pärib dispetšer ja lubab kiirabi saata. Helistaja segasest jutust jääb talle mulje, et naine on elus.
„Kust mina tean, elus või mitte,” pobiseb mees, kui kõne läbi on. „Ega ma arst ole.”
Pärast Meeta telefoni peoshoidmist tahaks käsi pesta – need nagu kiheleksid. Aga toas küll mitte – kõikidel asjadel terves majas on mingi kleepjas võrk peal. Mitte midagi ei taha siin puudutada. Õue, parem solksutab pumbakaevu all.
Esimese ehmatusega ei saa värisevate näppudega suitsugi põlema. Pidi see just nüüd juhtuma! Alles eile oli mutt nii elus, kui olla võib! Plaanis hakata paari nädala pärast oma sünnipäeva pidama ja kutsus teda ka. Nad on Tarmoga, Meeta noorema pojaga klassivennad. Peab Tartsile helistama. Aga las kiirabi käib enne ära, ei teagi ju, mida talle ütelda. Pealegi – äkki on surnud, kuidas sa helistad surnu telefoniga!
Kursusekaaslane Jaak oli ennast oma sünnipäeval motikaga surnuks sõitnud. Mart oli talle õhtupoolikul helistanud, et õnne soovida. Jaagu hääl soovitas teate postkasti jätta. Samal ajal lesis mees juba surnukuuris. Huvitav, kas telefon oli tal taskus? Jube mõtelda, et ta soovis surnule õnne. Aga kust pidi tema seda Eesti teises otsas teadma? Hiljem telekast liiklusõnnetuste kroonikat vaadates tuli esimest korda säärane tunne, et kõikide nende õnnetuste taga, mida uudiste pähe näidatakse, on ju inimesed, kellel on lähedased ja nii edasi. Karm värk!
Küll ikka võtab aega see tulemine! Öeldi, et paarkümmend minutit, aga ootaja aeg on pikk. Peaks ehk tuppa minema ja vaatama – äkki on Meeta liigutanud või meelemärkusele tulnud, äkki tahab midagi. Kümme minutit veel – narr ka, kui mutt on elus ja tema passib siin väljas. Aga kui on surnud, siis pole vahet, kus ta on. Mees ei jõua veel otsusele, kui kiirabi sireenide unnates kohale kihutab. Velsker tormab tuppa, autojuht kanderaamiga järel. Mart läheb nende kannul ja kiikab üle teiste peade.
„Meil ei ole siin enam midagi teha,” ajab vanem naisterahvas end põrandalt sirgu.
„Surnud?” küsib Mart igaks juhuks üle.
„Juba mõned tunnid tagasi. Kuidas te aru ei saanud?” uurib naise pilk abikutsujat.
„Oli veel soe,” õigustab mees ennast ja ehmatab siis: „Kas te teda ära ei viigi?”
Mis tema siin sellega peale hakkab!
„Politsei tuleb.”
Nojah, muidugi. Ülekuulamine: mis tema siin tegi, miks ta nii hilja naist otsima läks, plä-plä-plää… Hoidku jumal, kui tekib veel kahtlus, et Meeta ei surnudki loomulikku surma! Mutil oli kindlasti kodus raha, vanainimestel ikka on. Mis jama sellest kõik tulla võib! Tema jäljed on igal pool palja silmagagi näha. Tartsile peab helistama ja ukse kuidagi kinni saama… Läheb, nagu läheb.
Päike on juba üsna madalas, kui Mart kodu poole astub. Õnneks sai Tarts kohe Tartust sõitma hakata. Politsei pani Mardi jutu kirja – vähemalt esialgu teda milleski ei kahtlustatud.
„Sant lugu,” sülitab mees jalge ette. Teed sünnipäevaplaane ja oled järgmisel päeval kopsti! surnud. Selles vanuses on see muidugi igapäine asi, aga ikkagi: ilma pikema sissejuhatuseta, ilma ette hoiatamata – viskad lusika nurka ja ongi kõik. Niisama lihtsalt see siis käibki.
Jama, et see kõik tema kaela tuli! Puud said laotud, aga raha saamata; Tartsi käest küsima on ka narr minna. Eks peab Martinile helistama, aega ju veel on. Oleks lihtsalt niisama võinud mõned päevad rahus Saueaugul olla ja aega parajaks teha, aga nüüd…
„Teeme pidu, mis pidu on,” oli Meeta eelmisel päeval lubanud ja, pea viltu, naerda kõkutanud.
„Pidu tulebki, ainult teistsugune,” astub mees mööda teed ja on täiesti unustanud, et asula teises otsas ootab teda üks ummistunud kraanikauss. Elu on korraga meelde tuletanud, et on palju olulisemaid asju.
