et must tuli?”
Tooru krabas Assol kuklast, nii et poisil pihid ja haamer peost pudenesid, ning rusus ta ääsi juurde, nägupidi hõõguvate süte kohale, kus järjekordne raudlatt küpses.
„Kuule häält ja tunne lõhna, mitte kuuma!” kähises sepp. Asso tundis vaid, kuidas kulmud ja juuksed kärssasid ning põsk ühes kõrvaga küpseliha tükiks muutumas oli.
„Jaaaaaaiiiihh!” rebenes nooruki huulilt karje ning tema sõrmed puurisid meeleheitlikult sepa karvastesse randmetesse. Tooru haare lõtvus ja Asso sööstis veetoobri juurde, et valus põlevat palet jahutada.
„Vesi ja tuli on üks, et sa teaks, poiss,” kuulis ta, enne kui nägupidi vette sukeldus. „Kuum raud armastab külma vett. Nii nagu saunakuum ihu lumehange. See teeb tugevaks ja sitkeks.”
Kui poiss silmad veest uuesti klaariks sai, nägi ta seppa miskit näppude vahel veeretamas ja hõõguval pilgul põrnitsemas. See oli pisike käänatud servadega hõberaha, mida Tooru nööriga kaelas kandis ja mitu korda päevas silme ette tõstis, kuid ainult siis, kui arvas, et Asso nägemas pole. Praegu oli see vaatamine aga kuidagi teistsugune, punahabeme silmis peegeldus ääsituli, kuid lisaks veel midagi, mille hiilgav sügavus noorukil südame alt õõnsaks võttis.
„Must tuli, jah! Hoia eemale!” kõmistas sepp põske hõõruvale õpipoisile. Siis läks lahti.
See oli jälle üks neist kordadest, kui Assole tundus, et sepp tahab põlevat rauda alasiga üheks tampida. Ta mõtles kõhedusega, kas pole ehk sepa peas mitte öö ja päev segamini läinud, kas pole temast saamas üks neid hirmsaid märatsejaid, keda unetaplejateks ja karusärklasteks kutsuti ning kellest memmed-taadid poisikestele tarehämaruses unejutuks koledaid lugusid pajatasid.
Haamrilöökide valust kriiskav raud võttis sepa nobedate ja halastamatute käte all veidra keerdunud kuju. Tooru lasi pihtidel ja haamril maha kukkuda, haaras alasil mustalt hõõguva rauatüki kätte ja heitis toobrisse, kus räbune mullitav vesi susinal uduvalgeks suitsuks pahvatas. „Verega uputatud kuu ja kõige külmemate kurade nimel!” röögatas ta. „Saksad peavad surema!”
Asso märkas ehmatusega, et metallist kiirgav tulelõõm ei jätnud sepa pihkudele pisimatki põletusmärki.
„Toor-Tooruke!”
Tahmast ja higist kirjude palgetega sepp kangestus viivuks ja peitis rinnal helkiva hõbeehte uuesti oma nahkpõlle taha.
„Pidage nüüd vahet ka, mehed! Tulge leiba-leivakõrvast võtma!” hõikas malbe hääl. Nähvitsa rõõmsa kiunumise saatel astus katusealusesse sale naisterahvas, Lepiku perenaine Viire.
„Me kohe, linnuke! Väheke on veel lüüa,” pomises Tooru.
Naine astus mehe juurde ja pani sõrmed tema heledate karvadega kaetud kämblale. „Eks tulge siis, kui tehtud saab. Pean leeme soojas.”
Tooru kummardus ja puudutas huultega kaasa heledaid juukseid. Naine pöördus ning kadus jalge ümber karglevat koerakest tähele panemata tarenurga taha.
Sepp vajus ääsi kõrvale pingile, pilk tühi, soonilised käsivarred elutult süles. Asso imestas taas, kuidas võib ühes hapras naises olla selline vägi, mis temast kaks korda suuremat meest vaid mõne tühise sõnaga kui koerakutsikat suudab talitseda. Seppa kartis poiss tolle tulise meele ning äkilisuse pärast, emand Viiret aga temast kiirgava imeliku rahu tõttu, mis tundus Assole veelgi pelutavam. See, mis on nähtaval, ei ole eales nõnda ohtlik kui see, mida varjul hoitakse.
Poiss teadis taadi juttudest, et Lepiku seitsmest lapsest kuus olid surnud ilmale tulles või enne aastavanuseks saamist. Üksnes esmasündinu Meletu jõudis meheikka ja temast sai Pöide kantsis isa õpipoiss, kuni foogti viha saarlaste vastu noormehe ilma süüta surma saatis. Mida Asso aga ei teadnud, oli see, et sepa lähedane läbisaamine tulega ja sellega kaasnev vägi, mida jumalate tahtel paraku ükski tema lastest edasi kandmas ei olnud, pärines Tooru vanaemalt, tulipunaste juuste ja piimvalgete palgetega Isleenilt. Orjatüdrukult, kelle sepa vanaisa, samuti Tooru, Ojamaa rauaretkel ühelt friisi kaupmehelt täringumängus võitis, saarde kaasa võttis ning juba tagasiteel laevas raskejalgseks tegi. Liignaiselt, kellest sai Lepiku kojas emand, kes aga Lõualuse ja paljude teiste ümberkaudsete külade perenaiste arvates peremehe kõrvale kuidagi ei kõlvanud.
