küll mõjutada teiste riikide käitumist, kuid see tuleneb erinevatest jõuvahekordadest, mitte ülemvõimust.
Kuid tänapäeval on riike, mida nimetatakse de facto riikideks. Need on riigid, keda teised – de iure riigid – pole tunnustanud, seetõttu on pii-ratud nende osalus näiteks rahvusvaheliste organisatsioonide tegevuses. Ükski de facto riik ei kuulu ÜRO-sse. Kuid mõningatel juhtudel on de
27
I peatükk. Mis on rahvusvahelised suhted?
facto riigid olulised toimijad – nt Taiwan etendab olulist rolli mandri-Hiina ja USA vahelistes suhetes, Transnistria teeb sama Moldova ja Vene-maa puhul. Kuid seesuguseid riike pole kuigi palju, kõigest kümmekond, ja neid pole võetud ÜRO liikmeks.
Alates 1960. aastatest on teoreetilistes käsitlustes rahvusvahelistes suhetes toimijate hulka vaadeldud palju laiemana. Lühiülevaade neist on esitatud allpool, tuues näidetena välja uute toimijate markantsemad rahvusvahelistesse suhetesse sekkumiste juhtumid.
Rahvusvahelised organisatsioonid jaotatakse tavapäraselt kaheks, eristades valitsustevahelisi ja valitsusteväliseid organisatsioone. Kõige tuntum valitsustevahelise organisatsiooni näide on ÜRO. Tema ühe koostisosa – Julgeolekunõukogu – otsused on ÜRO liikmesriikidele kohustuslikud. Kuid seda kohustuslikkust võivad Julgeolekunõukogu alalised liikmed muuta veto abil kehtetuks. Selline käitumine on aeg-ajalt tekitanud riikide suhetes paksu verd. Venemaa otsus vetostada ÜRO sekkumine Süürias 2011. a on viinud olukorrani, kus ühelt poolt Venemaa ja teiselt poolt USA koos paljude teiste riikidega on Süüria kodusõjas sõjalises tegevuses erineval poolel.
Selliseid valitsusväliseid organisatsioone, kelle peamiseks tegevus-valdkonnaks on rahvusvaheline poliitika, leiab ennekõike inimõigus-tele pühendunud ühenduste seast – Rahvusvaheline Punane Rist, Amnesty International, Human Rights Watch jne.
Hargmaised korporatsioonid – eestikeelses teaduskirjanduses on kasutatud ka niisuguseid termineid nagu rahvusvahelised korporat-sioonid ja paljurahvuselised korporatsioonid – on sellised tootmis-ettevõtted, mille tegevus toimub ühel ajal mitmes riigis. Niisuguste ettevõtete sekkumine poliitikasse on kestnud sajandeid. Ajaloost on teada, et Briti Ida-India Kompanii oli selleks jõuks, mis allutas India Briti ülemvõimule. Hilisemast ajast on tuntud näide, mis on seotud Suessi kanali natsionaliseerimisega Egiptuse valitsuse poolt 1956. a ning sellele järgnenud Suurbritannia, Prantsusmaa ja Iisraeli agres-siooniga Egiptuse vastu.
Rahvusvahelistest poliitilistest organisatsioonidest on vast kõige tun-tumad Euroopa Parlamendis tegutsevad erakonnad. Nii on Euroopa Liidu liikmesriikide konservatiivsed ja kristlik-demokraatlikud erakonnad koondunud Euroopa Rahvaparteisse ja sotsialistlikud ning sotsiaaldemokraatlikud parteid Euroopa Sotsialistlikusse Par-teisse. Ilmselt kõige markantsem näide Euroopa parteide sekkumi-sest oma liikmesparteide ja seega ka liikmesriikide siseasjadesse on seotud Austria Rahvaparteiga. 1999. aastal moodustas see erakond
28
I peatükk. Mis on rahvusvahelised suhted?
valitsuskoalitsiooni natsilembese Austria Vabadusparteiga ning lan-ges selle tulemusena Euroopa Liidu diplomaatiliste sanktsioonide alla. Euroopa Rahvapartei oli tol hetkel Euroopa Parlamendi juhtivaks jõuks – seega saab väita, et sanktsioonid kehtestati suuresti üle-euroo-palise erakonna eestvõtmisel ühe oma liikmespartei vastu.
Rahvusvahelised terroriorganisatsioonid on muutunud tänapäeva maailma üheks valulapseks, ehkki neid nii väga arvukalt polegi, kui päevauudistest paistab. Paljud tuntud terroriorganisatsioonid tegut-sevad või on tegutsenud ühe riigi raames – näiteks omaaegsel Lääne-Saksamaal tegutsenud Rote Armee Fraktion, rahvusvahelisteks saab pidada al-Qaeda’t ja Daesh’i. Nende organisatsioonide sekkumised rahvusvahelisse ellu on üldtuntud – al-Qaeda terroriaktsioonid viisid USA ja teised NATO liikmesriigid sõtta Afganistanis, Daesh’i tegevus on vallandanud konfliktid Süürias, Iraagis ja Liibüas.
