kangekaelsus oli teada terves Harrienis,[2.] eriti Revalis, kus kodanikud tema tegemiste kallal alatasa hambaid teritasid. Kunagi ei tehtud seda aga mehe enese kuuldes, sest niisama hästi, nagu oli tuntud Hawenpe kangekaelsus, teati ka sellega kaasas käivat äkilist meelt. Selsamal hommikul oli Manivolde olnud tunnistajaks isanda vihapahvakutele, millele alludes võinuks kogu salk olla praegu tont teab kus, aga mitte Puise rannas nii hädavajalikku paati randa ootamas.
Koidikul olid Helmold de Saghe pojad Hinrik ja noor Helmold Hawenpe mõisa väravate taga sisselaskmist nõudnud ning teatanud, et ordumeeste sõnamurdlikkus leidis Wittensteinis[3.] eriti nurjatul moel kinnitust – kõik kuningameeste saadikud löödi autult maha nagu kõige viimased röövlid. Isegi nendega kaasas olnud piiskop Olavilt[4.] ähvardati elu võtta, aga jumalamees tõmmanud põuest risti, mille peale teda kimbutama saadetud sulased langetasid mõõgad ning toimetasid piiskopi kuulekalt oma kambrisse, kus too siiamaani luku taga istuvat. Ordusulaste salgad aga olla saadetud karjadena külasid ning mõisu röövima ja otsima neid, kel kuningameeste mässuga miskitki arvati pistmist olevat.
Hinriku ja noore Helmoldi sõnumite peale muutus isand Hawenpe nägu niisama halliks nagu pilved tema laastukatusega elumaja kohal. Kiirkorras lasi mõisahärra hobused reisivalmis seada ning kaks neist koormata reisikottide ja kastidega, kuhu ta oli juba paari päeva eest lasknud ettenägelikult tarvilisi riideid ning tarbeesemeid pakkida.
Manivolde juhtus pampusid vedades tahtmatult uksepraost kuulama, kuidas isand Johannes torisevale majaemandale selgitas, et ta ootamatu reisi mitte enese, vaid isand Saghe poegade pärast ette peab võtma, aga et ta esimesel võimalusel kohe koju tagasi tuleb.
Maasugu mayersche[5.] meelt see paraku ei lohutanud. „Vilets jänes!” kähvas naine etteheitvalt. „Nüüd, kui ordu koerad lahti on päästetud, putkad metsa, jah?”
Hele laks ja tuhm karjatus ütlesid sõjasulasele, mida mõisahärra majaemanda suupruukimisest arvas.
„Selle poolearulise Saha kehkenpüksi pojad on sulle tähtsamad kui omaenese kodakondsed!” kiunus majaemand jonnakalt edasi ja teenis veel ühe kõrvakiilu.
„Hawenpe kodakondsed ei pea kedagi kartma, kui mina läinud olen!” käratas mõisahärra tüdinult. „Ma olen kindel, et veel enne kesakündi on see neetud sõda läbi. Sinu ja hoovimeistri asi on seni hoolitseda, et põldudel saaks silm peal hoitud ja tarvilised tööd õigel ajal tehtud!”
Uks Johannes de Hawenpe selja taga lendas piitade raksudes kinni – kindel märk sellest, et isandale pähe löönud sapp niipea ei lahtu. Nii ei kergitanud Manivolde kulmugi, kui härra veidi hiljem äkitselt ratsasalga Leali[6.] tee pealt alla käskis pöörata ja otsejoones oma naabrimehe, isand Willekin de Legenwolde õuele kihutas.
Avar hoov oli nagu välja surnud, polnud klähvimas ühtki koera ega paterdamas ühtki lindu, tatsamas ühtki lojust, inimestest rääkimata. Tummad majad põrnitsesid saabujaid ohtliku vaenulikkusega.
„Kussa oled, neetud kelm?!” hüüdis isand Hawenpe porisel maal libastuvat ja korskavat hobust talitsedes. „Kussa oled, kärnane koer?! Miks on sinu õu tühi?!”
Mõisahärra sülitas põlglikult ning kiskus vihaselt ratsmeid. „Paistab, et sa oled nagu üks vilets jänesepoeg metsa pagenud! Ja sinu sulased ning teenijad on seepeale nagu armetu kanakari laiali jooksnud! Isegi su omaenese sulased ei austa sind! Pole au sinu sool, pole au sinu nimel!”
Mõisamaja uks paiskus ristseliti lahti. Pikakasvuline Legenwolde sihtis paljastatud mõõgatera Hawenpe poole. Tema silmad kiiskasid vihast ja huulte vahelt pritsis tatti, kui ta röögatas: „Sina, matsiverd koer, minu peale ei haugu! Legenwolde nimi on selles paigas juba sada aastat seisnud ja seisab veel kümme korda nii kaua!”
„Kanäe, kus peni puges lõpuks ikka oma urkast välja,” irvitas isand Johannes ja keerutas kurjalt muiates vuntsi. „Mis on sada aastat Jumala päikese all?” küsis ta sapiselt. „Tühine silmapilk, mida tark isegi sõna vääriliseks ei pea, veel vähem sellega kelkima tuleb.”
