Nooruk rehmas käega üle silmade ja ajas end istuli. Ta ei teadnud, mida vanamemm rottidega mõtles, aga see sajatus oli tal kogu aeg suul. Jalgadest viimasegi jõu kaotanud vanaeit lebas nii ööl kui päeval oma asemel ning ajas üha segasemat juttu. Ja und ei paistnud ta pärast Pöide tapatalguid saavat kah enam silmatäitki. Asso oli tolle päeva õhtul vedanud memme õue, et ta näeks kantsist paistvat tulekuma ja suitsupilve.
„Kas see pole mitte vägev?” oli ta õhinal küsinud. „Kas pole see mitte vägev algus?” Memm aga rapsis end tema käte vahelt lahti ja roomas turtsudes toa poole tagasi, ise ägisedes: „Algus, algus... See oo lõpp, lollpead! Lõpp! Veri, veri, veri!”
Asso haigutas, nii et lõualuud naksusid. Nüüd, kus temast oli saanud äkilise meelega sepa Tooru õpipoiss, ajas ärevus tal une pealt juba enne koitu ning ööunedega segatud mõtted kippusid ikka ja jälle just Lepiku sepikoja ääsi kõrvale pudenema.
Nooruk lükkas narmendava villase vaiba kõrvale ning libistas end parsilt maha. Nügis sõsarad-veljekesed lavatsi peal tihedamalt üksteise vastu ja sättis nahad neile paremini peale.
Äkitselt kostis nutulaul tarre nõnda selgelt, nagu oleks keegi itkenud sealsamas lavatsi ääres. „Aijjaa... eijjaa... oijjjaaaa... ääää...”
Nahkade alt kostis nihelemist ja summutatud tihkumist. Asso kuulatas viivu, kobas siis kolde ääres pilpa järele, et sellega tuhast süsi koukida.
„Kas Tillu-Killu on nüüd surnud?” sosistas ebakindel lapsehääl võidunud lambakarvade tagant.
„Juu ta on, jah,” kohmas perepoeg ebakindlalt ning puhus koldesse. Ninna paiskus tuha kõditav lõhn ja pimeduses hakkasid vilkuma õrnpunased tulukesed. „Aga ega ma tea kah.”
„Tillu-Killu käimad käind, Toone taha kooljaks läind,” kähises vanamemm. „Tuule teed said tambitud, kalmukünkaks kanditud!”
Laast ei tahtnud tuld võtta ja poiss pidi süsi veel mitu korda puhumisega ergutama, nii et silmad kipitama hakkasid. Lõpuks ärkas leek ning peletas pimeduse tare kaugematesse nurkadesse.
Uksehinged kriuksatasid. Taadi järel tuppa eksinud tilluke tuulehoog oleks leegi, mida Asso ruttu pihkudega varjama kummardus, äärepealt uuesti surnuks puhunud.
„Näh,” sirutas Valdeku käe ja kopsas lauale pooliku kapa tuhmkollase õllega. „Tegin tõrrele põhja peale, ainult mõne lonksu jagu oligi,” sõnas ta väsinult, libistas musta vesti õlgadelt ja riputas ukse kõrvale nagisse. „Joo-joo, poeg, linnupetteks! On aeg minna! Päev tõuseb, Tooru ootab.”
„Taat! Kuule, taat! Kas Tillu-Killu on nüüd surnud?” kostis seesama lapsehääl nahkade alt veel nõudlikumalt.
„Tssss! Ole nüüd...” tõttas Asso aseme poole sisistama, aga Valdeku pani mõhnalise peo nooruki käele ja ütles rahulikul häälel: „Jah. Tillu-Killu on läind. Ei old meitel väge teda hoida. Tuuled teda tahtsid ja tuuled ta lõpuks said.”
„Tuulte teed said tallatud...” ägises vanamemm .
„Tillu-Killu pannakse siis maa sisse ja ta ei tule enam meie juurde,” ütles lapsehääl kurvalt.
„Jah. Aga tema naerud ja nutud jäävad ikka tuultega meie tare ümber uitama. Nii nagu Tuuleotsal alati on olnud.”
Valdeku neelatas.
„Mine nüüd, poeg! Töö ootab!” sõnas ta käeseljaga üle silmade äiates. „Ja ära ole memme vastu tõrges. Ta pole kuri sinu pärast.”
Asso kummutas kapa põhjani. Mähkis jalad kiirustades rasudesse, põimis pastlanöörid ümber jalarättide ning sõlmis otsad põlvede all kokku. Pingutas vöö vestile ja astus õue.
*
Lepiku pundenikutalu märgiks oli juba mitu põlve olnud vasar, mis näitas, et selles kohas sepatööd tehakse. Talu kaitses raudvitsaga pingutatud pisike vankriratas, mis sepikoja räästa küljes keti otsas kiikus ja vähegi suurema tuulega vastu kõrval rippuvat raudlatti kõlksuma hakkas.