Aga vana Tooru oli kange, ei hoolinud naiste lobast ning ei väsinud Ojamaalt ostetud kaasa hunnitut ilu ikka ja jälle kiitmast, valades sellega emandate uhketesse südametesse aina uut pahameelt. Sest peale oma väärika päritolu ei olnud emandatel Isleeni imeliselt valgele ja õrnale ihule midagi vastu panna. Mida küpsemasse ikka kadetsejad jõudsid, seda sagedamini pidid nad salamisi ohkama, sest Lepiku võõramaise emanda palgetesse aastad ei hakanud. Need olid siledad nagu noorel näitsikul ning suvedel ja talvedel ei paistnud nende üle mingit võimu olevat. Nii nagu ka tema igavesti kodumaa järele nutva südame üle.
Saare meel ja saare keel jäid Isleenile elu lõpuni võõraks. Küll mäletas noor Tooru poisikesepõlvest neid erilisi, tundmatus murdes leelutusi, mida vanamemm talle pimedatel õhtutel ja hämaratel talvepäevadel näputöö saateks poolihääli ümises ja laulis. Nende sõnad olid poisikesele mõistmatud, kuid vanaema hääl kõlas kuidagi koduselt. Ja loojangute aegu, kui selleks vähegi mahti oli, kummardus vana naine metsa taha vajuva päikese poole ja ütles kurval pilgul Tooru pead silitades: „Kodu. Kauge. Gaideel.”
Sepp virgus ning ajas end kõikudes püsti. „No mida sa vahid nagu lammas? Anna pihta, poiss!” urises ta süngelt.
*
Kaheksapäevase piiramise järel löödi Pöide linnuse juures maha viimane kui üks alistunud ordumees. Mõned üksikud ratsanikud, kes tapluse segaduses esimese hooga põgenema pääsesid, püüti samuti kinni ja lohistati hobuste taga surnuks.
Kindluses tapeti kõik elavad, alates hoovipenidest ning lõpetades pilastamisest oimetu köögiemanda ja ühe kriiskava hulluga, kes ordumaja lukustatud kambrist leiti. Lambad, lehma ning paar siga veristasid malevlased pidusöögiks, kõik ülejäänu, mis vähegi tulekõlbulik oli ja millele meeste jõud peale hakkas, veeti ordumaja ülemise korruse saali ning süüdati Tarapiitat kiites põlema.
Aga kantsimüüride vahel kõmiseva võidulaulu kõrval kerkisid taeva poole ka itk ja hala. Linnust piiravas rahvasummas takerdunud ordurüütlid olid lühikeses tapluses surnuks raiunud kümme ja vigaseks löönud poolsada relvitut inimest, kelle lõhutud ihud ning katkised kondid pikaks ajaks lähedaste tasuda jäid.
Undimetsa mõisa nooremand Marja lõi silmad lahti ja põrnitses tuttavaid kambriseinu. Jah, kõrvad ei olnud teda petnud! Seina tagant kostis uuesti tuttav haukumine.
Kas ustav Hall oli ta üles ajanud? Miks ta üldse Kahoveere kambris lebas? Marja püüdis meelde tuletada, kuidas ta sellesse ruumi oli sattunud. Ta mäletas rüütlite meeleheitlikku rünnakut Pöide kantsi juures, rüselemist ning kisendusi. Ta mäletas hobuselt kukkumist ja vilksamisi käisid tal silme eest läbi ka Vesse ja Lemmi kohkunud näod. Aga edasi oli kõik üks suur must pimedus.
Marja üritas pehmel heinakotil pead pöörates end kergitada. Tema pilk tabas ähmast nägu, mis korraks naerule venis, kuid kohe uuesti tõsiseks tõmbus.
„Ei tohi liigutada!” keelas poisi moodi lühikeste juustega põetaja lähemale astudes. See oli tarbetu, sest rinnus sähvatanud valupiste kiskus Marja suust oige ning sundis ta asemele tagasi vajuma.
„Perenaine peab lamama ja jõudu koguma. Tema ihust jooksis palju verd välja, naised ütlesid, et see teeb nõrgaks...” seletas tüdruk villast tekki kohendades.
„Minu laps...” pomises Marja teise juttu tähele panemata ning libistas käed niuetele. „Minu poeg... meie poeg...”
Põetaja pööras pilgu kõrvale.
„Teda ei ole...” ümises nooremand nagu unes. „Ma ei tunne teda enda sees.”
„Perenaine kukkus,” ütles tüdruk vaikselt. „Naised ütlesid, et ükski emakoda ei pea