Hunt metsas. Martin Allison Booth

täitis õhtusöögi lõhn.

      Laste ema oli verandal. Ta lamas teki all lamamistoolis. Naine kuulas kaugelt Hufen-Alleelt kostvat liiklusmüra ja hüüdeid.

      Lapsed olid nutma puhkemas.

      „Ema, anna andeks, anna andeks,” ütles Maret.

      „Mis lahti on, kullakesed?” Leena sirutas käed laste poole ja viipas, et nad kallistamiseks lähemale astuksid.

      Lapsed lasid emal end kaisutada ja rääkisid talle Karlist, külastatud üritustest ja arstist, keda neil tabada ei õnnestunud.

      Leena kinnitas lastele, et tal on ööseks piisavalt ravimit. „Aga rääkige mulle oma Jungvolkis käimisest. Minu meelest me leppisime kokku, et teil pole tarvis nendega ühineda?”

      „Oi, aga seal oli väga tore!” hüüdis Juhan. „Ma tahan sinna veel minna. Palun, ema, seal oli väga tore, sugugi mitte hirmus, nagu sa rääkisid.”

      „Kullake, ma pole kunagi öelnud, et seal on hirmus.” Leena silitas pisipoja juukseid. „Asi on selles, et seal räägitakse asju, mis ei pruugi kõige toredamad olla.”

      „Kellele?”

      „Mitte kellele, lihtsalt inimeste kohta. Inimeste kohta, kes neist erinevad.”

      „Aga meie erineme neist ja me meeldisime neile.”

      „Ema?”

      „Jah, Maret?”

      „Kas me oleme juudid?”

      „Ei, kullake. Milline veider küsimus. Miks sa seda teada tahad? Kas nad küsisid seda seal sinu käest?”

      „Ei. Aga üks vastik poiss koolis ütles, et oleme.”

      „Ära lihtsalt pööra talle tähelepanu.”

      „Jah, aga ma kardan, et kui ta seda muudkui korrutab, hakkavad inimesed teda uskuma, ja kuigi me ütleme, et me pole juudid, ei kuula meid enam keegi ja meid hakatakse juutideks pidama. Ja me jäämegi nende silmis juutideks.”

      „Kallis laps, sa muretsed liiga palju. Me ei ole juudid, ja jutul lõpp. Inimesed saavad aru küll, mis õige ja mis vale. Keegi ei usu rumalaid kuulujutte ja keelepeksu.”

      „Aga ema, kas siis juut olla on halb?” tahtis Juhan teada.

      „Muidugi mitte. Asi on üksnes selles, et mõne rumala inimese meelest on, ja nad tekitavad selle pärast kohutavat segadust. Aga mul oli hea hommik, mul õnnestus osta seajalgu ja väike tükk pekki, ma keetsin sellest meile potitäie head hernesuppi. Kui hästi läheb, saame seda kaks-kolm korda süüa. Aga lähme nüüd tuppa ja siis te võite mulle rääkida sellest Karlist, kes teid Jungvolki viis.”

*

      Fischer astus, Kotkase toimik käes, ülemuse kabinetti.

      Ülemusele meeldis Fischer: mees tegi tublisti tööd, oli põhjalik ega pidanud erinevalt teistest paljuks tihti ületunde teha. Tegelikult oli ta ise Fischeri edutamise eest hea seisnud. Kui just Balti piirkonna juhataja kohta sai edutamiseks nimetada. Nüüd, mil punaväed olid poole piirkonnast alla neelanud, polnud seal suurt midagi juhatada jäänud. Töö hõlmas valdavalt paberimajandust: raportite kogumine, märkmete tegemine, võrdlemine, indekseerimine ja seejärel arhiivikappi toppimine. Põhimõtteliselt oli tegu Berliinist asjadel silma peal hoidmisega. Mõistagi anti Fischerile aeg-ajalt võimalus kedagi rappida. Tegelikult oli just tema see, kes võttis kasutusele nüüdseks kogu asutuses käibel oleva väljendi: Rote Grütze valmistamine, punastest marjadest supi keetmine. Berliinis asuvate lätlaste, leedukate, Ida-Preisimaa asukate, juutide, kommunistide … juutidest kommunistide välja noppimine. Fischeri sõnul oli see niisama lihtne nagu suvel punaste sõstarde korjamine ja nende punaseks supiks kloppimine, kuni nad tema käes kiunuma hakkasid. Fischer oli igati tubli mees. Kohusetruu, tõhus, huumorimeelega. Just selline mees, keda iga omaenda edutamist silmas pidav ülemus hinnata oskab.

