ma kardan, et hetkel ei saa ma kuidagi aidata. Tulge homme tagasi.” Naine asus ust sulgema. Maret lükkas selle uuesti lahti. „Noor daam, sa oled praegu väga ebaviisakas,” tõreles naine.
„Palun väga vabandust, aga kas arst ei jätnud meile retsepti? Nimi on siin kirjas. Ehk ta teadis, et emal läheb sama rohtu tarvis, ja on retsepti juba valmis kirjutanud?”
Naine silmitses hetke laste innukaid nägusid ja ütles siis: „Ma lähen vaatan.” Ta tõmbas ukse enda järel kinni. Maret ja Juhan sättisid end trepile istuma.
„Kas me oleme midagi pahasti teinud?” küsis Juhan. „Kas ema saab ikka terveks?”
„Muidugi saab,” vastas Maret.
Nad ootasid. Juhan võttis Mareti käest kinni ega lasknud seda lahti.
Uks avanes uuesti ja lapsed hüppasid püsti.
Naine ilmus taas uksele. „Mul on väga kahju, lapsed. Ma vaatasin doktori kirjutuslaua ja ta assistendi oma samuti läbi. Kontrollisin isegi koridorilauda. Aga teie ema jaoks ei olnud kuskil midagi. Mul on väga kahju.”
„Aga …” alustas Maret.
Naine naeratas. „Ma olen kindel, et teie emal on täna õhtuks ravimit piisavat. Ütlen doktor Paulusele, et tulete homme tagasi, ja isegi kui ta ei peaks siin olema, lasen tal teie retsepti siia jätta. Eks ole?” Naine tõmbas ukse kinni.
Kotkas ei mäletanud enam, kui kaua ta oli kongis olnud. Seal oli pime. Pärast kongi lükkamist oli ta lülitit otsinud, kuid seda polnud. Mehel oli külm, ta lamas kerra tõmbununa, käed rinnale vaheliti põimitud, kuid vappus ikkagi külmast. Mees uinus ja ärkas siis taas. Ruum lehkas uriini järele. Okse järele. Vere järele. Ainsateks helideks olid ukse tagant kostvad sammud. Sammud ja lisaks karjed – kedagi „küsitleti” ühes teistest kongidest. Mingil hetkel oli talle antud kuivanud pumperniklit ja lahjat köögiviljasuppi; ta oletas, et see oli juhtunud varastel hommikutundidel, kuid ta ei osanud öelda, millise päeva hommikul.
Lukuaugus krigises võti. Koridorist prahvatas kongi valgus.
„Nii, teie seal. Üles.”
Kotkas tõusis madratsilt, see oli kongi kogu sisustus. Mees tõmbas mundrikuue selga ja järgnes valvurile. Ta viidi järjekordsesse akendeta tuumi, milles olid toolid ja laud. Tuba lehkas desinfitseerimisvahendi järele. Põrand oli veel niiske, seda oli ilmselgelt hiljuti pestud. Kotkas märkas laua taga istumas pruune peenetriibulisi pükse kandvat meest. Pükste peal kandis mees trakse, särgivarrukad olid üles keeratud. Kotkas oli kuulnud, et ülekuulajad võtavad enne ülekuulatavate peksma hakkamist kuue seljast ja kerivad särgivarrukad üles. Nii on neil võimalik särgivarrukate veriseks saades neile pintsak peale tõmmata, koju minna ja naine pesu pesema kamandada. Mehe habe oli ajamata, ta silmad punetavad ja vesised, otsekui poleks ta mitu nädalat korralikult magada saanud. Kotkas teadis, mida ta tunneb.
Tal kästi istet võtta. Kotkase kohale toimetanud mees astus kõrvale.
Mees laua taga ei kiirustanud. Ta lehitses mingit toimikut, Kotkase oletuste kohaselt sisaldas see üksikasjalikke andmeid tema elust ja karjäärist Eestis.
„Kaptenleitnant Kotkas?” küsis mees viimaks pilku tõstmata.
„Jah.”
„Kas te teate, miks te siin olete?”
„Ei.”
Mees vaatas üles. „Oi, küllap te teate. Te pole endale veel lihtsalt teadvustanud, et teate.”
„Ehk täiendav taustakontroll?”
„Seda mitte. Tegelikult on pigem tegemist heatahtliku nõuandmisega.”
„Nõuandmisega?”
„Eeldusel, et te soovite Saksa mereväe teenistuses jätkata. Te ju soovite jätkata, kas pole?”
„Oleneb asjaoludest.”
