ühmas vana sõjasulane ning tõmbas varrukaga üle kalarasvast läikiva habeme. „Ma mõtlen seda asja.”
Paksuke sirutas talle käe. „Sa ei tule siis öösel meie perseid surkima ja kõrisid läbi lõikama, ega ju?” Vandeseltslaslikult silma pilgutades patsutas taanlane Manivoldet randmele ning pahvatas vastust ootamata naerma. „No sitta sellega! Lähme korjame lõkke jaoks kuivi oksi. Sa vist ütlesid, et täna öösi peab siin rannas igaks juhuks korralikku tuld üleval hoidma, oli ju nii?”
Seda oli supisöömise vahele ütelnud õigupoolest küll vanamemm, kes miskipärast arvas, et merele läinud poeg isegi läbi sellise rajutuule ja laine koju tagasi tuleb, aga Manivolde ei pidanud sündsaks hakata vana naise lootusi mingil kombel kõigutama. Edasi mäletas ta pehmet sammalt, pruune kestendavaid männitüvesid ning kusagilt eemalt kostvaid ärevaid hõikeid. Ja sestpeale oli kõik pime.
„Viletsad sitakotid...” ümises sõjasulane pead keerates. Ta vedas käega aeglaselt üle verekorpas otsaesise ning paakunud juuksekarvade, kus veel mõned üksikud mustad putukad meeleheitlikult ringi sebisid. „Seda need närukaelad omavahel sosistasid...”
Manivolde pead läbis tuim valu, otsekui kiskunuks kellegi tugevad sõrmed teda juustest. Sõõrmeisse tungis aga mulla, värske rohu ja puukoore magus lõhn. See tähendas, et ta pole sugugi Taevase Isa juures igavikus, vaid ikka veel maises elus!
„Issand olgu kiidetud!”
Omaenese kähiseva hääle kuulmine ning kõri kriipiv kibe röga panid Manivolde läkastades köhima. Pisike kägardunud mutukas pudenes talle kurgust peopessa.
„Ah teie siis äratasite mind elule! Kui ma oleksin langenud puhtale samblale, oleksin ehk igaveseks uinunud ja metsaelukate roaks saanud. See on Issanda tahtmine! Tema kukutas mind sipelgapessa, et ma võiksin uuesti tõusta.”
Haavatu liigutas vaevaliselt huuli. Ta pidi end ärkvel hoidma. Eriti nüüd, kus Jumal oli oma tillukestel sulastel lasknud ta surma külmade kämmalde vahelt tagasi kiskuda.
Mõõga olid nad talle alles jätnud. Manivolde tundis, kuidas see külje all vastu ribikonte pressis. „Kiire pidi olema, et tera maha jätsid, saadananahad,” mõtles mees ning neelatas. Suutäis veremaitselist sülge pani ta öögatama.
Randa tagasi jõudmine võttis terve igaviku. Jalad olid nõrgad, süda läikis ning iga vähekese aja tagant tuli põlvili laskudes ning hinge tõmmates aimata, kas ligiduses mitte mõni kuri pilk teda luuramas ei ole.
Niiskest rohust läbi tõmmatud pihk andis kuivadele huultele mõne leevendava veepisara, mida oli aga vähe, et kustutada aina põletavamat janu. Mitu korda varises Manivolde nõrkedes maha, kuid sundis end eemalt kostva merekohina poole edasi komberdama.
Seal, kus Hawenpe ja Saha hobused olid kammitsas seisnud, haigutas must tallermaa. Leiged junnid kinnitasid sõjasulasele, et ta metsa all meelemõistuseta mitte väga pikalt ei olnud lamanud ja et ümbritsev hämarik on maale laskuv öö, mitte sellele järgnenud hommik. Tuikudes komberdas ta randa, vajus põlvili lainetesse, surus pea pisut lehkavasse kaldaäärsesse vette ja puristas raevukalt. Vesi leevendas tuikavat valu, leotas verest paakunud juuksed haava küljest lahti ja äratas uimased meeled.
Mõõgaga surnuks pistetud vanamemm lebas segilöödud lõkkeaseme kõrval. Teda ei võinud rebastele ega lindudele jätta.
Pisut hinge tõmmanud, lohistas Manivolde surnukeha tarre ja upitas asemele. Komberdas tarest välja, surus lääbaka ukse puutoikaga kinni ning vajus oiates istuli.
Tinajast taevast langesid esimesed rasked piisad.
Kas ta peaks ootama noore kaluri naasmist, et isand Hawenpe järel saarele sõita? Kas isand jääb uskuma, et sõnamurdlikud sõjasulased tema varanatukese lihtlabaselt ära röövisid? Needsamused mehed, kelle tema, Manivolde, oli ise Revalist üles korjanud ja mõisasse soovitanud?
