Rootslaagenisse või Hämesse, ükstapuha kuhu. Peaasi, ära, kaugemale siit!
Ja sealsamas olid need mõtted laiali lagunenud nagu hommikune udu, jättes ta ootamatult alasti ning sundides häbenema seda trotsi ja salakavalust, mis temas olid miskipärast ärganud.
Tormi ohkas kibedalt ja suskis vihase käeliigutusega tuules kahisevaid lõkkepuid.
„Kannatust, poeg!”
Kipper Tuulelemb astus tuleaseme äärde ja sakutas Tormit nagu koerakutsikat kaelast. „Sa tead ju, et meri annab alati vastused. Ükski merele kaasa võetud saladus ei või kunagi lõpuni varju jääda.”
Vana laevapealik istus poja kõrvale, sülitas sädemeid pilduvatesse leekidesse ning hakkas põlvi ja sääremarju mudides just nagu iseendale kõnelema.
„Igal asjal on oma aeg. Kes on kannatlik, see saab tasutud. Meri ei salli alpimist ja kanguse ajamist. Austa merd, siis austab meri sind. Jäta merele, mis mere jagu, kahi jumalatele, mis jumalate jagu. Ja looda, et see lepituse toob. Just nimelt looda, sest meri võib olla ka äraarvamatu, tujukas nagu naine. Ja tujud ei hooli ei kahjast ega leplikust meelest. Aga kui see juhtub, siis ära sajata ega vannu kurja! Hoia süda julge, meeled ergud, ning võta vastu kõik, mis meri peab tarviliseks sulle anda. Kui see on rõõm, kui see on soodne tuul ja lahke laine, siis täna vee- ja tuulevaime, nii nagu komme nõuab. Kui see on kius, siis kannata ära, sest iga katsumus teeb kipri käe kriipsu võrra kangemaks. Kui see on kutse Toonetagusele, siis ära kohku, vaid mine rõõmuga.”
Tuulelemb kibrutas puhmaskulme ja patsutas poega, kes tahtis taadile midagi vahele öelda, sõbralikult jalale. „Ammusel ajal, veel enne sakste tulekut, käisid Kõrgeveere omad kaugetel retkedel. Sealt toodi ikka vägevat saaki ja palju naisi kaasa, nii et rahvas rõõmustas ja tuulekargajad oli suure au sees. Mitte kõik ei tulnud eluga tagasi, sest retk tähendas taplust, tapluses aga võib kõike juhtuda. Vähe oli neid retki, kus mõni mees päris ilma täkketa pääses, kuid tihti sai mehi ka otsa. Ja kui minejatel aeg käes oli, siis läksid nad, mõõk pihus, hõisates ning naerdes. Sest nad teadsid, et see oli verekahi Tarapiitale. Nad läksid Toonetagusele, kurvastamata selle pärast, mis siiapoole maha jäi, vaid rõõmustades nende pärast, kellega nad uuesti või esimest korda kohtuvad – isad, isaisad, kõik kõige vägevad ja aulikumad esivanemad.”
Imestunult isa kuulanud Tormi sai lõpuks sõna suust: „Kuskohast äkki nüüd nisuke jutt, taat?”
Tuulelemb sügas hõredat habemerootsu. „Vaata, seal Sauelõpu all, kui rannamehed Vesipulli võtma tulid... Ja sina üle noatera pääsesid... Ma ei tea, mida ma oleks teinud, kui sa...” Vana kipper vakatas. „Vanad peavad minema enne kui noored, isad ei pea itkema poegi ega emad leinama tütreid,” sõnas ta lõpuks.
Tormi lükkas ruuge juuksekahlu kõrva taha ja toetas pihu isa õlale. „Me ei peaks täna mõtlema selle peale, mis oli, taat, või mis oleks võinud olla. Me peame mõtlema hoopis nendele, kes koju jäid, ja sellele, mis järgmised päevad meile tuua võivad.”
Tuulelemb vangutas pead ja tõstis käe omakorda poja sõrmedele. „Küllap on sul õigus, poiss. Peab vist jah. Hähh, paistab, et ma hakkan vanaks jääma, et nisukest juttu ajan.”
Tihenev videvik pani tuules paisuvatel lainetel hüpleva viimase loojanguvalguse tontlikult helkima, otsekui välgutanuks meri oma lugematuid silmavalgeid.
„Aga...” Tuulelemb haaras äkitselt poja käe oma tugevate sõrmede pigistusse. „Kui minuga peaks miskit juhtuma, siis... Aida all, tagantpoolt minnes kahe pikliku musta kivi vahel on väike pada. Seal on hõbedat ja natuke ka kehvemaid rahatükke,” sõnas ta. „Seda on küllalt sinu õdede pruudilunadeks, kui aeg ükskord nii kaugele jõuab. Aga... Ma tahan ütelda, et sinu asi on siis pere eest hoolt kanda. Jah, talu jääb küll Rahule, aga tema tahab toimetada põllul ja heinamaadel, mis rannameestel hinge hädapärast sees hoiavad, kuid mitte rohkem. Sina oled minu moodi, mere poeg. Sinul on vanade heade tuulekargajate meel ja süda!”
