oldi sunnitud korraldama ka lubatud rahvahääletus, mis tõigi kaasa Suurbritannia Euroopa Liidust lahkumise otsuse.
Sise- ja välisasjade vahekorra analüüs on kaasa toonud metafoori suur veelahe – Great Divide (vt Clark 1999), mille abil sõnastatakse peamised erinevused riigisisese poliitika ja välismaailmale suunatud ettevõtmiste vahel. Need erinevused on esitatud järgnevas tabelis.
Tabel 1. Sise- ja välispoliitika erinevused.
Kodumaine probleemistik
Välismaine probleemistik
Seesmine (inside)
Väline (outside)
Võimu ülimuslikkus riigisisesel tasandil
Võimu hajutatus rahvusvahelisel tasandil
Seaduse võim
Eneseabi
Turvalisus
Kindlusetuse ja turvalisuse (insecurity/security) dilemma
Õiglus
Jõud, võim (power)
Ühtsus
Ühildumine ja vastandumine
Kord ja rahu
Konfliktsus
Hierarhia
Anarhia
Mõnede autorite arvates on küsitav jooksvate sündmuste käsitlemine rah-vusvaheliste suhetena (vt nt Devetak, 2012). Meedia, mille kaudu toimub sündmuste edastamine, on liiga efemeerne ning tänu taolisele lühiajali-susele ei nähta seost erinevate sündmuste vahel. Rahvusvaheliste suhete analüüs seda aga otsibki, et siis tõlgendada protsessi tervikuna. See siiski ei tähenda, et sündmused oleksid midagi ebaolulist – need on aluseks faktidele, millele rajanevad edasised käsitlused.
21
I peatükk. Mis on rahvusvahelised suhted?
1.4. Rahvusvaheliste suhetega seotud mõisted
Kuigi on ka selliseid seisukohti, et rahvusvahelised suhted on riikidevahe-lised suhted, on suurem osa teoreetikutest veendunud, et kui me räägime riikidest, tuleb kasutada mõistet maailmapoliitika – ingliskeelses teadus-kirjanduses World politics või mõistet rahvusvaheline poliitika – Inter-national politics. Neid kahte mõistet võib rahumeeli vaadelda sünonüü-midena – mõlema puhul on oluline sõna poliitika. Holsti (1995) arvates on sellise poliitika näol tegemist võrgustikuga, kus riigid kontrollivad pide-valt oma positsioone. Tavaliselt rahuldab riike status quo, kuid mõnedel tingimustel on riigid vägagi huvitatud senise stabiilsuse muutmisest või passiivsemalt – muutumisest. Võrdlemisi selgelt ilmnevad need tingimu-sed mõnda aega pärast globaalseid konflikte, mil kaotanud pool soovib liikuda kiiresti endisele positsioonile. Nii saab seda väita Saksamaa suhtes pärast I maailmasõda, mis viiski lõpuks välja II maailmasõja puhkemi-seni. NSV Liidu lagunemist on väga raskelt üle elanud Venemaa, kelle peaaegu avalikuks eesmärgiks on taastada kunagine suurvõim. Kuid mitte ainult suurriigid ei jälgi oma positsioone, seda teevad ka väike-riigid – ehkki mitte nii silmatorkavalt. Iisrael on huvitatud sellest, et teda peetaks lääne eelpostiks vastu islamiriike, Eesti rõhutab üsna sageli enda olemist ida-lääne piiril, mõeldes ida all tavaliselt Venemaad.
Stabiilsust ehk status quo’d maailmapoliitikas hoiab Goldsteini ja Pevehouse’i (2014) arvates üleval nähtus, mida saab nimetada kollektiiv-seks hüveks – kõik on rahul. Ilmselt on sajaprotsendiliselt seesuguse olu-korra saavutamine küllatki keeruline, ka mainitud autorid täpsustavad, et väikestes riikide gruppides näib see veel võimalikuna, kuid mida rohkem riike, seda keerulisemaks suhted lähevad. Ilmekaks nüüdisaegseks näiteks on keskkonnaprobleemid. Kõik riigid võivad ju soovida globaalse sooje-nemise kontrolli alla võtmist, kuid mõni riik on huvitatud fossiilkütuste põletamise jätkamisest, et hoida oma majanduskasvu suurena. Enam-vähem sama olukord tuleb ette julgeolekupoliitilistes diskussioonides – arvatavasti kõik NATO liikmesriigid on huvitatud praeguse julgeoleku-süsteemi säilimisest, kuid vastavaid kulutusi on soovinud teha vähesed.
Seda kollektiivset hüve on võimalik saavutada kolme tee kaudu. Need ei välista üksteist, nad võivad toimida küll omaette, kuid maailma kui tervikut võttes on tegemist läbipõimunud suundumustega.
