Siinpool linnuteed. 2. raamat. Heli Reichardt

teada andnud, aga niisugune Maire kord juba oli. Spontaanne, valmis tundmatus kohas vette hüppama, tagajärgedele mõtlemata. Ega tal polnud ka kuhugi minna – sugulasi naisel õieti ei olnudki. Siis oli Mart mõtelnud, et võib-olla on kergem koos need rasked ajad üle elada. Mehe oma süda oli isa ootamatu surma järel elujõust nii tühjaks nõrgunud, et ainuüksi iseenda pärast tundus täiesti mõttetu midagi ponnistada. Lapsed viisid mõtted mujale ja andsid, vähemalt mingiks ajaks, olemasolule mõtte. No ja naine ise muidugi ka – tollal oli ta oma parimates aastates, sitke ja siidine, ja vähemalt voodis olid nad ühel meelel.

      „Seal polnud pikka juttu vaja,” mühatab mees.

      Mairega oli olnud palju lihtsam koos olla kui Lilliga, Maire süda oli peopesal: kui naeris, siis naeris, kui nuttis, siis nuttis. Lilli ei olnud just otse tõrjuv – vähemalt esiotsa mitte –, aga ta hoidis algusest peale kuidagi omaette ja meie-tunne tekkis mehe ja naise vahele pigem väljaspool kodu kui koduseinte piires. Mart ei teadnud kunagi arvata, mida naine mõtles või tundis, ja see muutis ta kohmetuks ning saamatuks. Nii hakkas mees tasapisi ikka hiljem ja hiljem koju tulema – töökoja juhataja amet pakkus selleks võimalusi pea iga päev. Väike või suurem naps käis muidugi asja juurde. Kuni Lilli Martini kaasa võttis ja sõnalausumata ema juurde linna kadus… Siis ta Manni otsa kukkuski – sõna otseses mõttes. Oli vist uue kombaini sisseõnnistamine, kus pidu paisus nii suureks, et keskööks oli pool küla umbes. Vähemasti kõik need, kes armastasid pidu panna ega löönud hea võimaluse ees risti ette. Vahepeal kiskus tantsukski: Maire vetruvate rindade vastas sai õhk otsa ja pea läks nii soojaks, et jalgade üle kadus igasugune kontroll. Edasi on väike mälukatke, kuidas ta, pooleldi Maire najal rippudes, kuhugi läheb.

      „Ma viin su koju,” sosistab naine pimedal pargiteel. Vihma tibutab. Ja siis tuleb hommik, kus ta ärkab võõras toas ega mäleta midagi. Maire oli ta koju viinud, aga oma koju. Kohutav kassiahastus, mis teda siis vaevas! Aga see läks mööda nagu kõik muugi siin elus. Maire sattus ikka ja jälle nagu juhtumisi sellele teeotsale, kust Mart tuli või läks, ja mees ei saanud temast mööda.

      Läks nagu paela otsas teise järel, teades täpselt, mis tuleb, aga suutmata või tahtmata vastu panna. Kõik suubus sinna ühte punkti: naise jämedate reite vahel tukslev roos avas suu, imes ta endasse ning meelitas ikka sügavamale ja sügavamale, kuni eluneste viimane piisk oli mehest välja nõrgunud…

      Ta ei usu siiamaani, et Mairel tema hoovitõmbamisega mingi kindel plaan oleks olnud – niikaugele mõtelda polnud tüdrukule omane. Naine lihtsalt oli ja kutsus ilma sõnadeta – selles olemise kutses oli säärane vääramatu vägi ja võim, et sellest ei saanud üle ega ümber. Saladus oli see niikaua, kuni jutud liikvele läksid, ema Maire sööklast lahti laskis, Lilli tagasi kutsus ja pojale väga ühemõtteliselt selgeks tegi, mida temalt oodatakse. Ärgu poeg arvaku, et vanemad tema ulaelule läbi sõrmede vaatavad! Ja veel kellega – see tegi vanematele muidugi kõige enam meelehärmi! Lilliga olid nad kohe leppinud – vähemalt ei tekitanud poja valik emas-isas mingit tuntavat vastuseisu. Sellist miniat ei olnud häbi teistele näidata ja kui midagi puudu oligi, siis selle võis jutuga tasa teha – tüdrukut ei tundnud siin keegi ja isegi kõige suurematel keelepeksjatel polnud parimagi tahtmise juures kusagilt kinni hakata. Kui Lilli esimest korda maalt minema pages, oli isa Vello küll ühmanud, et poeg oleks võinud EPA-st mõne maatüdruku vaadata, oleks lihtsam olnud, aga see oli tagantjärele tarkus. Tegelikult oli papsile noor minia meeldinud, vana oli galantsus ise – eriti siis, kui nad uue korteri valmimiseni mõnda aega vanemate juures pidid elama. Uskumatu, aga paps leidis mõnikord isegi aega minia ja lapsevankriga asula vahel jalutamas käia!

      „Ema võis Lilli peale armukade olla,” tuleb teab kust totter mõte. Mart oli vahel isegi tundnud, et tema naine on oma äiaga lähemates suhetes kui poeg isaga. Muidugi mängis siin oma osa vananeva mehe edev soov ennast noore naise seltskonnas näidata – papsile naised meeldisid, aga midagi oli seal justkui veel. Oli, mis oli: seda vihasemad ja leppimatumad olid vanemad siis, kui see tobe lugu Manniga avalikuks tuli ja abielu lõplikult lõhki ajas.

      Aastaid hiljem oli Mart kord hetkelise impulsi ajel Tallinnas lillekimbu haaranud ja otsustanud oma ikka veel ametlikule abikaasale külla minna. „Niisama vaatama,” õigustas ta ennast. Miks ta ei võiks! Martini juhuslikult visatud kommentaaride järgi elasid nad emaga kahekesi ja mingit kindlat suhet ei paistnud Lillil poja käest välja meelitatud info põhjal olevat. „Ja mine tea,” vilksatas kusagil all õhkõrn lootusekübemeke, „ehk on Lillil üksiolemisest villand ja me võiksime uuesti proovida.” Mida just, seda mees ette ei kujutanud, aga tema oleks kõigega nõus, mis naine ette paneb. Koliks päevapealt linna ja katsuks nii hea mees olla, kui vähegi oskab. Tunnistaks, et see Manni-lugu oli puht meeltesegadus… Tema on oma vitsad kuhjaga kätte saanud ja selles supis kõige rohkem kannatanud.

      Pika sammuga bussipeatusest maja poole astudes kiskus mees käigupealt lipsu eest – higistama ajas. Tegi ülemised kraenööbid lahti – päris kosja ju ka ei lähe! Vähemalt kohe täna mitte!

      Üks teine mees astus tema ees mõõdetud sammul trepist üles. Isegi seljatagant õhkus eesminejast seesugust enesekindlust, et Mardil võttis seest kõhedaks. Nina tundis peene parfüümi lõhna. „Kuhu, kurat, see läheb?” muutus taganttulija valvsaks ja aeglustas kõndi.