„Mis jutt see siis nüüd veel on, taat?”
Kipper tõmbas käe lahti ja patsutas Tormit uuesti jalale. „Ma olen sulle ennegi ütelnud, et tuulevaimud ja veehaldjad kisuvad iga laevamehe seest tema viimasegi saladuse.”
„Sinu pajast teavad meie peres kõik peale pisikese Laine,” pahvatas Tormi ägedalt. „Aga sinuga ei juhtu midagi! Mis võikski juhtuda Kõrgeveere kõige vägevama laevakuninga Tuulelembiga?”
„Heakene küll,” lükkas kipper pihu puutoika lõkkesse ning krapsas püsti. „Lähme korjame nüüd mõned merekoerte munad. Roogudes peaks praegu juba hulka pesi olema.”
Nad jõudsid pruunikirju sülemiga lõkke juurde tagasi veidi enne seda, kui jäneseid küttima läinud sulased eemalt kadakate vahelt välja loivasid. Meeste näod kõnelesid sellest, et jaht sirgelt lörri oli läinud. Ennistise elevuse asemel väreles nende palgeil pettumus.
„Pole siin neetud saarel jänesepoegagi, raisk!” sülgas vana Ako ning suskas oma malaka otsapidi tulle, nii et sädemepilv üles paiskus. „Aga rebaserojusid on kõik põõsatagused täis!”
„Merekoerte pesi pole nad veel roogudest üles leidnud,” osutas kipper katlas podisevatele pruunikirjudele munadele. „Saame siit kõik hää kõhutäie! Ja siis tõmbame Vesipulli kõvemini kaldasse. Maru näikse täna öösi valusam tulevat, kui mu nina ja soolikad tunda oskasid.”
*
Terav pakitsus põskedel muutus lõpuks väljakannatamatuks ja valus kõditus ninas sundis ägedalt sõõrmeisse puhuma. Pea kergitamine lõikas aga kuklasse kui noaga ning kiskus kuivadelt huultelt kumeda oige.
Parem silm ei tahtnud kuidagi lahti tulla, seepärast avas Manivolde aegamisi pahema. Tõstis kissitades käe ning tunnistas pikalt, kuidas pisikesed mustad putukad tema peopesal ja sõrmedel sihitult edasitagasi sibasid. Peas tukslevaid valusähvatusi alla neelates võttis sõjasulane jõunatukese kokku, veeretas ennast sipelgapesast eemale ning lasi kuumava kukla tagasi sambla jahedasse embusse vajuda.
Näolt ja kaelalt mutukaid maha pühkides takerdus Manivolde pilk pea kohal kõikuvatesse männilatvadesse, mis sünkhalli taevaga üheks kippusid sulama, ja talle tuli äkitselt kõik meelde.
Isand Hawenpe oli laevale läinud ja jätnud tema hobuseid ning reisikraami valvama. Kolm vastselt palgatud taani sõjasulast, kes pidid Legenwolde juures hoolitsema, et see kohe ordumeestele keelt kandma ei tormaks, jõudsid randa alles vastu õhtut, kui vahutavad lained juba rannakive peksid ja vihased tuulehood kaldaäärseid männijäserikke õõtsutasid. Prisked pambud ning kaasa toodud koormahobune kõnelesid Manivoldele sellest, et sõjasulased mitte ainult isanda käsu, vaid ka omaenese varanatukese peale olid mõelnud. Sõja ajal saagi võtmine oli iga mõõgakandja õigus. Aga kui taanlased irvitades kiitlema hakkasid, kuidas nad mõisahärra käsist-jalust kinni sidusid ning pea ees kaevu kukutasid, sai vana sõjasulase mõõt täis.
„Lollpead!” röögatas ta, lähimal kelkijal rinnust haarates. „Selle mõrtsukatööga ei teotanud te mitte iseennast, vaid isand Hawenpe ausat nime!” Kohkunud taanlane lendas nagu jahukott ristseliti maha. Välkkiirelt ilmusid teiste kätte mõõgad ja pikakasvuline kõvernina oleks Manivoldele ehk virutanudki, kui mitte rannatare memme kähisev hõige poleks neid seganud.
„Me ei pea tülitsema, kulla mees,” sõnas taanlastest vanim ja kerekaim lepitavalt ning näitas kõverninale käega, et see mõõga alla laseks. „Meiesugused peavad praegu hoopiski kokku hoidma.”
Veidi aja pärast, kui nad kõik neljakesi praksuva lõkke ääres istusid ja kalurimemme valmistatud auravat kalasuppi lürpisid, võttis paksuke uuesti jutuotsa üles. „Sinu... hmm... meie isand on läinud, Manivolde. Sina olid aga ainus, kelle ta maha jättis. Aga kas niiviisi tasutakse paljude aastate teenistuse eest?” küsis ta kavalal ilmel. Manivolde põrnitses taanlasi, kes üksteisele midagi muiates kõrva sosistasid, kuid ei vastanud.
„Aga sa mõtle selle peale!” jätkas paksuke silmi pilgutades. „Meie igatahes otsustasime, et paati ootama ei jää.