Domineerimine – selle aluseks on hierarhia, praegu pole oluline, kuidas see on tekkinud, tähtis on tema olemasolu. Hierarhia on olnud alati – kuid võib vaielda, mismoodi see on erinevatel aegadel
22
I peatükk. Mis on rahvusvahelised suhted?
väljendunud ning kuidas see tuleb ilmsiks tänapäeval. Võib väita, et hierarhia keskmes on ÜRO Julgeolekunõukogu – tema otsused on kohustuslikud kõikidele ÜRO liikmesriikidele. Iseasi, kas neid suu-detakse alati ellu viia. Samas saab väita, et domineerivad suurriigid – see sõltub suuresti olemasolevast rahvusvaheliste suhete süsteemist. Bipolaarses maailmas on kaks domineerivat suurvõimu, multipolaar-ses rohkem kui kaks. Mingil hetkel saame rääkida hegemoonist. Nagu alati, on sel nähtusel kaks külge – positiivseks tuleb pidada prognoo-simisvõimet, negatiivse poole peale mahub survestamisest tekkinud pahameel.
Vastastikune kasu – seda võib iseloomustada ütluse „käsi peseb kätt” kaudu. Sisepoliitikas igati taunitud nähe, kuid rahvusvahelises elus üsnagi tähtis komponent. On arvatud, et rahvusvahelised organisat-sioonid tegutsevadki suuresti sellisel põhimõttel, eriti hääletamistel. Põhimõte – toetage meid selle küsimuse arutelul, meie toetame teid ühe teise probleemi üle otsustamisel. Eesti jaoks ebameeldiv on näide kaugest minevikust – 1939. aasta detsembris arutati Rahvasteliidus NSV Liidu väljaheitmist agressiooni tõttu Soome vastu. NSV Liit hei-detigi välja, kuid Eesti – koos teiste Baltimaadega – jäi hääletamisel erapooletuks. Põhjus on arusaadav: Nõukogude baasid olid riigis sees ning vastuhääletamine oleks võinud viia täieliku okupeerimiseni (ju siis toona arvati, et erapooletuks jäämine on meile kasulik). Positiiv-sena tuleb näha võimalust koostööks üldse, kuid negatiivse küljena saab samal ajal esile tuua põhimõtetest loobumist.
Kolmas tee pole nii otseselt seotud riigi huvidega kui kaks eelmist – selleks viimaseks võimaluseks on samastumine. See väljendub riikide sarnasusel, on see siis keeleline, kultuuriline, religioosne või poliiti-line – mis kõik kokku võivad tekitada sarnasuse eri riikide väärtussüs-teemides. Keelelise samastumise näiteks on ingliskeelne maailm, kus riigid – Suurbritannia, USA, Austraalia, Kanada ja mõni veel – saavad üksteisega enamasti sõbralikult läbi. Keeleliselt lähedased, kultuurilt sarnased on Skandinaavia riigid, nende koostöö on üldtuntud. Islami-maailm on aeg-ajalt üsnagi ühtne. Ka meie sõbralik läbisaamine Soo-mega kuulub sellesse valdkonda. Positiivne alge – grupi idealiseeri-mine, negatiivne – võimaliku vastasgrupi demoniseerimine.
Kui eespool oli maailmapoliitika määratud kui võrgustik, kus riigid jälgi-vad oma positsioone, siis välispoliitika on käitumine nende positsioonide
23
I peatükk. Mis on rahvusvahelised suhted?
säilitamiseks või muutmiseks. Vastavad otsused tehakse võimalustele tuginedes, arvestades nii riigisisest kui ka piiritagust survet.
2. Rahvusvahelised suhted kui akadeemiline distsipliin
Alustame ühe äärmusliku seisukohaga – rahvusvahelised suhted ei saagi olla teaduslikuks distsipliiniks. Selline arusaam tugineb asjaolul, et rah-vusvahelised suhted on ennekõike tõlgendamine – ühte sündmust võib vaadelda mitme erineva nurga alt ja me ei tea, milline nurk võib olla õige. Rahvusvahelised suhted ja sotsiaalteadused üldse erinevadki selles tähen-duses loodusteadustest, kus üldiselt valitseb uurimisobjekti suhtes üks-meel (vt Nicholson, 2004). Eespool esitatud seisukohtadest annab järel-dada, et teadusmaailmas puudub üksmeel isegi selles suhtes, mis need rahvusvahelised suhted üldse on. Sellele argumendile lisanduvad veel kaks olulist nüanssi – kõigepealt on paljud õpetlased veendunud, et rah-vusvahelised suhted kui teaduslik distsipliin on läänemaailma-keskne