pole häda midagi. Kõik on korras. Nad ei teinud mulle midagi. Nad on rumalad ja nõmedad,” ütles poiss nina särgivarrukasse pühkides.
Kurt hüppas jalgele ja tormas Maretile kallale.
„Juut, igavene räpane juut!” röökis poiss tüdrukule obadusi jagades.
Maret laskis venna lahti, tõrjus lööke, võttis seejärel hoogu ja andis poisile kõva paugu. Hoop oli niivõrd tugev, et poiss vankus ja lõpetas jälle siruli maas. Maret seisis tema kohal, vari poisi näole langemas.
„Jäta mu vend rahule,” käskis tüdruk. „Jäta mind rahule. Jäta meid rahule.”
Kurt hõõrus põske. „Juudid. Te mõlemad olete räpased juudid. Ma vihkan teid.”
„Lähme,” ütles Maret. Ta talutas Juhani eemale, puu all seisva pingi juurde.
Koolimaja nurga tagant ilmus välja õpetaja. See oli preili Sperling: lühike ja kõhn, suurte ümmarguste prillide ja pruunides toonides riietega naine. Maret ja Juhan jälgisid pingil istudes järgnevat stseeni. Preili Sperling läks kõigepealt lasterühma juurde. See oli vahepeal kasvanud. Mänguväljakule oli nüüdseks kogunenud suurem osa õpilastest, nii vanemad kui ka nooremad lapsed. Maret ja Juhan vaatasid, kuidas õpetaja neid küsitles. Nad seletasid midagi ning osutasid Kurti ja tolle kambajõmmide poole. Seejärel keskendus preili Sperling Kurtile, kes oli vahepeal püsti saanud. Kurt näitas näpuga ja teised lapsed näitasid näpuga. Preili Sperling vaatas osutatud suunas. Ta nägi mänguväljaku teises servas pingil istuvat Maretit ja Juhanit. Naine noogutas, andis lastele viipega märku rahuneda ja astus üle väljaku.
„Maret, Juhan.” Preili Sperling teadis kõikide koolis õppivate laste nimesid. Maret teadis teda kui head inimest. Tema viimasest Eesti õpetajast palju paremat. Nad tõusid Juhaniga mõlemad püsti. „Kas teie kaklesite just praegu?”
„Ei …” vastas Juhan.
„Jah,” ütles Maret.
„Miks?”
„Nad tegid mu vennale liiga.”
„Miks?”
„Ma ei tea.”
„Juhan, kas sina tead, miks?”
„Ei.”
„Sa ju pead teadma, kullake. Poisid ei hakka ju niisama kaklema.”
„Nad käitusid vastikult.”
„Kes käitusid vastikult?”
Juhan osutas Kurti ja tolle sõprade suunas. Aga lapsed olid laiali läinud ja tegelesid nüüd erinevate mängude mängimisega. „Nemad,” ütles poiss.
„Kes need „nemad” on, palun?”
„Ma ei tea nende nimesid.”
„Mul on tarvis nende nimesid teada. Kui nad halvasti käitusid, tuleb nad korrale kutsuda. Maret, kas sina tead nende nimesid?”
„Jah, nad käivad minuga ühes klassis.”
„Ah soo. Ja kes need olid?”
„Preili Sperling, ma kardan, et ei saa seda teile öelda.”
„Heldene taevas, miks küll?”
„Sest keelt kanda ei ole õige.”
Preili Sperling silmitses tüdrukut. „Oh heldeke. Aga kui poisid halvasti käitusid, siis tuleb neid ju karistada?”
„Nad juba said karistada. Ma lõin neid. Nad ei tee enam nii.”
„Jah, Maret, aga sa ei saa kohtumõistmist enda kätte võtta. Kas sa saad aru, mida see tähendab ja kui oluline see on?”
„Jah, preili Sperling. Aga see on nüüd juba möödas. Järgmine kord – kui järgmine kord tulema peaks – ei võta ma kohtumõistmist enda kätte, ma luban. Aga veel olulisem on mitte kaevata.”
„Kas sa kardad neid, kullake?”
„Maret ei karda midagi,” teatas Juhan.