      „Nii?”

      „Ühesõnaga, ma uurisin Kotkase tausta ja lisaks vestsime pisut juttu.”

      „Ja edasi?”

      „Ma ei tea. Tema juures on midagi sellist, mis mulle ei meeldi. Miski temas meenutab merd …”

      „Merd?”

      „Isepäine. Omapäi tegutseja. Rahutu nagu tõusulained. Jah, otse loomulikult võime eeldada, et ta suhtub meisse ja meie eesmärkidesse teatava vaoshoitusega. Need pole ju tema eesmärgid. Ja kõike arvestades võime eeldada sedagi, et ta keskendub pigem iseenda kui meie juhi teenimisele. Temasuguseid inimesi on meie ridades tegelikult jalaga segada. See on päris kindlasti roll, mida ta meile etendada püüab.”

      „Etendada? Teisisõnu …?”

      „Teisisõnu on midagi, millest ta meile ei räägi, midagi sellist, mis peaks siin kirjas olema,” mees koputas sõrmega toimiku pihta, „kuid mida me ei ole veel osanud üles leida ja välja lugeda.”

      „Mis see sinu arvates on?”

      „Ma ei tea. Ta karjääriga on midagi viltu.”

      „Mismoodi?”

      „No näiteks see asi siin …” Mees avas toimiku ja näitas seda ülemusele. „Ta oli mitu aastat väljaõppel Inglismaal kuninglikus mereväes. Kaks korda, kahekümnendate ja seejärel kolmekümnendate lõpus. Tippklass. Ülikõrged hinnangud. Suurepärased soovitused. Kuninglikule mereväele meeldis ta väga. Lisaks oli ta nende Eesti-külastuste ajal alati kontaktisikuks.”

      „Sa usud, et tal on nendega endiselt mingid sidemed olemas?”

      „Noh, selliseid suhteid üleöö ei unustata. Ma tean, et tema väljaõpe jääb aastate taha, aga sellegipoolest …”

      „Jah?”

      „Kui tal on endiselt kuningliku mereväega suhted, siis miks nemad teda Eestist välja ei toonud? Miks ta meid eelistas? Miks ta otsustas oma perekonna just Saksamaale saata? Kas nad poleks võinud sama edukalt Londonisse pageda?”

      „Kas ta perekond on siin?”

      „Königsbergis.”

      „Selge. Kaeva edasi. Ja lase ühtlasi perekonda uurida. Perekonna põlvnemisele pilk peale visata, kui taipad, mida ma silmas pean.”

      „Jah, härra.”

      „Ja veel üks asi, Fischer …”

      „Jah?”

      „Tee seda kiiresti.”

      Oli õhtu. Kotkas vaatas kella. See näitas viis. Väljas kihavatel tänavatel lülituti parasjagu aktiivselt ümber tööinimestest puhkavateks inimesteks. Mis kell nad ta kongist välja lohistasid? Ehk kell viis hommikul, võimalik, et veidi hiljem. Kaksteist tundi. Polnud võimatu, et kauemgi. Mees oli kongis viibides ajataju täielikult kaotanud. Ta ei kujutanud ette, kui mitu tundi ta oli pidanud üksnes mingi türanni haavatud ego poputamise soovi tõttu korstnasse kirjutama.

      Ta läks oma elukohta tagasi, et end pisut värskendada, käis duši all ning ajas habet. Tõmbas selga puhta särgi ja mundri. Seejärel läks ta tagasi aadressile Tirpitzufer 76-78, kus asus Saksa luureteenistuse peakorter, mis oli oletatavasti endiselt tema töökoht. Kuigi päris kindel ta selles enam olla ei saanud.

      „Preili Meyer, kas admiral Canaris on kohal?”

      Naine tõstis pilgu.

      „Kus te olnud olete? Ma olen üritanud teiega ühendust saada.”

      „Teie oleksite ometi pidanud teadma, kus ma olen, kui silmas pidada seda, et ütlesite neile, kes ma olen …”