kes päevad läbi oma majapidamises ihuüksi ringi töllas, endale inglid seltsiks mõtelda. Kummalisel kombel sai Volli nendes asjades kõige paremini jutu peale Annega, kellele vanamehe iga sõna oli sula kuld – aga see oli ju ka ise peast soe. Kord juhtus Mart Saueaugul olema, kui kirikuõpetaja külla tuli ja mehed omavahel vaidlema läksid. Kutsele jumalateenistusel osaleda vastas Volli sõbrale, et kui jumal on see, keda arvatakse olevat, siis on ta samamoodi tema juures Saueaugul kui seal tühjas ja külmas majas, kuhu Arvet teda kutsub. Vaidlesid, mis nad vaidlesid, sõbrad nad olid ja sõpradeks jäid. Volli ärasaatmise teenistus oligi Arvetile viimane, miski tõbi viis ta üsna kähku sõbrale järele.
„Huvitav, mis ta seal Vollist rääkis ka,” mõtleb Mart, „seda oleks tahtnud kuulda.” Võiks Martini käest küsida, aga mis seal enam…
Mõtted on harali ja piiripealsed, tavaliselt ja igapäevaselt neid ei mõtle. Kella järgi peaks magama sättima, et jõuaks Tartusse Haapsalu bussi peale. Saueaugule jõuab ta alles hilisõhtul ja siis jääb paar päeva aega seal rahus olla. Asjad oleks tark kohe praegu kokku panna ja Maire juurde minnes kaasa võtta – und nagunii ei ole.
Vana spordikott saab üsna kõhnuke – mõned riidetükid, sokid, napp toidutagavara, mis muidu siia ootama ja hallitama jääks…
„Midagi on justkui puudu,” kratsib mees arupidavalt kukalt. „Ülikond, kurat!” Matustele ju teksadega ei lähe. Aga seda tema siinses majapidamises ei ole. Kui järele mõtelda, pole olnudki! Jäi vist kodust ära tulles riidekappi puu peale ja pärast pole niisugust käimist olnud, kus teksad poleks asja ära ajanud.
„Siis peaks see seal alles olema,” otsustab ta. „Mis Maire sellega peale hakkaks!”
Ettevalmistused tehtud, viskab reisimees pikali. Oli, mis oli, aga nii väsitava päeva peale uni tuleb.
Mart seisab laia ja sügava kraavi serval: ta teab, et peab sellest – maksku, mis maksab – üle pääsema, aga purret ega silda ei paista kusagil. Hüppama ei riski hakata – üle ääre kummardades pole põhja nähagi. Selline ootamatu takistus teel paneb kella vaatama ja närvitsema: kui jääb viimati matustele hiljaks. Kraav lõikub maasse silmapiirini välja, lõppu ei paista; ringi ka ei jõua minna. Kuidas teised siit üle saavad?
Alt põhjast kerkib ülespoole must kogu: tumeda kapuutsiga mehike heljub õhus, jõuab Mardi kohale, haarab tal kõvasti käest kinni ja lubab mehe üle viia. Tunda on, et tirib allapoole, sinna, kust ise äsja ilmus. Kes ta niisugune on? Hääletu küsimuse peale keerab abipakkuja oma näo Mardi poole. Aga nägu ei olegi, ainult must mask. Surm! põrkab mees eemale, ärkab, kargab istuli ja vahib toas ringi, nagu võiks unenäo jube külaline kusagil siinsamas olla. Ptüi! tõuseb mees üles ja joob kulinal vett: kurk on ehmatusest kuiv, nähtu oli nii reaalne, et kummitab ilmsi edasi.
„Eilne päev ikka mõjus,” tõdeb ta. Arvad küll, et ei tee midagi, kui teise surma nii lähedalt näed – et üks loomulik asi vanainimese puhul –, aga keerutab su enda sees midagi niisugust liikvele, mis unes üles ärkab.
Õnneks on juba valge väljas, pole vaja enam und otsida. See kellakeeramine on ikka üks õige asi, seletagu, mis nad tahavad.
Üleskargamisega on õlg ja käsi valutama hakanud: nii kui vähegi liigutad, nii tuletavad ennast meelde. Peab Tartus kusagilt apteegist miskit määret küsima. Või tõesti lõpuks arsti juures ära käima…
On see Väints muidu, mis ta on, aga vähemalt haigekassat maksab oma endisele ülemusele. Kaua aega tagasi oli vastupidi: Mart oli töökoja juhataja ja poisike saadeti maakutsekoolist nendele praktikale. Nüüd on poisist saanud tähtis nina, kohaliku põllumajandusühistu juhataja, ja Mart on jooksupoiss, kes kõik hädalised asjad peab ära toimetama. See käib vahel küll santi moodi närvidele – mis ta endast õige mõtleb –, aga pole midagi parata: ilma Väintsita oleks tema ja mõni temasugune siin praegu täitsa ilma töö ja leivata. Raha saab küll nadilt ja näpuotsaga, aga vähemalt haigekassa on olemas, kui juhtub vaja minema. Hambad on riiklik meditsiin inimeste endi hooleks jätnud – riputa varna, kui tahad, oma asi! Maal torkab see eriti silma – nagu maainimesel ei olekski tarvis naeratada või niisama, suu ammuli, ringi vahtida.