Mees nõjatus tahapoole, kallutas tooli esimesed jalad õhku ja põimis käed kukla taha. Ta kaenlaalustes ilutsesid higiplekid. „Vaat just, selle probleemiga meil tegeleda tulebki. Te ju märkate isegi, kuidas te kogu aeg mingeid tingimusi seate? Meile siin tingimuste seadmine ei meeldi, ega ju?” pöördus ta ukse juures seisva kolleegi poole. Kotkas oletas, et too noogutas.
„Küllap teie eelistate pigem kõhklematut pimedat kuuletumist?” ütles Kotkas.
Ülekuulaja kortsutas kulmu ja ta tooli jalad maandusid taas põrandal. Ta toetas käsivarred lauale. „Pühendumist. Meile meeldib seda sõna kasutada. Ja oma suureks kurvastuseks ei näe ma seda teie puhul eriti palju. Praegusel hetkel. Meie juhile valmistas see suure pettumuse.”
„Ahaa. Selles on asi.”
„Ahaa. Selles …” Mehe huultele kerkis muie, mis kiiresti kadus. „Niisiis, kaptenleitnant Kotkas, meie siin ei ole päris mõistmatud inimesed. Me saame aru, et te olete pärit teistsugusest kultuurist, teistsugusest keskkonnast. Me mõistame, et teie pruugi vastata – kuidas seda nüüd öelda? – kõigile meie eesmärgile pühendumisega seotud kriteeriumitele. Ometi meeldiks meile mõelda, et teil jätkub sündsustunnet olukorras, kus te viibite meie riigis külalisena, näidata üles teatud viisakust. Eriti veel meie relvajõudude tegevuses osaledes. Kas te saate aru, mida ma silmas pean?”
„Jah, ma saan aru, kuhu te oma jutuga sihite.”
„Või meeldiks teile, kui ma selgituste jagamisele rohkem aega pühendaksin?” Mees naeratas taas.
„Kas mul on valikut?”
„Meil kõigil on valikuvõimalused, kaptenleitnant Kotkas. Kõik sõltub sellest, kas me teeme õigeid või valesid valikuid.”
Sel hetkel taipas Kotkas, et mees lahmib tegelikult huupi. Ta loobib üksnes looritatud ähvardusi, kavatsemata neid kunagi teoks teha. Lühidalt, neil polnud plaanis talle füüsiliselt viga teha. Tundus, et neile oli antud korraldus teda mitte vigastada, vaid korralikult läbi raputada. Keegi kuskil ei soovinud talle mingeid reaalseid kannatusi põhjustada, üksnes ta käitumist muuta. Muidugi võis ta ka eksida. Ja kui ta oma käitumist ei muuda, siis pole välistatud, et järgmistel kordadel on nii asjaolud kui õhkkond juba hoopis teised. Mingil hetkel võib füüsiline vägivald samuti päevakorda kerkida. Aga sel hetkel ei tundnud Kotkas end reaalses ohus olevat. Teda üksnes hoiatati. Mees tõusis.
„Nojah,” tähendas Kotkas. „Ma saan aru, mida te silmas peate, ja mõistagi pean seda meeles. Aga kui see on kõik, siis hakkan ma minema, kui teile sobib. Mul on teie ja Saksa mereväe eesmärkide teenistuses veel palju teha ja mida kauem ma siin olen, seda vähem on mul aega kõigi vajalike tähtaegade järgimiseks …”
Ta ootas, et näha, kas ta sunnitakse istet võtma. Seda ei tehtud.
Mees pöördus minekule.
„Kotkas?” ütles toolil istuv mees.
„Jah?”
„Istuge.”
„Ehk mõni teine kord. Kui nüüd keegi oleks nii kena ja tagastaks mulle mu isikut tõendavad dokumendid, raha ja käekella, siis ma hakkaksin teid jälle sõjapidamises abistama.”
Ta möödus ukse juures seisvast valvurist, avas ukse ja lahkus. Keegi ei üritanud teda peatada. Valvur tuli talle hoopis järele ning juhatas ta mööda koridori trepist üles. Olles mehele ta isiklikud asjad tagastanud, lasi valvur ta uksest välja.
Fischer võttis ülekuulamisruumis sulepea ja tegi Kotkase toimikusse raevukalt mõned sissekanded. Seejärel keeras ta sulepea kinni ja naaldus tooli seljatoele. Mees silmitses kaptenleitnandi poolt nii häbematult hüljatud tooli. Tal oli tunne, et neid kahte ootab tulevikus veel mõni kohtumine. Enamgi veel, see polnud lihtsalt tunne. Ta otsustas kindlalt teha kõik, et see nii läheks.
„Ema!”
„Lapsed, kus te olite? Ma olin nii mures.”
Maja oli väike ja vilets, järsu kaldega kivikatusega. See seisis kaskedega ääristatud äärelinnatänaval loomaaia läheduses. Sõja tõttu suletud loomaaed oli