kui ka teadustegevuse kaudu. Olgu nad siinkohal esitletud tähestikulises järjestuses: professor Eiki Berg, vanemteadur Piret Ehin, professor Andres Kasekamp, alates 2017/18. õppeaastast Toronto Ülikooli Eesti õppetooli professor; vanemteadur Maria Mälksoo, alates 2016/17. õppeaastast Kenti Ülikooli vanemlektor
16
rahvusvahelise julgeoleku alal; dotsent Eva Piirimäe; lektor Raul Toomla ja lektor Rein Toomla. Kaardid valmistas ette Andres Võrk.
Me oleme tänu võlgu konsultantidele – akadeemik Urmas Varblasele, professor Vello Pettaile, vanemteaduritele Mare Ainsaarele ja Mihkel Solvakule.
Täname SA Archimedest, Eesti Välispoliitika Instituuti, Tartu Üli-kooli ning TÜ Johan Skytte poliitikauuringute instituuti, kelle rahalise toetuseta oleks õpiku valmimine olnud kindlasti keerulisem.
I peatükk. Mis on rahvusvahelised suhted?
Rein Toomla, Eiki Berg, Raul Toomla
1. Rahvusvaheliste suhete asend inimühiskonnas
1.1. Arengulugu
Rahvusvahelised suhted – nii nagu me sellest tänapäeval aru saame – on vast sama vanad, kui inimühiskond üldse. Tekkiva ühiskonna iseloomu-likuks tunnuseks on indiviidide koondumine – neil kaugetel aegadel olid ühiskonnad imeväikesed, võib olla ainult paarkümmend inimest, kuid nad moodustasid enam-vähem kindla rühma. Ajapikku – kui selliseid rühmi juurde tekkis – astusid nad paratamatult omavahelisse suhtlusesse. Praegu pole oluline, milline see suhtlus oli, arvatavasti domineeris tülit-semine, kuid samal ajal võis rääkida mingisugusest vahetusest, mingitest lepetest, võib olla isegi ühinemistest. Me ei tea, kuidas seesuguste suhete raames iseloomustati ümbritsevat maailma – tõenäoliselt mitte kuidagi. Ka siis, kui erinevate inimkoosluste – linnad, riigid – vahel sõlmitud lep-peid hakati kirja panema, pole neis märki sellest, mida me tänapäeval nimetame rahvusvahelisteks suheteks. Ei Sumeri linnriikide lepingutes, Egiptuse-Hatti rahulepingus aastast 1274 eKr, isegi mitte Vestfaali rahu-lepingutes ei ole viidet rahvusvahelistele suhetele. Võib olla ei peakski, sest ka meile olulises Tartu rahulepingus ei räägita üldistest problee-midest.
Kui oletada, et riikidevahelistes lepingutes piisab, kui fikseerida ainult lepingupartnerite õigused ja kohustused, puudutamata kolmandaid riike või suuremat riikide kooslust, siis riikidevaheliste suhete uurijad oleksid võinud kahe riigi tasandilt jõuda kaugemale ja kõrgemale. Kuid midagi taolist ei ole ei Thukydidesel, Machiavellil ega Grotiusel. Alles 18. sajandi lõpus pakub Jeremy Bentham välja uue mõiste – rahvusvaheline (Inter-national). Umbes poole sajandi pärast lisab Auguste Comte sellele sõna suhted – ongi sündinud termin rahvusvahelised suhted. Miks alles siis?
18
I peatükk. Mis on rahvusvahelised suhted?
Miks mitte varem – oli ju selleks ajaks rahvusvaheliste suhete eri tahke kirjeldatud ja isegi analüüsitud üle paari tuhande aasta?
Kõige tõenäolisem seletus tuleneb teadusliku mõtte arengust. 18. sajandi jooksul olid valgustusfilosoofid (ennekõike Montesquieu), täp-pisteadlased (ennekõike Newton) ja ajaloolased (ennekõike Vico) hakanud nägema oma uurimisvaldkonda terviklikult. Sajandi lõpuks nägid tervik-pilti ka need teadlased, kes tegelesid riikidevaheliste suhetega ning seda tervikpilti hakatigi nimetama rahvusvahelisteks suheteks. Kuid läks veel rohkem kui sajand, enne kui see valdkond muutus akadeemilistes uurin-gutes iseseisvaks. 1919. a loodi toonases Walesi ülikoolis Aberysthwythis esimene rahvusvaheliste suhete professuur, 1927 asutati esimene rahvus-vahelisi suhteid õpetav ja uuriv ülikool – Rahvusvaheliste uuringute insti-tuut Genfis, 1959 asutati esimene rahvusvaheliste suhete uurijaid koondav organisatsioon – Rahvusvaheliste Uuringute Assotsiatsioon (Internatio-nal Studies Association). Tõsi küll, see organisatsioon koondab peamiselt Ameerika, Aasia ja Okeaania õpetlasi. Euroopa teadlaste peamiseks koos-töövomiks oli algul Euroopa Poliitika-uuringute Konsortsium (asutatud 1970), hiljem on selleks osutunud Euroopa Rahvusvaheliste Suhete Assot-siatsioon (asutatud 2014).