„See pole kelkimine!” Legenwolde rehmas hoiatavalt mõõgaga. „See on tõde, mida sinusugune närukael tunnistada ei taha!”
„Hawenped astusid selle maa peal ammu enne seda, kui esimene Legenwolde üldse ilmavalgust nägi!” hüüatas Johannes ning raputas Willekini poole rusikat.
„Sinus kõneleb sitane pagan, Hawenpe! Ei muu kui kõige metsikum ja sitasem pagan! Ja kas need seal sinu selja taga pole mitte Saha ussikuninga pojad? Ahh? Tabagu Kõigevägevama nuhtlus ka neid närukaelu!”
Saha sõjasulaste mõõgad libisesid sahinal tupest ning Hinrik ühes venna Helmoldiga hüüatasid vihaselt: „Mida?”, kuid Johannes de Hawenpe tõstis keelavalt käe. „Minul pole sinu vääritut elunatukest vaja. Ainult Kõigevägevam Jumal saab sinu armetule hingele kohtumõistjaks olla,” sõnas ta süngelt. „Manivolde! Las need uued taanlased hoolitsevad, et isand Willekin kohe pärast meie lahkumist ordumeestele keelt kandma ei tõttaks! Sõidame!”
Nüüd oli ratsasalk siin, Puise rannas, ja Manivolde noor sugulane, kes neid esiti üsna hirmunult, seejärel aga umbusklikult põrnitses, vannutas mõisamehi merele minemisest loobuma. Ilm oli küll veel üsna vaikne, kuid kalur teadis taevamärkide järgi, et peagi hakkavad merd lõhkuma lained, mis sakste kogedki varjulist lahesoppi otsima sunnivad. Jonnakat Hawenped ei kõigutanud aga ka kõige kurjemad hoiatused.
Rannamees nõustus lõpuks kukrutäie hõbeda ning hobuse eest võtma paati kaheksa ilma kraami ja turvisteta meest ja need teisel pool väina sinetavale rannale viima. Manivolde pidi ühes muu kraamiga esimesel võimalusel isandale järele seilama.
„Vaata meie hobuste ja minu varanatukese järele ning olgu Jumal sulle sealjuures abimeheks,” sõnas isand Johannes vana sulast õlale patsutades. „Me kohtume veel!”
Põlvi kure kombel kõrgele tõstes sumas Havipää mõisahärra uhkel ilmel laevani ning kalpsas oma vanuse kohta liigagi käbeda hüppega pardale.
*
Läbi kitsa pilu langesid hämarasse haigetuppa tolmused päikesekiired, joonistades kitsukesel asemel vähkreva haavatu taha seinale tontlikke varje.
Palavikuline pilk kaapas abitult kambri laelaudu, kõrri valguv sülg pani haige kord öökima, kord jälle üle kogu keha vappudes läkastama. Õhetavad palged pärlendasid higist, pragunenud suunurkades vahutav ila valgus läbi hõreda habemeviiru kaelale. Küllap oleks ta ära kiskunud ümber pea ja ülakeha mähitud sidemed ning oleks ehk põrandalgi püherdanud, kui mitte linasest riidest köidikud poleks tema ihuliikmeid aseme küljes kindlalt paigal hoidnud.
Õnneks langes vaevatu iga natukese aja tagant katkendlikku unne, mis ta ihule ja meeltele leevendust tõi. Veel suurem õnnistus oli aga tema tervet kõrva paitav imeline kumin, mis vahel selgemini, vahel ähmasemalt igatseva kutsega täidetud sõnadeks sai ja kurblikuks lauluviisiks vormus: „Ave Maria, gratia plena!” Mõnikord võttis peaaegu ebamaine hääl haige vaimusilmas ka inimese kuju, muutudes värelevateks huulteks, siis silmadeks, siis näoks, mille ümber lehvisid kuldsed juuksekiharad ja õrn siidine loor.
Oo, Püha Neitsi! Heida oma hunnitu pale mu vaevatud ihu peale!
Haavatu katsus köidikute kiuste end küünarnukkidele ajada, surus rinna üles ja küünitas kaelasooni kiskuvast valust hoolimata pead ettepoole. Aga niipea kui ta põgusa õndsushetke ihaluses suud liigutada püüdis, hajus lummutis laiali. „Ave, Maria, gratia plena!” pages kustuv, pisut pilkav hääl tagasi pimedusse.
Hoolitsev käsi pühkis leemendavalt näolt rätikuga higi ning laotas kuumavale otsmikule külmas vees leotatud linatüki. Jahutava riide puudutus vallandas haavatu huultelt väsinud ohke ning suigutas ta uuesti rahutusse unne.
„Misereatur vestri omnipotens Deus…”[7.]
Leali Püha Vaimu nunnakloostri kaunis abtiss Gertrud silmitses noore mehe siledaid palgeid, ohkas ja ajas end aegamisi sirgu. Koljatikasvu nunn, kelle