Kisklaudadest katusealune, mille alla mahtusid pikk lõõtsaga ääs, raudvitstega vöötatud tubli tammepakk ning selle külge naelutatud alasi, kõlises Pöide kantsi tapluse järel tööst. Aga veel kuumemalt kui ääsituli hõõgusid tahmunud katuselaudade all kibedus ja tasuhimu. Esimesest õpipoisipäevast peale oli Asso palju kordi olnud tunnistajaks, kuidas Tooru väsimatult kõigile ordumeestele lugematuid surmasid sajatas, üks kurjem kui teine.
„Tervist ning rahu Lepikule!” hõikas ta sepapaja ette jõudes. Kõik need päevad, mis Asso oli Tooru juures, tundis ta kohmetust, sest sepp oli tema saabudes alati juba ametis. Meister ei jätnud seda talle kunagi ka nina alla hõõrumata.
„Tuli ammu üleval, poiss! Ei saa selliks õpipoiss ega meistriks sell, kellel uni pikk ja samm laisk!” kõmistas Tooru seegi kord.
„Ei olnud ma laisk, peremees! Meil käis öösi Toone-taat ja viis hinge...” tõttas Asso seletama ja kummardus jalgade ümber kargleva halli-mustakirju koeranähvitsa kaela sügama.
Sepp põrnitses poissi. „Mida sina, tattnina, ka Toone-taadist tead!” müristas ta siis põlglikult. „Tema lösutab Lepikul juba palju suvesid ja talvesid. Ammu enne seda, kui sina ei olnud isegi veel tilk Valdeku lapitud püksisääres!”
Asso seisis kangelt kui puupakk, julgemata peremehele rohkem vastu ütelda. Tulitav kukal ja tuimaks põrutatud sõrmed said noorukile tuttavaks kohe esimestel päevadel. Seepärast ruttas ta sepa vesiste rohukarva silmade vähimagi pilgutuse peale küll jahtuvat rauatükki hõõguvatele sütele tagasi tõstma, küll veelgi usinamalt lõõtsa tõmbama.
Ikka selleks, et ääsil kahiseks valusamast valusam leek, surmatuli, nagu Tooru väheste suupaotamiste aegu vahel urises. See pidi äratama raua kõige salajasema südame, millest oskaja käe all hoburaud, vikat, nael või kirvetera sai. Või piigiteravik. Või ammunool. Ammunool, jah. Selle peale kulus vähe rauda, aga palju aega, eriti kui lööja käsi vilumata oli. Aga nüüd, kus sakstega sõda lahti, tuli just nooleteravikke sepistada. Niisugune oli Vesse ja teiste vanemate tahtmine.
Nooleotsi oli Asso löönud rohkem, kui tema kesine rehkendamisoskus jõudis meeles pidada. Ühed pikema teravikuga, teised lühemad, aga pikema kaelaga, aga kõik peaaegu äravahetamiseni sarnased ja ühtmoodi sihvakad. Tapanaelad, mõtles poiss. Tapanaelad, mis peavad paigale lööma inimese... Inimese, kes himustab võõrast, inimese, kes ihaldab seda, millele tal õigust pole. Mida see tähendab? Misasi on õigus? Kellel on millele õigus ja miks on üldse kellelgi millelegi õigus? Miks on nii, et temal, Lõualuse auväärt adramehe Valdeku pärijal, ei ole sünnis isegi mitte mõtelda Kahtjala vanema Meldese tütre Piiriti kosimisele? Miks on nii, et tema, kes ta pistis oma pea otse herilasepessa, käis ordukantsis ja julgustas seal pandiks olnud tüdrukut linnusest põgenema, peab leppima, et see oli „lihtsalt üks töö”? Ja mitte himustama rohkemat.
Asso neelatas ja pühkis higi.
Jah, esiti ta oligi arvanud, et see ongi lihtsalt üks töö. Ta tahtis näidata oma julgust ja püüdlikkust, tahtis näidata kuulekust taadile, memmele ja kihlakunna vanematele. Ta oli uhke, et just teda selle töö peale parimaks arvati ja oli seepärast toimetanud ühtmoodi ustavalt nii enne kui pärast Piiritiga kokkusaamist. Ta oli pisaratega võideldes oma uhkuse alla neelanud, kui pidi teada andma, et tütarlaps ikkagi ordumeeste küüsi oli jäänud, ja pärast kogu maleva ees aset leidnud alandamist Lõualuse pajuserval jõuetust raevust röökinud ning mättaid laiali pildunud.
Vaid põgusalt oli tema süda saanud rõõmust hõisata – siis, kui Vesse teada andis, et Piirit sakste küüsist ikkagi pääses – ja kohe kibedusest uuesti kokku tõmbunud, kui vanem naerdes selgitas, et Asso selle töö jaoks üksnes seetõttu välja valiti, et ta viletsamast soost on, mispärast orduvennad teda vaevalt endale pandiks pidada oleksid tahtnud. Ja siis...
„Misssssee on, poisiraisk!!!?”
Laevanaelu kasti ladunud sepp sihtis higise