1.2. Mida siis tähendavad rahvusvahelised suhted?
Vaatleme seda valdkonda praeguste teaduslike arusaamade alusel. Pilt on üsna kirev. Kõige laiemateks käsitlusteks on arusaamad, mis väidavad, et rahvusvahelised suhted puudutavad inimsuhteid üldse ning mille kesk-seks mõisteks on vastastikmõju – seda kontekstis, kus pole ühtegi kõrge-mat autoriteeti, kes sekkuks või vahendaks ja mis on väljaspool ükskõik millise valitsuse jurisdiktsiooni (nt Nicholson, 2004). Siiski tundub, et niisuguse käsitluse järgi oleks küllaltki keeruline rahvusvahelisi suhteid analüüsida ja veel keerulisem neid prognoosida.
Mõnevõrra kitsamad on need arusaamad, mille järgi rahvusvaheli-sed suhted on rahvaste ja riikide ning üldse kõikvõimalike ühiskondlike institutsioonide vahelised suhted (nt Holsti, 1995). Siinkohal põrkume kokku termini rahvusvahelised suhted sisuga. Termin räägib rahvustest – ingl International relations, sks Internationale Beziehungen, pr Relations internationales, sisu aga paljudest teistest ühiskondlikest ühendustest. Probleem on sõnas national, kui siinkohal piirduda ainult ingliskeelse vormiga. Ehkki algul – ladina keeles – tähendas sõna natio ennekõike rahvast, siis on selle areng paljudes Euroopa keeltes viimase kolme-nelja
19
I peatükk. Mis on rahvusvahelised suhted?
sajandi jooksul lisanud tähenduse nii rahvuse kui ka riigi näol. Omadus-sõnaline vorm tähendabki üldjuhul riiklikku, seega on internatsionaal-sed suhted kõigepealt riikidevahelised suhted. Slaavi keeltes on tavaliselt tegemist tõlkega ning neis on säilinud sõna rahvas, vene keeles näiteks международные отношения – rahvastevahelised suhted. Ka eestikeelne väljend – rahvusvahelised suhted – on tõlge, kuid meie ei ole tõlkinud algse ladina sõna, vaid selle vormi, kus ta tähendas juba rahvust. Samas ei pruugi sõna rahvusvaheline tähendada alati riiki, näiteks väljendis rah-vusvaheline keel on tugevam just rahvusega seonduv etniline külg.
Kuid akadeemilistes käsitlustes ei tähenda rahvusvahelised suh-ted ainult riikidevahelisi suhteid. Siia alla mahuvad enam-vähem kõik kontaktid ja vastastikused tegevused vähemalt kahe ühiskonna toimiva ühenduse vahel. Olümpiamängud on osa rahvusvahelistest suhetest, seda peegeldab kasvõi nende organiseerija ametlik nimetus – Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Kuid ka Eesti–Soome jalgpalli maavõistlus on osake rahvusvahelistest suhetest. Samuti kuuluvad rahvusvaheliste suhete alla kõikvõimalikud paljudest riikidest pärit osalejatega teaduskonverentsid, kultuurifestivalid ning seda loetelu annab päris pikaks venitada. Tavali-selt ei paku akadeemilisele maailmale, kes tegeleb riikidevaheliste suhe-tega, selline käsitlus kuigi suurt huvi. Mõnikord see huvi siiski tekib – kui esialgu mittepoliitiliste ühenduste koostöös hakkab ilmnema midagi poliitilist. 1980. aastate teisel poolel said populaarseks Hea Tahte män-gud – mõeldud leevendamaks olümpiamängude boikoteerimisest ja üldse Külma sõja tekitatud pingeid. Olümpiamängude boikoteerimine on läbi aegade teravdanud ka riikidevahelisi suhteid.
1.3. Mis ei ole rahvusvahelised suhted?
Piiri tõmbamine protsesside vahele, mida peetakse rahvusvaheliste suhete alla kuuluvateks ja mida mitte, on üsna keeruline. Tavapäraselt jäävad välja riikides eraldi võetuna toimuvad – need mahuvad akadeemilise maailma jaoks võrdleva poliitika uurimisraamidesse. Kuid ka siin on erandeid. Nii on eriti viimasel ajal arvatud, et rahvusvahelised suhted on tingitud sellistest riigisisestest tegevustest, mis avaldavad mõju rah-vusvahelisel areenil (vt nt Kaufman, 2013). Osaliselt on sellist käsitlust tunnistatud ka varasematel aegadel – nii näiteks riigivõimu poolt vas-tuvõetud otsused välis- või majanduspoliitikas võivad kuuluda rahvus-vaheliste suhete alla, kui nad on tõepoolest väljapoole suunatud – näiteks tunnustada või mitte tunnustada äsja tekkinud riiki või kehtestada või
20
I peatükk. Mis on rahvusvahelised suhted?
mitte kehtestada riikidevahelises kaubavahetuses mingid piirangud. Kuid needsamad otsused võivad ka mitte kuuluda rahvusvaheliste suhete alla juhul, kui nad on riigisiseseks tarbeks – peegeldades erinevate poliitiliste