Tänane hommik päikesega ei meelita – ilm on morn nagu mees isegi. Võikast unenäost on jäänud raske tunne: mida see must, ilma näota mees pidi tähendama?
„Nii, viimased asjad – rahakott, telefon, suitsud,” kobab käsi mööda taskuid. Hea, et raha kätte sai! Selle poolest oli Tarts täitsamees, Mart ise poleks küll meelde tuletanud. Raha küsimisega on tal üldse kehvasti: ärisoont ja kauplemisoskust pole ollagi. Kuidas vanemate annid – isa praktiline meel ja asjaajamisoskus ning ema ärivaim – nende ainukesest pojast nii kaugelt mööda on käinud? Lähevad vist üle põlve edasi – Martin oskab nii asju ajada kui ka kaupa teha, seda on isa kõrvalt näinud ja imeks pannud, kuidas pojal kõik nii ladusasti välja tuleb.
Väintsil oli eraettevõtluse magus maik varakult suus: sai praktikal kartulivõtmise ajaks vana sakslase[5.] enda kätte, ajas vaod lahti ja haris aiamaid; raha, mis selle eest anti, jäi kõik poisile endale, kulud läksid majandi kirja. Väints on rääkinud, et siis oligi talle esimest korda pähe turgatanud, et mis viga oleks oma traktoriga niisugust haltuurat teha. Hilisem ettevõtjapõli muidugi nii roosiline ei olnud, sest kõik kulud tuli endal kanda, aga ikkagi – hammas oli verel ja muu tuli tasapisi järele. Isa surmaga lõppes kolhoosis igasugune heategevus ja varsti sai ka kolhoos ise otsa. Nii kui selle Tõravere teadlase – ei taha teise nime suhu võttagi – seadus välja kuulutati, nii veeti kogu vähegi väärtuslik kraam majandist paari päevaga laiali ja suures tuhinas jäid kõik omaette kiratsema. Oleks kolhoosist otse saanud ühistuga edasi minna, nagu mõnel pool tehti, oleks hoopis teine asi olnud. Aga ei – igaüks tahtis oma! Siis oli ta küll rahva rumaluse peale solvunud ja, mis seal salata, riigimeeste peale ka, et need oma seadustega niisuguse kaose tekkimisele kaasa aitasid. Perspektiivitunnet polnud kellelgi, elati unistustes ja utoopiates, tehti ärategemise pärast ja maaelu sai kabelimatsu. EVP-de eest sai kaks korterit ja nüüd pole enam neidki! Kui Väints ei oleks talle halastusest seda peavarju sokutanud, oleks päris põõsa all.
Isa surma järel hakkasid puhuma hoopis teised tuuled: kõik senised sõbrad, poolehoidjad ja takkakiitjad kadusid tasapisi. Nagu ei olekski isa kogu kolhoosi haljale oksale upitanud ja inimesi aidanud – selline must tänamatus ajab siiamaani harja punaseks! Kui vana oleks kauem elanud, oleks nende pere elu ka selles uues Eestis hoopis teistsugune. Küllap oleksid ühistud edasi tegutsenud ja inimestele tööd ning leiba andnud. Või vähemalt oleks paps osanud sinna, kuhu vaja, käpa peale panna ja kui mitte ühistu, siis oma talu koos korraliku masinapargi ja ümbruskonna parimate põldudega endale munsterdanud. Aga kõik läks… Isegi peaaegu valmis unelmate maja Toomas 6[6.] järveäärses männikus võeti juhatuse otsusega pärast isa surma nendelt ära. See tegu näitas selgelt kohalike jupijumalate suhtumist – temast, Mardist, ei peetud midagi. Tegelikult ei olekski isa ja ema sinna häärberisse kolinud – see oli mõeldud ainukesele pojale ja tema perele lootuses, et imeilusasse kohta ehitatud korralik maja Lilli Tallinnast tagasi meelitab! See plaan oli olnud ainult nende pere teada, aga küllap ei olnud kõrvalseisjatel raske kaks ja kaks kokku panna. Ema Liidia tegelikult ei tahtnudki oma mugavast korterist, kus majandi rahaga kõik väiksemad ja suuremad remondid ära tehti, kuhugi metsa kolida, ja kuna tema, Mart, elas parajasti üksi, tõmmati nad majasaajate nimekirjast maha. Selle ettevõtmise ümber keesid kired algusest peale ja ainult isa kõva sõna hoidis ära suuremad verevalamised. Lõpuks jäid algsest nimekirjast pooled välja – uued otsustajad sokutasid omad asemele.
Kui kinnisvara soetamise juures mängivad kõige olulisemat rolli kolm asjaolu – asukoht, asukoht ja veel kord asukoht –, siis nende majaga oli isa pannud otse kümnesse. Maanteelt polnud midagi näha: käänuline metsatee viitas pigem sissepääsule marja- ja seenemetsa kui puudesalusse peitu pugenud kuuele Toomasele, igaühel vähemalt hektarijagu maad ja metsa ümber. Piibelehed, maasikad, mustikad, pohlad, kukeseened ja riisikad siinsamas oma aia taga kasvamas. Õhk linnulaulust paks, kallaku all järv koos paadisillaga – mida sa, hing, veel oskad tahta! Selle asemel pesitseb tema lagunevas üürikorteris