Ka üksikisikud on aeg-ajalt etendanud rahvusvahelistes suhetes mär-kimisväärset rolli. On käsitlusi, kus üksikisikute tegevust rahvus-vahelisel areenil on hinnatud kõige olulisemaks, võrreldes ülejäänud toimijatega (vt nt Bueno de Mesquita, 2014). Kindlasti on paljude rii-gijuhtide tegevus olnud muljet avaldav, eriti kui nad on seisnud oma kodumaa huvide eest. Kuid märgime siinkohal ära need poliitikud, kes on tegutsenud laiemate huvide nimel. Woodrow Wilson, USA pre-sident 1913–1921, etendas olulist rolli Rahvasteliidu loomisel; Robert Schuman, Prantsusmaa peaminister 1947–1948 ja Jean Monnet, kes kunagi ei tegutsenud mingites poliitilistes ametites, andsid suure panuse Euroopa Liidu loomiseks. Eraisikutest on märkimisväärne Norra polaaruurija Fridtjof Nanseni tegevus pärast I maailmasõda – tema initsiatiivil hakkasid riigid tegelema kodakondsuseta isikutega, nn Nanseni passide abil. Mõnikord on tähelepanu keskmesse tõusnud isikud, kelle tegevust hinnatakse positiivsena ainult lokaalselt ja sedagi mitte paljude poolt. Vast kõige tuntumaks näiteks tänapäeval on veel mõnda aega ka eespool mainitud al-Qaeda looja ja liider Osama bin Laden.
2. Väga tugevalt üldistatult ehk siis ka lihtsustatult on võimalik esile tuua kolm valdkonda, mille sees aktiivsemalt või passiivsemalt tegutsevad eri-nevad toimijad. Need valdkonnad ei ole esitatud hierarhiliselt, võimalik, et kindlatel tingimustel võib ükskõik milline neist olla prioriteetne.
Strateegilised suhted on seotud tavaliselt riikide julgeolekuga. Kuid nüüdismaailm on selline, et riikide kadumine on globaalne katastroof,
29
I peatükk. Mis on rahvusvahelised suhted?
mis tingib ka ülejäänud toimijate kõige tõenäolisema kadumise. Need julgeolekusuhted toimivad sõja ja rahu, koostöö ja konflikti kontekstis.
Piiriülene suhtlus – võib olla tunnuslik kõikidele eespool esitatud toi-mijatele. Riikide puhul saame rääkida diplomaatiast, aga ka konflik-tidest. Rahvusvahelised organisatsioonid reguleerivad kaubandust, transporti, kommunikatsiooni ja paljusid muid valdkondi. Hargmai-sed korporatsioonid laiendavad tootmist ja vahetust, indiviidid kul-tuurilist suhtlust, turismi.
Globaliseerumise alla mahuvad praktiliselt kõik eelmises punktis väljatoodud tegevused, kuid nüüd juba tunduvalt mastaapsemas, üle-maailmses haardes. Neile saab lisada mõned spetsiifilised valdkon-nad – siin olgu näidetena nimetatud rahandus ja keskkonnaprob-leemid.
3. Kui me hakkame otsima põhimõtteid, mida silmas pidades erinevad toimijad käituvad, siis ennekõike tuleb arvestada, et see käitumine toi-mub anarhilises keskkonnas. Tänane maailm ei ole muidugi sellises ole-kus, nagu ta oli veel sajand tagasi. Rahvasteliidu loomisega 1919. a astuti tugev samm anarhiast korrastatuse poole. Anarhia pole küll kuhugi kadunud, kuid enam pole ta kaootiline. Toimijad tegutsevad loomulikult oma huvides, kuid selle kõrval tuleb järjest tugevamini arvestada teiste huvidega. Seda teiste huvidega arvestamist kindlustavad peamiselt kaks suundumust.
Eetika rahvusvahelistes suhetes – kindlasti ei saa väita, et kõik maa-ilma riigid ja teised rahvusvahelises elus osalevad toimijad jagaksid samu eetilisi põhimõtteid, kuid samuti oleks alusetu väita, et neid põhimõtteid üldse ei jälgita. Kui me eeldame, et rahvusvaheliste suhete üheks peamiseks normiks on vastastikune kasu, siis eetilise põhimõt-tena võiks see olla sõnastatud järgmiselt: „Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse”. Arvatavasti on niisuguse üldprintsiibiga kõik toimijad nõus, iseasi kui palju sellest konkreetsetel juhtudel kinni peetakse.
Rahvusvaheline õigus ideaalis tsementeerib need eetilised põhimõt-ted. Seda silmas pidades saaksimegi väita, et ÜRO põhikirjas sätes-tatud eetilised põhimõtted on muutunud kõikide toimijate tegevuse aluseks. Kuid samas on oluline ka teada, et rahvusvahelisel õigusel puudub efektiivne sunnimehhanism, mille abil saaks korrale kutsuda neid, kes ühel või teisel viisil neid põhimõtteid eiravad. Aga jällegi – sajand tagasi polnud fikseeritud isegi neid põhimõtteid.
30
I peatükk. Mis on rahvusvahelised suhted?
4. Mida sisaldab käesolev õpik?
Õpik koosneb 17 peatükist, mis katavad rahvusvaheliste