sõnas kloostriemand ohates. „Ja kuidas meie armas vend ennast ise täna tunneb?”
Püha Dominicuse ordu jutlustajavend Meinhard astus sammukese abtissile lähemale. Mitme nädala eest Öselil osaks saanud vintsutuste jäljed tema näol ja pealael hakkasid juba kaduma, üksnes luid ja liikmeid pitsitav valu ei tahtnud kuidagi järele anda.
„Kui armas õde mõtleb minu nõtra ihu, siis on mu vastus lihtne: Issanda arm on vana meest hoidnud ning lõpuks juhtinud siia, kus ma täna olen. Taevaisa vääritu sulane ei tohi mõelda oma lihast, mistahes vaevu see ka pole pidanud taluma, vaid peab alandlikult ootama, millise töö Jumal talle veel usaldada tahab. Aga kui õde mõtleb minu südant, siis palved on seda küll tublisti kosutanud, kuid mitte puhastanud kurbusest, mille Issand ka oma kõige vagamatele teenritele on seadnud lahkumise ja loobumise hinnaks.”
Ema Gertrudi neitsilikud põsed lõid õhetama ja ta langetas korraks pilgu. Rinnal rippuvat puuristi ebaledes kohendanud, vaatas ta suurte hallide hirvesilmadega uuesti Meinhardi poole. Jutlustajavend arvas neis vastu peegelduvat sedasama nukrust, mis temagi sisemust pärast Hauküla kabelist lahkumist vaikse tulena põletas.
„Jumala vägi on piiritu,” lausus kloostriemand aeglaselt. „Aga meie, tema patused teenijad, peame teadma, et ta seda vaid tahtmist mööda näitab. Vaid kõige sügavam ja puhtam uskuja saab loota, et Issanda vägi on temaga just siis, kui ta seda kõige rohkem vajab.”
„Me kõik palvetame selle nimel iga päev, armas õde,” vastas Meinhard.
Abtiss libistas sõrmed vaheliti varrukatesse ja pöördus haigelavatsi poole. „See oli reedel pärast Püha Jurieni[10.] päeva, kui mõisavärava taha tuli kõvasti longates üks räsitud olemisega ja lõhkise näoga junkur, üsna samasugune noormees nagu see siin. Palus süüa ja peavarju ning lootis mõnel Leali poole liikuval vankril küüti saada. Ta oli olnud parajasti ööd Padise kloostris, kui seda ründasid talupojad, kelle küüsist ta hädavaevalt ja suures viletsuses minema pääses. Noormees vandus, et nägi oma silmaga, kuidas mitukümmend kloostrivenda ühes sulastega kõige jäledamal kombel maha löödi.”
„Jumal halasta!” sosistas Meinhard. „Eksinud ei tea, mida nad teevad.”
„Ja mina ei tea, mida sellest kõigest arvata,” ohkas kloostriemand. „Ma ei suuda endast kuidagi tõrjuda kahtlust, et Issand on võtnud sama kurjal moel nuhelda ka minu armetu hoole alla usaldatud kloostrit.”
Üle Meinhardi näo libises midagi nukra naeratuse sarnast. „Ei tea, mis põhjusel peaks küll Kõigevägevam nuhtlema kloostrit, mille abtissi vagadus on kuulus kõikjal üle Liivi- ja Eestimaa?” küsis ta rohkem iseendalt kui ema Gertrudilt.
Vaevalt hajuda jõudnud roosipuna tikkus taas abtissi marmorsiledatele palgetele. „Kloostri müürid on küll tugevad, aga pattu, mida nende taha südames kaasa tuuakse, ei suuda ei ordureeglid ega õdede hoolitsus mitte alati välja juurida,” sõnas ta peaaegu kurvalt.
„Usk peab tugev olema, armas õde,” sõnas jutlustajavend lohutavalt ning kobas ettevaatlikult korpasid, mis katsid tema ikka veel kergelt paistes kuklahaavu.
Abtiss vangutas pead. „Gottfrid... Isand komtuur saatis kloostrisse küll neli sõjasulast, aga ma kipun arvama, et ta tegi seda rohkem selle pärast, et juhul, kui sõda peaks Leali jõudma, kantsis vähem sööjaid oleks,” sõnas ta.
Emand jättis lisamata, et noodsamad preislastest sulased ei paistnud Õnnistegija mõrsjatest sugugi lugu pidavat ning käitusid kloostrimüüride vahel kaunis jultunult, nii et vähemasti esialgu neist rohkem tüli kui kasu kippus olema.
Meinhard pani tähele, et kloostriemand komtuuri nime nimetades miskipärast viivitas ja veidi äraoleval pilgul lavatsil lebavat meest silmitses. „Mis õdedest saab, kui sõda tõepoolest kloostri müüride alla peaks jõudma?” küsis ta ja vaatas abtissile silma.
Ema Gertrud pööras aga pilgu ära ja kinnitas selle jutlustajavenna kadakasele kepile. „Püha Benedictuse[11.] sau päästis paavst Leo[12.] poisikesepõlves surmasuust,” sõnas ta, just nagu poleks küsimust kuulnudki. „Mürgine kärnkonn hammustas tulevast paavsti, kes siis veel ilmalikku nime Bruno kandis, poisike langes haigena maha ja kõik arvasid teda surevat.”
„Ja siis, ühel päeval, pärast nädalatepikkust tõvevoodis vaevlemist, nägi noor Bruno enda kohal suurt valgust,” haaras jutlustajavend kloostriemanda sõnal sabast. „Ja valgusest laskus mööda helendavaid astmeid alla vana mees, kes toetus suurele sauale, millesse oli ristimärk lõigatud. Ja ta puudutas selle sauaga poisikest, kelle haigus silmapilkselt kadus. Ja Bruno nägi, et see vana mees on Püha Benedictus.”
Abtiss noogutas.
Kambriuks kääksatas ja nähtavale ilmus Willegundi hobusenägu. „Vanker on valmis,” kõmistas ta üle läve astumata.
Ema Gertrud pigistas vanamehe sõrmed oma soojade pihkude vahele. „See imeline lugu, mille auväärt vend oma pääsemisest meile jutustas, saab kindlasti kantud kloostri annaalidesse. Ja nende tublide kalurite pered saavad tunda kõige suuremat tänu, mida meie vaesed õed suudavad neile pakkuda.”
Meinhard kummardas. „Jumal õnnistagu teid ja kogu kloostrirahvast!”
Abtiss naeratas malbelt. „Äkki muudab armas vend siiski meelt ja sõidab meiega koos Leali. Siin mõisas ei või mitte keegi, ka kõige vagamad jumalasulased ennast nii kindlalt tunda kui kloostrimüüride vahel või ordulinnuses. Ma soovitan veel kord järele mõelda!”
Meinhard kummardas uuesti. „Auväärt abtiss on väga lahke, kuid minu tee viib teises suunas. Ma loodan, et mõne päevaga see segadus vaibub ja siis, nagu ma juba varem ütlesin, tahan ma võtta suuna Revalisse, kus praegusel ajal ei peaks raske olema leida laeva, mis Lübecki või vähemasti Visby poole purjetab.”
Kloostriemand noogutas mõistvalt.
„Kui nii, siis