Maire pahameel lahtub uudist kuuldes silmapilkselt.
„Kuidas, alles ma…” arutleb ta omaette, millal Vahingu Meetat viimati nägi.
„Oli alles eile terve ja tragi,” kohmab Mart, „laterdas mis jaksas ja kutsus sünnipäevalegi.”
„Mis ta rääkis?” Maire hääletoonist aimub segadust.
„Mis ikka,” mõtleb mees eelmisele päevale tagasi, „midagi iseäralikku küll meelde ei tule – lasin niisama ühest kõrvast sisse, teisest välja.”
„Sihuke sa oled,” reageerib ülekuulaja harjumuspäraselt.
„Kui oleks teadnud, et see jääb Meeta viimaseks jutuks, siis oleks kuulanud,” arvab Mart. „Kes see teadis…”
Sellega on naine nõus. Keegi ei tea ette, millal oma viimased sõnad ütleb ja mis need on. Kõik need sensitiivid ja selgeltnägijad on muidugi iseasi, nendele antakse kindlasti märku, millal otsi kokku tõmbama hakata, Vahingu Meeta oli täiesti tavaline vanainimene… Valmis ja kõik!
Ammu pole mees ja naine niimoodi omavahel juttu ajanud. Leplikul toonil ja rahulikul meelel.
Meeta äkiline surm on lammutanud tavapärase barjääri ja ilmutanud elu ehmatavat tõdemust – me kõik oleme surelikud ja ühel ilusal päeval on minu kord.
Maire järgmine küsimus paneb lausa jahmatama: „Kuidas su enda tervis on?”
„On Meeta surmaga ära pööranud,” on mehe esimene mõte.
„Mis seal ikka,” katsub ta vaistlikult haiget õlga ja krimpsutab nägu. Valu, mis vahepeal kuhugi taandunud oli, on küsimise peale plaksti! tagasi.
„Peaksid ikka arstile minema,” manitseb teine. Mõlemad teavad, et see on niisama suusoojaks öeldud – ei lähe Mart kuhugi.
„Mis sa kardad, et jään sulle matta või?” muigab mees. Jutt suubub tavapärasesse voolusängi.
„Ära aja,” tõrjub naine ja uurib, mis edasi saab.
„Tarmo tuli kohale, eks tema korraldab,” arvab mees ja tajub, kuidas naine selle nime peale elavneb. Kadunuke taandub selleks korraks tagaplaanile. Ühe Meeta pärast ei jää elu seisma.
Lubadusega kohe homme hommikul kraanikaussi vaatama minna saab jutt otsa.
„Päev läbi söömata, aga nagu ei tahakski,” tuleb mees enda juurde tagasi. Tassi kohvi võiks siiski võtta.
Vaevalt on vesi pahisema hakanud, kui rutaka koputuse järel tormab sisse teise otsa majanaaber. Laine prantsatab toolile ja hingeldab tükk aega, enne kui saab sõna suust.
„Ma kuulsin…” harutab ta salli kaela ümbert lahti ja tulistab nagu kuulipildujast: kas on tõsi, et Mart oli Vahingul ja tema leidiski Meeta? Kas on ikka kindel, et Meeta suri loomulikku surma ja Vahingul pole vargaid või röövleid käinud? Terve inimene ei saa niisama heast peast maha surra. Varas võis ukse seestpoolt kinni panna ja aknast välja ronida – kas politsei ikka vaatas kõik hoolega üle?
Viimane küsimus on kõige kroon: „Mis nägu Meeta oli?”
Mis tähtsust sellel on! Mart ei näinudki naise nägu, Meeta lamas otseti maas nagu kukkudes oli jäänud, krunnist valla pääsenud juuksed lehvikuna laiali. Kui ei oleks teadnud, et seal ainult Meeta saab olla, poleks ära tundnudki.
Laine ei taha niisama lihtsalt leppida: „Pidi olema nii, et kui oma mõrtsukat näost näkku näed ja tead, et ta sulle kohemaid otsa peale teeb, siis pidi mõrtsuka nägu selgesti surnu silma võrkkesta peale jääma.”
Mart kehitab õlgu – nii jabura jutu peale ei oska midagi ütelda.
„Kust sa seda võtad?”
„Rahvas räägib, ammuilma teada asi.”
„Kui nii oleks, siis püütaks kõik mõrtsukad kohe kinni,” ütleb Mart, aga see vestluskaaslast ei veena. Kuidas muti siit minema saaks? See jätab mõrtsuka sinnapaika ja leiab uue huvitava ainese.
„Nii et raha ei olnud otsitud?”