„Jah, selles ma ei kahtlegi.” Preili Sperling vaatas Mareti poole. Nende pilgud kohtusid. Mareti pilk oli raevukas, kuid ometi oli näha, et pisarad ei ole kuigi kaugel. Olles hetke kõhelnud, hakkas õpetaja jälle rääkima. „Noh, paistab, et siis ei ole midagi rohkemat teha.” Kaklused mänguväljakul olid igapäevased. Eriti neil äärmiselt ärevatel aegadel. Nii paljud isad olid kodunt ära, taevas teab kus ja mida tegemas. „Aga sellegipoolest,” jätkas õpetaja, „tahaksin ma teada, mis selle mürgli põhjustas. On sul sellest aimu, Juhan?”
„Nojah …” Poiss vaatas õe poole. „Maret, kas see on kaebamine, kui ma ütlen preili Sperlingile, miks me kaklesime?”
„Ma ei tea. Kas see oli mingi väga paha asi?”
„See oli sinu pärast.”
„Minu?”
„Jah.”
„Mida nad ütlesid, Juhan?” uuris preili Sperling.
Maret andis Juhanile noogutades rääkimiseks märku.
„Nad ütlesid, et Maret on juut, preili. Nad ütlesid, et tal on tumedad juuksed, pruunid silmad ja tõmmu nahk ja see tähendab, et ta on juut ega tohiks koolis käia.” Poiss jätkas kiirustades: „Aga ta ei ole juut, preili, ta on mu õde. Ja siis nad ütlesid, et mina olen ka juut, aga mul on sinised silmad ja blondid juuksed, ma ei saa ju juut olla, preili, ega ju? Ja kui mina pole juut, siis ei ole ju Maret ka juut?”
„Kallid lapsed …” ütles preili Sperling. Ta võttis neil mõlemal käest kinni ja nad istusid koos pingile. „Kõik see jutt juut olemisest või mitteolemisest. Teievanused lapsed ei tohiks selliste asjadega oma pead vaevata. See on teiste inimeste ülesanne, täiskasvanute. Ma olen kindel, et kumbki teist ei ole juut …” Ta katkestas jutu ja silmitses hetke Maretit. „Kuigi ma pean ütlema, Maret, et sul on tõepoolest imeilusad pruunid silmad ja tumedad juuksed.”
„Ma tean,” kinnitas Maret, „mu emaema on Tartust pärit. Ja mina olen ema moodi. Juhan on isa moodi.”
„Tartu – see on Eestis, eks ole?”
„Jah, lõuna pool. Ema ütleb ikka, et meil on tume nahk, kuna Lõuna-Eestist paistab rohkem päikest ja inimesed on seal tõmmuma nahaga.”
„Rohkem päikest? Äkki on nad mõnest teisest rassist?”
„Rassist?”
„Hõimust, inimeste rühmast, perekonnast. Paljude tuhandete aastate eest. Nad tulid kusagilt mujalt?”
„Võib-olla,” nõustus Maret.
Preili Sperling silmitses veel kord tüdrukut. Ja tal tekkisid mõned küsimused. Tema ülesanne oli midagi huvipakkuvat märgates ametivõimusid teavitada. Olenemata sellest, kui tühine üks või teine asi tundus. See oli üks tema tööülesannetest. Õpetajaks hakates ei olnud ta osanud sellega arvestada. Aga neil päevil … neil jubedatel aegadel … häda ajab härja kaevu.
Maret ja Juhan jalutasid koolist koju. Puud olid õites, nii kirsid kui ka õunapuud. Taevas oli küll sinine, kuid õhus oli veel tunda külma hingust. Lapsed kuulsid kaugusest, küllap Põhjavaksalist kostvat kiledat rongivilet. Mõned inimesed lahkusid selle rongiga linnast. Pagesid. Inimesed, kel oli vedanud ja nad pääsesid sellest kohutavast võõraid ja ebasõbralikkust täis linnast minema.
„Tere,” hüüdis hääl laste selja tagant. Nendega ühines teismeline nooruk, kes nende kõrval käima hakkas. Maret tundis temas ära nende vastasmajas elava Karl Stieberi nimelise poisi. Pikka kasvu, blond, sinisilmne ja pika libava sammuga.
„Tere,” vastas tüdruk ilma erilise soojuseta.
„Täna oli koolis päris paras möll, mis?”
„Mida sa silmas pead?”
„See vastik Kurt sai, mis oli ära teeninud. Oleksin pidanud tal ise juba ammu kere kuumaks kütma. Ta on üks igavene tüütus ja see tema kamp samuti. Aga mina