Või kas peaks rannakalur uskuma, et needsamad kaabakad tema ema nurjatul kombel maha lõid ja temal, Manivoldel, pole sellega muud pistmist, kui et ta ise imekombel nende käest pääses?
Sõjasulane kiristas hambaid ning sülitas südametäiega.
Tormituul võis lõõtsuda veel mitu päeva, aga kui see vaibub, pole tal peale iseenda paati midagi panna.
Persekellad!
Tõde tõuseb, valskus vaob! Ja tosinkonna hobuse jäljed ei kao niisama lihtsalt! Ei ühe, kahe ega isegi kolme ööga.
1 Võrgunõelaga (murd.). [ ↵ ]
2 Harjumaal. [ ↵ ]
3 Paides. [ ↵ ]
4 Tallinna piiskop Olav (1323–1350). [ ↵ ]
5 Majaemand, ka voodikaaslane. [ ↵ ]
6 Lihula. [ ↵ ]
7 Olgu kõikvõimas Jumal sulle armuline. (Lad. k.) [ ↵ ]
8 Ka Löwenberg. Lihula tsistertslaste nunnakloostrile kuulunud Kloostri mõis. [ ↵ ]
9 Läänemaal. [ ↵ ]
10 Jüripäev, 23. aprill. [ ↵ ]
11 Püha Benedictus Nursiast (u 480–547). Läänekristliku munkluse ja kloostrielu rajaja. [ ↵ ]
12 Leo IX, paavst aastail 1049–1054. [ ↵ ]
TEINE PEATÜKK
12. mai 1343, esmaspäev
Toonetaguse luikede hääletu laul viis Tuuleotsa kõige noorema hinge kaasa just enne päikesetõusu. Ootamatu koidueelne puhang sahises läbi rohuaurudest raske saunauberiku ning andis jahtuvatele palgetele viimast korda suud.
Memm, kes pisitütart põetades niigi enam päris tema ise ei olnud, läks kui meeltest ära. „Aijjaa... eijjaa... oijjjaaaa... ääää...” halas ta, lapsukese lõtvunud keha rinnale surudes.
„Ole siis nüüd...” ümises Tuuleotsa peremees Valdeku ohates ja pani käe naise seljale. Vaatamata omaenese viletsusele ja valu tegevatele küljekontidele oli ta kogu viimase nädala suuremad lapsed õhtul tares magama seadnud ja siis sauna naise ning tütrekese juurde heitnud, et nende katkendliku une järele valvata.
Et Tuuleotsal luusivat surma peletada, oli Valdeku teinud kõik, mis oskas. Metsa- ja tuulevaimudele lepituseks ande pannud, tare- ja saunauksele märke teinud ning vanamemmelt õpitud loitsusõnade saatel Toonetaguse pimedale sulasele verekahjagi toonud.
„Tuku-tuku, Toone-taati! Upu-upu, unepaati! Kutsal küüned, kikkal harjas! Maga-maga, Toone karjas!” oli ta loitsulõkke juures koera nülgides ja kukke veristades ümisenud. Suitsu ja sädemete saatel kahitud õuepeni ja kikkapoiss paraku Toonetaguse vardjale lepitust ei toonud. Nii juhtus, et Valdeku noorim, vaid neli talve näinud lapsuke, kes Pöide kantsi juures lahvatanud tapluses hobusekapjade alla jäi, ikkagi hinge heitis, vaatamata kõikidele loitsudele ja nõiatempudele, maarohutõmmistele, muljutud kohtadele määritud rasvadele ning Kooljaoja juurikatele, mida katkenud ihu tasumiseks saunas süte peal mitu päeva suitsutati.
„Ole siis nüüd...” ohkas Valdeku uuesti, kuid naine üksnes väristas raevukalt õlgu ning hakkas kriisates sajatama. Kõige jõledamate needustega teotas ta läbisegi maa- ja tuulevaime, ristijumala poega, tema neitsist ema ja kõiki tema sante. „Aijjaa... eijjaa... oijjjaaaa... ääää...”
Sauna kõrval tukkuvas tares hakkas laial lavatsil lambanahkade all üks väike kogu nihelema, tema järel teine, ja ühtäkki oli unkaaugust kostvat tuule ohkamist ja sellesse segatud katkendlikku itkemist kuulatamas viis kohkunud kõrvapaari.
„Eeeäää...” hakkas keegi nuttu tihkuma.
„Tassaaa nüid! Ööaig alles,” sisistas teisest tareotsast krigisev vanainimesehääl. „Aa’te karja kärna ning rotid rukki!”
Perepoeg Asso oli partel heintes juba tüki aja eest virgunud ja tundis nüüd, nagu pigistaks tema südant nähtamatu käsi. See mattis